Merendusnõukoda toetab rannakülade taasäratamist

Muinastulede öö Pärnu rannas 2008. aastal. Foto: ANTS LIIGUS/PRNPM/EMF

Merendusnõukoda toetab oma tänases avalduses Rannarahva Koja algatust taasäratada ellu rannakülad ja rannarahvaga seonduvad traditsioonid.

«Eestlaskonnale nagu paljudele teistele rannarahvastele on ühistegemine olnud igiomane juba muinasaegadest peale. Muinastulede öö on selle traditsiooni jätkumise nurgakiviks,» seisab Merendusnõukoja avalduses, millele on alla kirjutanud teiste seas Tarmo Kõuts, Tiit Vähi, Toivo Ninnas, Uno Laur, Enn Kreem ja Kalev Kallo.

Postimees.ee toob alljärgnevalt ära avalduse teksti. 

«Eesti on mereriik. Meri on meie rahvast toitnud aastasadu nii otseses kui kaudses mõttes. Merega seonduvas seisneb Eesti kui riigi ja rahvuse püsimajäämiseks oluline potentsiaal. Oma argiaskeldustes oleme aga hakanud seda rannarahvale igiomast tarkust unustama.

Meri ja sellega seonduv on poliitikute ja riigimeeste mõtetes taandunud sedavõrd tahaplaanile, et ainult tõsine meediakära ja tavapäraselt kord kümnendi jooksul esinev merejää on asjad, mis mere olemasolust enamikule meist igapäevaselt märku annavad. Andkem endale aru, et merendus ei seisne paari suurettevõtte eduloos.

Eesti lippu kandev kaubalaevastik on kadunud; meie võimekus enamike kriiside ohjamiseks merel on üsna piiratud ja naftareostus jõuab ikka ja jälle randa; äkitselt satume merelt tuleva üleujutuse meelevalda, sest mereilmaennustajad on laiali saadetud; jäämurdmisvõimekus veidigi tõsisemal talvel jätab rohkem kui soovida ning suur osa transpordist ja meritsi kaubavahetust pidavast tööstusest on ootamatult tõsisestes raskustes, osad transiitkaubad otsivad endale kindlamaid sadamaid, mida läbida; hulganisti väikesadamaid laguneb ja vajub tasapisi merre; mitmete regioonide rannakalapüük on varjusurmas, sest kalavarude taastootmise ja säilimise eest pole mitte keegi tõsiselt ja sisuliselt hoolt kandnud. Loetelu pole lõplik.

Poliitikute hulgas on juurdunud arusaam, et merenduse edendamise lahendused on liialt kallid ja seetõttu me sellega tegelema ei hakka. Mõelda tuleks ju hoopis teistpidi, et kui kulukaks tegematajätmised on juba läinud ja pikemas perspektiivis lähevad ning kas meil on üldse alternatiive, kui me ei suuda oma rahvusliku rikkuse allikaid säilitada ja ühiste jõupingutustega nende takistamatut arengut tagada.

Meil on üheskoos viimane aeg asuda väärtustama ja endile selgeks tegema kogu merenduse valdkonda, selle tänast seisu ning  seadma sihte, mis tagaksid Eesti  edukuse rahvusvaheliselt tunnustatud mereriigina. Esiisad on meile pärandanud mereriigi staatuse ja meil ei ole õigust seda muuta. Süüdakem siis koos 29. augustil lõkked kõigis rannakülades kogu Eesti rannikul, et anda märku meie ühtsusest Eesti ja Läänemere rikkuste kaitsel!»