Taastades iseseisvust kellaosutiga võidu

Ajaloos esineb hetki, mil võim vedeleb tänaval ja see tuleb vaid üles korjata. Neid hetki esineb kümnendite või koguni aastasadade tagant mõningaid üksikuid ja see hetk on mõõdetav päevades, kui mitte tundides. Kiirus otsustab, sest võimu ei jäeta tänavale kunagi kauaks.

Eesti iseseisvust on sarnases olukorras välja kuulutatud kolmel korral – senine keskvõim enam ei kehti ja uued võimutaotlejad (Saksa Keisririik 1918, NSV Liit 1944, putšistid 1991) pole veel jõudnud kanda kinnitada. Võõrväed lähenevad, aega iseseisvusdeklaratsiooniks on paar ööpäeva, rahvuslike jõudude iga järgmine kogunemine on küsimärgi all. Iga tund on arvel, iga kogunemine ohtlik.

1991. aastal olid iseseisvuse taastajad optimistlikumas seisus kui nende eelkäijad. Ei üleöö tekkinud kolmemehelisel Päästekomiteel 1918. aastal ega Otto Tiefi ekspromptvalitsusel 1944. aastal olnud iseseisvuse deklareerimisel nii laiapõhjalist legitiimsust kui 1991. aastal ülemnõukogul.

Kui mõlemad eelkäijad kasutasid vaid kõige hädapärasemaid võimalusi kogunemiseks ja oma sõnumi levitamiseks, siis 15 aastat tagasi oli seda võimalik teha Toompea saalis, 105-inimeselise seltskonnaga telekaamerate ees.

Veelgi enam, nii Päästekomitee liige Konstantin Päts kui Tief tegutsesid sõjaaegse segipaisatuse tingimustes, sellal kui 1991. aastal oli küll kriis, kuid mitte veel kaos.

Aruteluks ei jäänud aega ei 1918. ega 1944. aastal. 1991. aastal aga jõuti asja arutada suisa kahes võimukeskuses – nii ülemnõukogus kui ka Eesti Komitees.

Seega, kuigi Eesti Komitee seadis korduvalt küsimuse alla ülemnõukogu kui nõukoguliku algupäraga organi õiguse iseseisvusotsust teha, oli 15 aasta tagune otsus palju laiapõhjalisem ja seetõttu legitiimsem kui Eesti ajaloos varem.

Teisalt aga ähvardas esinduskogu tasemel otsustamine kriitilisel hetkel tegutsemist nõnda pidurdada, et harukordne võimalus Eesti taas vabaks kuulutada võinuks venitamise tõttu ka käest ära minna.

Miks ei võetud otsust iseseisvusest vastu juba esimesel putšipäeval, kui võimuvaakum oli tekkinud ja oli vaid aja küsimus, millal see uuesti täidetakse?

Too küsimus võib esmapilgul tunduda kohatu, sest ega murrangulisi otsuseid peagi ühe päevaga tegema. Aga eelnevaid arenguid tundes teame, et taasiseseisvumise mõte oli nondeks augustipäevadeks juba ammugi küps ja suurem osa eeltöödest samm-sammult ära tehtud, kriitilised tunnid aga möödusid tegevusetult.

Ettevalmistatud iseseisvus

Iseseisvuse väljakuulutamise mõttega mängiti juba 1990. aasta 18. märtsil toimunud ülemnõukogu valimiste eel, ent siis polnud selleks mingeid tõsiseid sisemisi eeldusi ega ka poliitiliste jõudude kokkulepet, rääkimata juba Moskva võimalikest järskudest reageeringutest ja olematust toetusest Läänes. Väljakuulutamisel pole mõtet, kui seda otsust ei toetata ega tunnustata.

Leedu oli oma iseseisvuse 1990. aasta kevadel küll välja kuulutanud, kuid tegelikkusest tulenevalt kippus see samm vaid devalveerima iseseisvusotsuse tähendust. Pigem jäi see leedulaste veendumuse sümboolseks kinnituseks.

Eestis oli pooleteise aastaga seadusandlik eeltöö iseseisvuse taastamiseks tehtud ja suvel 1991 kaalus Rahvarinne võimalust teatada Moskvale ühepoolselt kuupäev, millal Eesti iseseisvus välja kuulutatakse.

Otsust kavatseti tugevdada järkjärgulise liikumisega teiste riigile omaste tunnuste suunas – sellega pidi kaasnema kontroll piiride üle, Eesti raharingluse lahutamine NSV Liidu omast, ajutise põhiseaduse vastuvõtmine ja uued parlamendivalimised.

