Rustam Aksjonenko: Eesti on hea riik

Rustam Aksjonenko – visiitkaardi järgi Aksenenko – eitab, et tahab ELi riigi kodakondsust lahedaks reisimiseks, kuid vaikib, kas vajab seda Vene võimudest kaugemale pääsemiseks. Foto: Peeter Langovits

Juri Lotmani arhiivi Tallinna Ülikoolile kinkimisega avalikkuse ette astunud suurärimees Rustam Aksjonenko, senine Vene kodanik, on saamas eriliste teenete eest Eesti kodakondsust. Miks, küsis Postimees talt.

Kuidas te leidsite Eesti?

Ma ei ole Eestit kunagi kaotanud. See on juba lapsepõlvest, kui elasin Piiteris ja sõitsime sageli siia.

Aga on ju hoopis midagi muud, kui täiskasvanu otsustab end siduda tihedalt mõne riigiga?

Olen ärimees ja kõik algab ärist – tekivad mingid võimalused... Äri alguses kauplesin väetisega ja tegelesime tihedalt Kingissepa tehasega, mis oli seotud Eestiga.

Edasi algas naftatoodete ja hiljem nafta transiit läbi Eesti, mul oli Piiteris kaks transiidifirmat. Nii see vaikselt arenes, järjest tekkis uusi inimesi, kuni tundsingi end siin nagu kodus. Ma tunnen end Eestis tõesti nagu kodus.

Kus on teie kodumaa?

Venemaa on muidugi kodumaa. Või oleks täpsem öelda sünnimaa? Elan praegu küll Šveitsis, tegelikult vist siiski rohkem lennukis, sest lennata tuleb hästi palju. Aga kui rääkida riigist, kus ma tunnen ennast rahulikult, mugavalt ja meeldivalt, siis see on Eesti, täpsemalt Tallinn.

Kust on pärit teie usk Eestisse, et siin läheb kõik hästi?

Usk tekkis siis, kui hakkasin siin äri ajama. Sõidan palju Lääne-Euroopas, Eesti meenutab ainsa endise nõukogude bloki maana edukat lääneriiki.

Inimeste ja ettevõtluse mentaalsus on siin väga läänelik, läänelikum kui näiteks Prantsusmaal või Itaalias. Siin on õiged inimesed, või on mul vähemalt vedanud. Ettevõtluse kliima on Eestis õigesti loodud, tehakse vähem trikke. Mis on ettevõtlusele vajalik? Õigusruum, selged mängureeglid ja suhted ärimaailma sees.

Mida tähendab teile kodakondsus?

Keeruline küsimus... Tunda end osana maast, mille käekäigule ma kaasa elan. See on sügavalt sisemine tunne.

Eestis on ka neid, kes ütlevad: see pole hea, kui ärimees tuleb ja ostab endale kodakondsuse.

Muidugi arvasin, et tekivad jutud – tuli ja ostis kodakondsuse. Aga ma ei arva, et pean kogu aeg kõigile tõestama, et pole eesel. Kes mind teab, teab tõde, et kuidas ma äri ajan või inimestesse suhtun. Miks inimesed küll arvavad, et kui kellelgi on raha, võib ta kõike osta?

Millised on teie erilised teened Eesti ees?

Te ei pöördunud selle küsimusega õige inimese poole, mina elan tavalist elu, tegelen äriga ja teen seda, millesse usun. Olen oma noore elu jooksul lennanud ja kukkunud ning pärast seda eelistan jääda maa peale.

Tahate ELi riigi kodakondsust lahedaks reisimiseks?

Ma reisin ka praegu täiesti vabalt!

Olge enda advokaat ja põhjendage – milleks teile Eesti kodakondsus?

See on moraalse tunnetuse küsimus. See on tunnistus, et olen samasugune nagu teised, kes siin elavad, et mulle läheb Eesti samamoodi korda. Kui täitsin Eesti kodakondsuse saamiseks vajalikke dokumente, siis andsin ka kirjaliku lubaduse olla ustav Eesti põhiseaduslikule korrale.

Kas aasta pärast on teie visiitkaardil Eesti aadress?

Teie jaoks võin sellise trükkida... Tegelikult aga – raske öelda, kus on minu elukoht. Igatahes olen ma Eestis tihti.

Milline äri teid siin huvitab?

Kinnisvara, otsesed investeeringud. Me ei vaata kindlaid valdkondi, vaid firmasid, mida oleks võimalik jalule tõsta. Kõik, mis meie portfellis praegu on, olid alguses mitte väga heas seisus, nüüd aga on juba enam-vähem normaalsed, mis võivad muutuda turu liidriteks.

Näiteks Magnum Medical, mis kasvab aina edasi.

Kui palju te olete Eestisse investeerinud?

Siin ma hoidun kommentaaridest. Aga vähem kui tahtnuks.

Raha ei ole?

Vastupidi. Küsimus on võimalustes, kahjuks. Tahaks rohkem. Aga ma loodan, et tulemas on üks ilus ja suur kinnisvaratehing.

