Rooma impeeriumi surmajärgne elu

Viimane Püha Rooma Keisririigi valitseja Franz II juba esimese Austria keisri Franz I kroonijuveelides. Foto: Repro

Teatavasti on 6. august 1940 see päev, mil etendus Eesti «vabatahtlikust» astumisest Nõukogude Liitu finaalini jõudis ja eesriie alla lasti. Maailmaajaloolises mõttes pole sellel sündmusel mingit tähtsust. Kuid sama kuupäev märgib ka üht teist ja olulisemat lõppu, mis saabus 6. augustil 1806.

Napoleon oli saavutanud 1805. aasta detsembris ühe oma kõige hiilgavamatest võitudest, purustades Austerlitzi juures Austria armee. Ühtlasi purustas ta ühe iidvana institutsiooni, mis oli selleks ajaks küll fiktiivseks muutunud, nimelt Saksa Rahva Püha Rooma riigi. Viimast on eestikeelses kirjanduses kaua ka Saksa-Rooma riigiks nimetatud. Üldiselt maitseasi.

Riiki kui sellist ei olnud enam ammu. Oli tiitel – keisritiitel, mida kandis Habsburgi soost monarh Franz II. Franz oli kahekordne keiser – esiteks Püha Rooma riigi keiser Franz II, teiseks «Austria pärilik keiser» Franz I. Napoleoni survel ja eriti nn Reini Liidu loomise tagajärjel loobus Franz esimesest tiitlist, jäädes «kõigest» Austria keisriks.

Tegelikult ei muutunud sellest muud, kui et üks traditsiooniahel katkes. Et selle ahela algust leida, peame pöörduma üle tuhande aasta võrra varasemasse aega, nimelt aastasse 800.

Sel issanda aastal otsustas Frangi riigi kuningas Karl, kes oli oma valdusi oluliselt laiendanud ja hõivanud muu hulgas Itaalia, lasta ennast keisriks kroonida. Me tunneme teda Karl Suurena.

Keisritiitel oli tõsine asi, seda võis senise arusaama kohaselt olla vaid üks. Kogu toonane kristlik Euroopa, mis oli nüüdsest Euroopast tunduvalt väiksem, luges ennast Rooma järglaseks ja Roomal ei olnud mitut keisrit. Kui oli, siis pidi keegi olema isehakanu; kui aga mitu meest vastava kokkuleppe alusel korraga riiki juhtisid (isegi kuni neljakesi), siis jagasid nad ühtainsat keisrivõimu, olles üksteise kaasvalitsejad.

Seda tuleb silmas pidada, meenutades Karli keisrikskroonimist 800. aastal Roomas. Sest otse antiiksest Roomast põlvnev keisrivõim oli Konstantinoopolis ju alles olemas, ja ootuspäraselt ei tunnustanud Bütsants Karli tiitlit.

Kuid Karl ei lasknud ennast sellest häirida. Ta oli omaaegse maailma võimsaim valitseja ja tema eesmärgiks oli taastada Rooma impeerium. Sellest ka kroonimine just Roomas. Või kui soovite, siis keisrivõimu tagasitoomine Läände ehk Õhtumaale ehk Oktsidenti.

Karli ajal oli keisrivõimu kadumisest Läänes möödas veidi üle kolmesaja aasta. Ajastul, mil aeg voolas võrratult aeglasemalt kui tänapäeval, polnud see põrmugi ületamatu kuristik. Rooma pärand oli alles värske. Karl, kes õieti kirjutama ei õppinud, valdas vabalt ladina ja veidi vähem vabalt kreeka keelt. Ta lasi kokku koguda kõik saadaolevad antiiksed käsikirjad ja need kopeerida. Enamik meile tuntud antiiktekste ongi säilinud vaid Karl Suure aegsete ümberkirjutuste kaudu.

Siiski ei jäänud Karli impeerium ega ka mitte tiitel püsima. Frangi suurriik jagati Karli pojapoegade vahel kolmeks iseseisvaks riigiks, millega kadus ka keisritiitli mõte ning õigustus. Keisritiitel nimelt ei tähenda lihtsalt mingit eriti võimast monarhi, vaid keisriks on ennast õigus tituleerida sellisel valitsejal, kelle võimu all on mitu erinevat rahvast, maad ja valitsejat.

Keisritiitel tuleb Julius Caesari nimest. Caesar oli esimene keiser, ise teadmata, et ta on keiser. Terminil «keiser» on ka sünonüüm – imperaator, mis tähendab ladina keeles valitsejat ja/või ülemjuhatajat. Rooma vabariigi ajal nimetati nii võidukat väepealikku, kellele korraldati pidulik triumfikäik. Caesar kandis seda tiitlit alaliselt, alates Augustusest muutus see Rooma valitseja rutiinseks tiitliks.

Venemaa valitsejate puhul peame arvestama teatavat nüanssi. Lisaks Kiievi-Venest põlvnevale suurvürstitiitlile hakkasid tugevneva Moskva riigi valitsejad alates Ivan III end tituleerima ka tsaarideks, signaliseerides sellega, et just nemad kannavad edasi Konstantinoopolis kaduma läinud keisrivõimu.