Eesti valitsusdelegatsioonil pidi 18. augustil algama Moskvas kõnelused NSV Liidu peaministri Valentin Pavloviga Eesti majandusreformi ja oma raha kasutuselevõtu üle, ent need lükati Pavlovi (mäletatavasti oli ta üks putšistidest) telegrammiga mõne päeva võrra edasi.

Riigipööre Moskvas ja venitamine Tallinnas

19. augusti varahommikul 5.20 jõudsid Eestisse ülemnõukogu juhatuse faksiaparaati 18. augusti kuupäeva kandvad dokumendid, milles teatati, et NSV Liidus on läinud võim Riikliku Erakorralise Seisukorra Komitee kätte.

Samal pärastlõunal pidi algama ülemnõukogu suvepuhkusejärgne korraline istung, kus päevakorras olid majandusküsimused. Putšist teada saanud, kogunesid saadikud juba hommikul.

Päeva arutlusteemad, meeleolud ja kulg on suuresti taastatavad vaid osalejate mälestuste põhjal, sest erakordsed sündmused lõid uppi rutiinse töötegemise, kus iga koosolek ka protokolliti.

Ilma hääletuseta, üldise poolehoiu saatel otsustasid Rahvarinde ühenduse saadikud, et iseseisvus tuleb välja kuulutada veel samal päeval, sest paremat momenti ei saa enam tulla. Kuid oodatud otsustavat tegutsemist esimene riigipöörde järgne päev kaasa ei toonud.

Ülemnõukogu istungi vaheajal kogunesid fraktsioonide esimehed ja otsustasid, et teiste eelnõude hulgas asutakse koostama avaldust Eesti riiklikust iseseisvusest. Stenogrammist on näha, et eraldi töörühma selleks ei loodud. Nii jäigi häguseks, kes peaks iseseisvuse taastamise otsuse ette valmistama.

Saadikutel jäi mulje, et iseseisvuse sõnum tuleb töörühmalt, kes valmistas ette ülemnõukogu pöördumist maailma riikide parlamentide ja valitsuste poole seoses riigipöördega NSV Liidus. Õhtul aga selgus, et iseseisvuse taastamise otsuse koostamist polnud keegi enda peale võtnud ja heakskiitmiseks esitatud dokumentidest polnud üheski sõnakestki iseseisvusest.

Pettumus ülemnõukogu saalis oli suur – hommikul anti selgesõnaline mandaat oma esindajatele kaasa, aga nüüd kõnepuldis vabandasid töörühma esindajad, et neil oli vaja välja töötada teisi pakilisema sisuga eelnõusid ja iseseisvuse väljakuulutamisega oleks pidanud tegelema keegi teine.

Kasvav ärevus

Pettumust suurendas ebakindlus, kas iseseisvuse väljakuulutamiseks on üldse veel aega. Juba 19. augusti pärastlõunal oli Luhamaa piiripunkti läbinud enam kui sajast Pihkva diviisi lahingumasinast koosnev kolonn suunaga Tallinnale. Saalis valitses kartus, et kui kaotatakse putši esimene päev, siis järgmisel hommikul äkki ei õnnestugi enam koguneda.

Veel hilisõhtul koostasid 23 saadikut surveavalduseks eelnõu, mis sätestas: «Seoses sellega, et Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine läbirääkimiste teel N. Liiduga ei ole praeguses poliitilises olukorras enam võimalik, töötada välja ja võtta vastu käesoleval istungil Eesti Vabariigi seadus Eesti Vabariigi staatuse määratlemisest iseseisva riigina.»

Siiski jäi iseseisvusotsus 19. augustil tegemata ja esimene versioon sellest sai paberile alles järgmise päeva lõunaks.

Tekib küsimus, kas otsuse viibimise taga oli tollaste poliitikute abitus, üksteisest möödarääkimine, oskamatus korralikult asja ajada või oli venitamine sihilik.

Ühe ülemnõukogu liikme mälestuse järgi hääletanuks saadikud igasuguse otsuse poolt, mis oleks iseseisvuse välja kuulutanud.

Rahvarinde saadikud pidasid ajastust äärmiselt soodsaks just Lääne tunnustuse saamiseks – putšistid olid kõrvaldanud perestroika isana tuntud NSV Liidu presidendi Mihhail Gorbatšovi ja kogu perestroika oli sama hästi kui kraavis.

Näis usutav, et Lääs ei tunnusta veel niipea Moskva mässajaid ning selline lõtk Moskva ja Lääne suhetes tuligi kiiresti täita Eesti-poolse tahteavaldusega.

Võrreldes eelkäijate Tiefi ja Pätsiga aga lasti tundidel lennata, olemata kindel, kas uut võimalust tuleb. Veel järgmise päeva, 20. augusti hommikul tegeldi ülemnõukogus hoopis erinevate majandusküsimustega ja iseseisvusotsus lükkus hilisõhtusse.

