Kultuurimaja Majak ajaloosündmuste keerises

Peterburi tee ja Pae tänava nurgal avati 8. märtsil 1961 Dvigateli kultuurimaja, mis kümme aastat hiljem sai nimeks Majakas. Peagi muudeti see venepäraseks nimeks Majak. Foto: Repro

Praegu võib Peterburi tee ja Pae tänava nurgal näha tühja platsi, ent alles hiljuti oli sellel kohal Dvigateli endise kultuurimaja Majak hoone, mis aastakümneid oli koduks paljudele isetegevusringidele. Majak oli Tallinnas mõnda aega ka üks haruldastest kohtadest, kus Nõukogude ajal näidati uusi välismaa filme, ilma et neid oleks ümber tehtud või kõvasti kärbitud.

Et Dvigateli juhtkond oli laulva revolutsiooni ajal interliikumise eesotsas, oli paratamatu ka see, et selle ettevõtte kultuurimajas toimusid mitmed interliikumise kesksed sündmused.

Paraku jätkus pärast Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemist salastamine paljudes valdkondades. Oluliste tehingute kohta öeldakse, et üks või teine hoone sattus seletamatutel asjaoludel kellegi kõrvalise isiku valdusse. Nii juhtus ka Dvigateli endise kultuurimajaga, mida jõuti vahepeal ümber ehitada ning seejärel otsustati siiski lammutada.

1950. aastate algul oli Dvigateli tehase territooriumil väike klubihoone, mida kasutasid käitise näite-, tantsu- ja bajaaniringid. Klubi esimene direktor oli Aleksei Nikolski. Seejärel juhtis tehase klubi Nikolai Mihhailov. Et Dvigatel kandis 1950. aastate algul nime Tehas nr 130, nimetati ka kultuurimaja nimega Tehase nr 130 klubi.

Ringide tegevus paranes oluliselt pärast seda, kui

8. märtsil 1961 avati Pae tänava ja Leningradi maantee nurgal suur, esialgu nimeta kultuurimaja. Loomulikult oli selle taga Dvigateli salastamine.

Alles 1971. aastal anti kultuurimajale nimeks Majakas, mis peagi muudeti venepäraseks variandiks Majak. Hoone aluseks oli tüüpprojekt, milles tehti väga väikesi muudatusi. Peafassaadil asus mitu suurt hiinapärast laternat.

Nelja saaliga klubi

Kultuurimajas oli neli saali, millest kinosaal võis mahutada 350, loengusaal 100, tantsusaal 200 ja kohvik 80 inimest. 1963. aastal muudeti liiga väike tantsusaal kohvikuks ning tantsuks kohandati I korruse avar fuajee. 1971. aastal ehitati kitsa ekraaniga kino laiaekraaniliseks. Varem pääses kinosaali tänavalt, kuid talvel oli see ebamugav ning seetõttu avati sissepääs kinosaali kultuurimaja seest.

Lühikest aega oli kultuurimaja direktoriks N. Mihhailov, seejärel Gennadi Zubko, Pavel Kasparov ning alates 1969. aasta augustist Jelizaveta Izossina. Keskeltläbi tegutses kultuurimajas 35 ringi, mõned üsna kõrgel tasemel.

Üheks paremaks oli 1965. aastal moodustatud kinostuudio, mida juhtisid Heini Lepa ja Peeter Perelmutter. Esialgu tegutseti Dvigateli territooriumil, kuid 1967. aastal asuti kultuurimajja.

Nõukogude ajal osales stuudio 21 rahvusvahelisel filmifestivalil ja võitis rohkesti auhindu. Näiteks 1970. aastal saadi Rahvusvahelise Filmiamatööride Liidu (UNICA) Brno-16 filmifestivalil hõbemedal.

Pea igal aastal valmis tehase eluolu kajastav ringvaade «Meie kroonika», tehti ka vaate- ja multifilme. 1975. aastal pälvis kinostuudio harrastusringide kõrgeima tunnustusena rahvakollektiivi nimetuse.

Sama heal tasemel oli kultuurimaja 1961. aastal asutatud akadeemiline laulukoor, mida juhtis algul Jevgeni Aleksejev, seejärel Valeria Boiko, Alla Kornilova ning alates 1987. aastast Marina Roždestvenskaja. Rahvakoori Sudaruška eesotsas oli Vjatšeslav Tulubjev. Silma paistis agiitbrigaad, suurelt osalt ilmselt tänu Igor Severjanini preemia laureaadile Sofia Blücherile.

Rahvatantsuansamblit juhtisid kaua aega Viktor Larionov ja Mihhail Malašenko, näiteringi Eduard Bajanski. Selle ringi tegevus kulmineerus 1960. aastate keskel ning siit võrsus hilisem Mosfilmi näitleja Nelli Pšonnaja. 1960 lõpust juhendasid näiteringi peamiselt Vene Draamateatri näitlejad. Ligi 25 aastat oli kultuurimaja nukuteatri eesotsas Zoja Ivantšenko.

Olga Lund juhis kultuurimaja vokaalstuudiot. Veerand sajandit juhendas kuni 40-liikmelist bajanistide ansamblit Rudolf Treiman. Puhkpilliorkester tegutses kaua aega Gennadi Laubise ning seejärel Jelena Zekejeva juhtimisel.

Kultuurimaja külalisteks olid tuntud Venemaa näitlejad, kirjanikud ja sportlased. Sageli esines seal ka Georg Ots. Dvigateli töötajad isegi taotlesid kultuurimajale Georg Otsa nime.

1980. aastate lõpus sagenes samaaegselt edusammudega rahvusliku liikumise alal tagurlaste vastutegevus. Näiteks pärast sinimustvalge lipu heiskamist Pika Hermanni torni 24. veebruaril 1989 moodustati Dvigatelis streigikomitee ning tehases toimunud miitingul mõisteti lipuvahetus resoluutselt hukka. Direktori käsul suunduti protestimiitingule Vabaduse väljakule.

Olulisemateks meetmeteks oodati märguannet Moskvast. 1991. aasta algul see aeg saabus, kui kogu maailma tähelepanu oli pööratud lääneriikide ettevalmistustele Kuveidi vabastamiseks.

8. jaanuaril 1991 toodi Eestisse väejooksikute kinnipüüdmise ettekäändel Nõukogude dessantväelasi. Viis päeva hiljem algasid dramaatilised sündmused Vilniuse teletorni juures. Vaatamata Kuveidi sõjale asus kogu maailma üldsus Balti riikide kaitseks välja.

Žirinovski käis külas

1991. aasta jaanuari taandumist pidasid tagurlikud jõud ajutiseks. Loodeti uut märguannet Moskvast. Tolleaegseid meeleolusid kajastas Vladimir Žirinovski soe vastuvõtt 8. augustil 1991 Majaki klubis, kus ta lubas teha kõik, et jäädavalt hävitada Balti riikide vastupanupüüdlused.

Varsti algas taas impeeriumimeelsete pealetung. 19. augustil 1991 saabusid Tallinna Nõukogude dessantväelased, Eesti teedele ilmusid sõjaväekolonnid, punalaevastik blokeeris linna merelt. Juhtus aga vastupidine. 20. augustil 1991 taastati Eesti Vabariik.