«Tsaar» tuleb mõistagi Caesarist ja peaks seega olema tõlgitav keisriks. Peeter I, ilmselt juurdlemata «tsaari» etümoloogia üle, kehtestas endale ja oma järeltulijatele tiitli «imperaator», mida tuleb samuti tõlkida keisriks.

Järelikult pole päris õige väita, et esimene Vene keiser oli Peeter, nagu kuskil mälumängus on tehtud.

Kuid niipalju Venemaast. Moskva «Kolmanda Rooma» teooriat pole keegi peale Moskva enda nagunii tõsiselt võtnud. Läänes, nagu öeldud, läks keisritiitel pärast Karl Suure surma teist korda kaduma, ent leiti uuesti ka üles. Sellega sai hakkama Saksa kuningas Otto I.

Kui Karl Suure impeerium 843. aastal kolmeks jagati, oli selle idapoolse osaga pandud alus tulevasele Saksamaale ja ühtlasi Saksa kuninga tiitlile.

Otto I, kes krooniti Saksa kuningaks 936. aastal, osutus edukaks ja võimekaks valitsejaks. 955. aastal õnnestus tal Lechi jõe ääres purustada pool sajandit kogu Euroopat oma hirmu all hoidnud ungarlased. 962. aastal lasi Otto end keisriks kroonida. Kus mujal, kui ikka Roomas. Selle aktiga välja kuulutatud Püha Rooma riik pidi olema Karl Suure impeeriumi järglane, mis mäletatavasti oli omakorda antiikse Rooma järglane.

Kuid Otto rajatud impeerium kippus algusest peale natuke teoreetiline olema. Esimene ja kõige suurem häda oli see, et sellesse ei kuulunud Prantsusmaa. Seetõttu olid kõik keisrite katsed esineda terve Lääne valitsejatena, Vana Rooma imperaatorite mantlipärijatena, ette luhtumisele määratud.

Kuid esialgu polnud see teada. 10.–13. sajandini näitas keisrivõim puhuti üles silmapaistvat vitaalsust ja midagi antiiksest Lääne ühtsusest taastuski.

Nende sajandite suure poliitika põhisisuks oli keisri ja paavsti vägikaikavedu, mis päädis Heinrich IV kuulsa Canossa-käiguga: keiser vandus paavstile alla, raputas tuhka pähe ja palus talt andestust.

Kummatigi ei suutnud ka paavst täita Lääne imperaatori rolli ja idee (Lääne-)Euroopast kui ühtsest «maailmast» käis sajandite jooksul alla. Ühe võimsaima keisrisoo, Hohenstaufenite lõpust kirjutab haaravalt Karl Ristikivi («Põlev lipp»).

Oli veel üks Karl, nimelt Karl V (keiser aastail 1519-1596), kel õnnestus oma valitsuse alla koondada suur osa Euroopast (suurimad erandid olid endiselt Prantsusmaa ja Inglismaa), kuid see jäi keisrivõimu viimaseks õieks.

Tegelikult oli Euroopa ühtsus selleks ajaks juba päästmatult kadunud, sest reformatsioon oli lõhkunud viimase ühendava sideme – kõigile valitsejaile ja rahvaile ühise katoliku kiriku. Saksamaa oli killustunud sadadeks väiksemateks ja suuremateks riigikesteks, samuti Itaalia. Prantsusmaa, Inglismaa ja Hispaania, kui nimetada tähtsamaid, läksid oma teed.

Kuid Püha Rooma riigi fiktsioon ja keisritiitel püsisid. Keiser, muide, valiti. Seda tegid nõndanimetatud kuurvürstid – Mainzi, Kölni ja Trieri peapiiskopid, Tšehhi kuningas, Reini pfaltskrahv, Saksi hertsog ja Brandenburgi markkrahv. 1272. aastal sai esimest korda keisritroonile Habsburgide soo esindaja; 1438. aastast alates jäigi kroon nende kätte (väikese vaheajaga 18. sajandil) kuni Püha Rooma riigi lõpuni.

Lõpu põhjustas, nagu öeldud, Napoleon oma Reini Liiduga, millesse ta hõlmas rea Saksa riigikesi, mis senini olid ametlikult kuulunud Püha Rooma riigi koosseisu. Riiklik üksus, mis kuulub korraga kahte erinevasse (suur)riiki, kusjuures viimased on omavahel sõjajalal – selline absurd oli liig isegi 19. sajandi algusele.

Niisiis loobus Franz II ühest oma keisrikroonist ja Euroopa pidi harjuma mõttega, et Oktsidendis võib kõrvuti eksisteerida koguni mitu keisririiki, sest 1804. aastal oli ka Napoleon ennast keisriks kuulutanud ja taotles avalikult Karl Suure impeeriumi taastamist, vähemalt idee poolest. (Nii et ühtsuse idee siiski ei kadunud, toimides ju praegugi.)

Lääne külje all oli veel Vene keiser, keda Lääs oli hiljemalt Peetri ajast sunnitud samuti keisriks tunnistama. 1871. aastal lisandus Saksa keiser, see-eest lahkus igavikku Prantsuse oma; omal eripärasel moel võttis keiserlikud regaalid külge Inglismaa kroon.

Tänapäeval on keisreid maailmas vähe, täpsemalt öeldes üksainus – Jaapani oma. See-eest on meil palju ülemkomissare.