/nginx/o/2009/07/08/204420t1hb14b.jpg)
Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort ütles, et ei pea vajalikuks perevägivalla lahendamiseks eraldi politseiüksuste loomist, küll aga võiks Eesti õppust võtta Põhjamaadelt, kus kästakse vägivaldsel osapoolel kodust lahkuda.
Eesti perevägivallaga tegelevat politsei eriüksust ei vaja
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolumnist Anna-Maria Penu kirjutas sel nädalal Postimehes, et Hispaania on võtnud soopõhise vägivalla vastu võitlemiseks kasutusele hulga abinõusid, nagu spetsiaalsed kohtud, politseinike eriüksused, ohvrite nõustamine ja nende lihtsustatud asjaajamine. Postimees.ee tundis huvi, kuidas Hispaanias üle nelja aasta töötanud meetmed võiksid Eesti oludes sobida.
Siseministeeriumi sisejulgeoleku asekantsler Erkki Koort leidis, et Hispaania põhjalik tegutsemine on loomulikult heaks eeskujuks ka meile, kuid neid meetmeid ei saa meie tingimustesse üks ühele üle kanda, sest nii võimalused kui vajadused on märksa erinevad.
«Eriüksuste loomine ei ole Eesti puhul vajalik. Ka Hispaanias ei ole moodustatud otseselt politseilisi eriüksusi, vaid on loodud kiirmenetluskohtud, kus perevägivallajuhtumid saavad kiire lahenduse,» märkis Koort.
Küll aga pidas ta mõistlikuks mõtteks rakendada Eestiski praegu Austrias, Taanis ja Norras kasutatavat praktikat, kus elamispinnalt sunnitakse lahkuma argessiivne pool, olenemata sellest, kellele elamispind kuulub. «Ülejäänud pere saab oma kodus edasi elada ega pea asuma varjupaika otsima. Nendes riikides on leitud, et õigus elule on kaalukam väärtus kui omaniku õigus kinnisvarale,» selgitas Koort.
Politsei suhtub tõsiselt
Koort kinnitas samas, et politsei jaoks on perevägivald kuriteoliik, millesse suhtutakse sama tõsiselt kui mis tahes teistesse kuritegudesse. «Sellega tegelemiseks vajavad politseinikud nii vastavat koolitust kui nõustamist. Kuna perevägivallaga seotud kuriteod on raskesti avastatavad, tuleks veelgi enam julgustada nii kannatanud kui nende lähedasi abi saamiseks politsei poole pöörduma,» lisas ta.
Koorti hinnangul vajab muutmist vajab ühiskonna suhtumine. «Eestis on jätkuvalt levinud probleem see, et perevägivalla ohvrid satuvad just kui suletud ringi, kust omal jõul tihtipeale välja ei pääsetagi.»
Hirmu, kaastunde või mingite sundvalikute tõttu ei tunnista ohver vägivallatseja vastu ning paljud juhtumid ei saagi kunagi ametlikku käiku. «Teine probleem on see, et need juhtumid, mis juba kohtusse jõuavad, saavad põhjendamatult leebe karistuse. See kahandab omakorda praeguste kannatajate usku õigussüsteemi suhtes,» tõdes Koort.
Asekantsler rõhutas, et perevägivald hõlmab endas nii naiste kui meeste ja laste vastast vägivalda, siia alla kuulub ka peresisene vägivald vanavanemate, täiskasvanud vanemate ning täiskasvanud laste suhtes. «Kuigi viimasel ajal on meedias rohkem räägitud just naiste vastu suunatud vägivallast, ei tohiks unustada, et igasugune vägivald on taunitav ja sellega tuleb tegeleda.»
«Ei tasu loota, et perevägivalla probleemi saaks lahendada üksnes seaduste abil, lisaks on vaja nii tõhusat sotsiaalabi süsteemi kui efektiivset karistuspoliitikat,» sõnas Koort.
Keeruline lahendada
Politseiameti liiklusjärelevalve ja korrakaitse osakonna vanemkomissar Rauni Rohuniit sõnas, et väljakutse korral selgitatakse esmalt telefoni teel, millega tegu ja kui kriitiline olukord on. Kui laste väärkohtlemise puhul on lapsi üldjuhul võimalik suunata turvakodusse, siis täiskasvanutega tema sõnul asi keerulisem.
«Politsei praktika näitab, et sageli on sündmuskohale jõudes osapooled leppinud või teevad seda menetluse käigus. Need on juhtumid, kus sageli ilmneb, et kannatanul ei ole kas kusagile minna või ei saa ta muudel põhjustel kodust lahkuda. See viitab vajadusele tõhusa sotsiaalse tugivõrgustiku järele, mis annaks ka politseinikele selge juhise, kuidas sellistel juhtudel inimesi edasi aidata,» märkis Rohuniit.