Kuigi nüüd tegelen transiidiäriga vähem, on ju selge, et Eestil on transiidiks väga mugav asukoht. Pudelikaelaks on aga teie kehvasti arenenud infrastruktuur – raudtee. Selle pudelikaelata saaks Eesti võtta enda kanda kindlasti rohkem transiidimahtu.

Milleks teile žestid – pool miljonit krooni Tallinna tänavalastele või Juri Lotmani arhiivi ostmine ja Tallinna Ülikoolile kinkimine?

Mul on hea eeskuju – isa. Tema aitas väga paljusid, minu arvates isegi liiga paljusid, sest mitmed kasutasid seda halvasti ära. Tahaks olla tema moodi, või vähemalt mitte halvem.

Kedagi aidates... Mulle ei meeldi sellest rääkida. Aga on ju nii, et kui tegeled äriga, tekib küsimus, miks sa seda teed. Et täita oma taskud rahaga? Rumal! Äri, mida mina teen, ei tohi kedagi kahjustada ning peab tooma kasu kui mitte kogu ühiskonnale, siis paljudele inimestele ja muutma midagi nende elus.

Räägite, nagu tahaksite kandideerida Eesti riigikogusse?

Kas teie olete usklik? Mina olen. Ja usklikele inimestele on loomulik teisi aidata.

Aga milleks teile moefirma Escada?

Mitte põhjusel nagu kirjutati, et moes on osta selliseid firmasid ja jalgpalliklubisid, et olla rohkem kuulus.

Escada oli 2003. aastal peaaegu pankrotis ja mul oli huvitav selles projektis osaleda.

Lõppenud on alles esimene etapp, restruktueerimine ning firmal läheb järjest ja järjest paremini.

Mis teie arvates toimus Eestis 1940. aastal?

Kui riigi areng liigub ebademokraatiast demokraatiasse, tundub see normaalne, aga demokraatiast ebademokraatiasse on inimestele suur šokk.

Mina ei tahaks kunagi sellisesse olukorda sattuda. Kui laiemalt vaadata, siis ka Venemaa oli sel ajal okupeeritud – kommunistide kanna all. See oli vägivaldse ideoloogia vägivaldne kehtestamine.

Mida teha pronkssõduriga?

Minu arvamus on, et ei ole mõtet kulutada aega selliste asjade peale. Kui aga inimesed arvavad, et see tuleks mujale viia – miks mitte, tahavad alles jätta – las jätavad. Üldiselt on demokraatliku ühiskonna üks tunnus sallivus.

Kuhu läheb aga Venemaa?

Edasi. Ärme poliitikast räägi, ma ei ole ju poliitik, kuid majanduslikult võttes läheb Venemaa kindlasti edasi. Majandus areneb mitte ainult naftadollarite ja -eurode toel, edeneb ka kohalik majandus, teenindus.

Vaadates lähema viie aasta peale ette, siis Venemaale tasub investeerida, võib-olla küll mitte kõigisse firmadesse ja igasse ärisse, kuid teenindusse kindlasti, sest see kasvab hüppeliselt.

CV

• Rustam Aksjonenko sündis 29. juulil 1974 Venemaal Kemerovo oblastis

• Tema isa Nikolai Aksjonenko oli Venemaa raudteeminister, kes langes president Vladimir Putini ajal ebasoosingusse, teda süüdistati ametialastes kuritarvitustes, kuid ta suri enne kohtuprotsessi algust mullu suvel.

• Juurdluse alla sattus ka Rustam Aksjonenko. Tema sõnul on tänaseks kõik kahtlused tagasi võetud.

• Tema investeerimisfirmale Finartis kuulub näiteks 27 protsenti Saksa kõrgmoefirma Escada aktsiatest, selle osaluse väärtus olevat 100 miljonit eurot ehk ligi 1,6 miljardit krooni.

• Finartisel on osalus ka näiteks Eesti suurimas ravimimüügifirmas Magnum Medical ja on tegija Tallinna kinnisvaraturul.

• Rahvastikuminister Paul-Eerik Rummo kinnitas hiljuti Eesti Ekspressile, et Rustam Aksjonenko panus Eesti majanduse arengusse on olnud vaieldamatu: «Ta on üks tänapäevase Eesti transiidiäri rajajatest.»

• Aksjonenko perekonnaga olid ja võib-olla on jätkuvalt seotud mitmed Eestis tegutsevad transiidi- ja raudteeveofirmad (näiteks Linkoil, DBT, Unitrans, Balt Trans Service).

• 2005. aastal ostis Rustam Aksjonenko maailmakuulsate semiootikute Juri Lotmani ja Zara Mintsi arhiivi ja kinkis selle Tallinna Ülikoolile, mille Lotmani poeg oleks vastasel juhul välismaale müünud.

• Ta annetas Tallinna tänavalastele uue sotsiaalhoone ehitamiseks 500 000 krooni.

• Valitsus peaks arutama Rustam Aksjonenkole eriliste teenete eest Eesti kodakondsuse andmist sel sügisel.

Allikas: Postimees