Miks 19. augustil ei tulnud otsust?

Kuivõrd oli toonane ülemnõukogu üldse võimeline otsuseid langetama? Pidureid oli mitu.

Lähemalt süvenedes selgub, et ülemnõukogu 105 liikmest olid 27 impeeriumimeelsed vene rahvusest saadikud, kes olid selgelt Eesti iseseisvuse vastu – sh interrindelased ja sõjaväelased.

Ent ka eestlastest alalhoidlik nn EKP (Eestimaa Kommunistlik Partei – toim) tiib surus peale arvamust, et ülemnõukogu ei tohiks üles näidata mingit omapoolset initsiatiivi ja tuleks ära oodata sündmuste kulg impeeriumi pealinnas. Putšistidele just seda vaja oligi – nemad vajasid lisaaega demokraatlike jõudude üle kontrolli kehtestamiseks Moskvas.

Iseseisvust pidurdasid ka radikaalsemad rahvuslased, kellele ei sobinud ülemnõukogu soov iseseisvus välja kuulutada ilma Eesti Komiteeta, kus juhtiv roll kuulus neile. 19. augustil ei soovitud järgida Rahvarinde ettepanekut, sest ei välistanud, et putš kukub läbi ja siis võib Rahvarinne ajaloolise otsuse tegemise au endale saada.

Putš kukkuski läbi ja nii sai venitamine siiski positiivse lõpplahenduse, kui 69 ülemnõukogu liiget hääletas 20. augustil kell 23.03 otsuse «Eesti riiklikust iseseisvusest» poolt.

Kadri Must kirjutas 2000. aastal Tartu Ülikoolis bakalaureusetöö allikate usaldusväärsusest, mis puudutavad 20.08.1991 ülemnõukogu otsust Eesti iseseisvuse taastamisest.

Praegu on autor Keskerakonna peasekretär.

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus Eesti Riiklikust iseseisvusest

20. august kell 23.02 Eesti Vabariigi Ülemnõukogu teeb otsuse Eesti riiklikust iseseisvusest ja Põhiseadusliku Assamblee moodustamisest. Otsuses on kirjas:

Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsustab:

1. Kinnitada Eesti Vabariigi riiklikku iseseisvust ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist;

2. Eesti Vabariigi põhiseaduse väljatöötamiseks ning rahvahääletusele esitamiseks moodustada Põhiseaduslik Assamblee, mille koosseis kujundatakse delegeerimise teel Eesti Vabariigi kõrgeima seadusandliku riigivõimuorgani Eesti Vabariigi Ülemnõukogu ning Eesti Vabariigi kodanikkonna esinduskogu Eesti Kongressi poolt;

3. Viia läbi Eesti Vabariigi uue põhiseaduse järgi Eesti Vabariigi parlamendivalimised 1992. a. jooksul.

Kohal olnud 70 rahvasaadikust hääletavad otsuse poolt 69, vastu ega erapooletuid ei ole.

Poolthääletajad: Ülle Aaskivi, Mati Ahven, Andres Ammas, Tõnu Anton, Uuno Anton, Lembit Arro, Hillar Eller, Kaljo Ellik, Ignar Fjuk, Illar Hallaste, Liia Hänni, Arvo Junti, Jaak Jõerüüt, Rein Järlik, Ants Järvesaar, Villu Jürjo, Hillar Kalda, Teet Kallas, Peet Kask, Johannes Kass, Kalju Koha, Valeri Kois, Mai Kolossova, Jüri Kork, Toomas Kork, Heino Kostabi, Ahti Kõo, Tiit Käbin, Ants Käärma, Mart Laar, Marju Lauristin, Enn Leisson, Jüri Liim, Jaan Lippmaa, Tiit Made, Mart Madissoon, Tõnis Mets, Aavo Mölder, Ülo Nugis, Ants Paju, Eldur Parder, Heldur Peterson, Andrei Prii, Priidu Priks, Jüri Põld, Enn Põldroos, Koit Raud, Jüri Reinson, Andrus Ristkok, Jüri Rätsep, Arnold Rüütel, Tõnu Saarman, Edgar Savisaar, Hanno Schotter, Lehte Sööt, Aldo Tamm, Rein Tamme, Andres Tarand, Indrek Toome, Enn Tupp, Ain Tähiste, Uno Ugandi, Ülo Uluots, Heinrich Valk, Ants Veetõusme, Rein Veidemann, Helgi Viirelaid, Vaino Väljas.

Ainsana ei hääletanud Klavdia Sergij.