Ilmar Kruusamäe, kunstis rändaja, kes ihkab vaba pintslitööd

Kunstnik Ilmar Kruusamäe dialoog portreteeritu, Kursi koolkonna õe Külli Suitsoga. Hansakeskuses on praegu üleval väike Kursi koolkonna retrospektiiv. Vaadata saab Ilmar Kruusamäe, Albert Gulgi, Peeter Alliku, Priit Pangsepa ja Priit Pajose töid. Foto: Sille Annuk

Ilmar Kruusamäe ei ole hommikuinimene, kuigi sätib elu päevavalguse järgi. Oma ateljeesse maalima satub ta tavaliselt pärastlõunal. Alates keskpäevast jõuab sinna ka päike.

Valguse pärast peaks Kruusamäe ehk kõik suved tööd rügama – hommikust õhtuni. Mees ütleb, et ta isegi mäletab üht sellist suve, kus aina maalis. Aga siis sügisel tundis, et iseennnast päikesest ilma jätta oli kuritegu.

Vähemalt sel suvel hingab Kruusamäe vabamalt. Käib keskhommikuti Ülikooli kohvikus end äratamas ning kuumadel päevadel Pangodis ujumas.

«Mul on üks portree pooleli, sügiseks pean valmis saama,» märgib ta. Aga kellest see portree tuleb, seda ei reeda.

Loomeinimese portreed

Kruusamäe portreteerib kõige parema meelega inimest, kes on ta lähedal ja keda ta on aastaid tundnud. Selle inimesega peab olema võimalik kergesti kokku saada.

Modelli ei ole ju kuidagi võimalik nagu liblikat nõelaga seina külge panna, ütleb ta. Igaüks, kes on fotograafi või kunstniku juures poseerinud, teab, milline kramp inimest halvab.

Ilmar Kruusamäe koos Albert Gulki portreega. Foto: Sille Annuk

Seepärast püüab Kruusamäe oma portreteeritavat nii palju kui võimalik mälu järgi pildile saada. Kui hätta jääb, lavastab kohtumise, räägib modelliga maast ja ilmast. Ise aga piidleb vestluspartnerit ja otsib mõttes lahendusi kas oma n-ö kõrva-, nina- või suuprobleemile.

«Algul maalisin ma näitlejaid, kirjanikke ja luuletajaid, nüüd võin öelda, et olen hästi palju kunstnikke maalinud,» sõnab Kruusamäe. «Keegi peab ju ometi ka kunstnikke jäädvustama!»

Kruusamäe portreid on sel suvel Tartu avalikus ruumis näha mitu tükki. Matti Milius kaunistab Vilde-Wilde’i kohvikut.

Hansakeskuses on portreed ta sõpradest, Kursi koolkonna liikmetest Marko Mäetammest, Külli Suitsost ja Albert Gulgist. Kõik karakteersed, maast laeni suuruses ühtaegu nii ehmatavad kui lummavad. Sisendusjõulised.

Ilmar Kruusamäe Marko Mäetamme portreega. Foto: Sille Annuk

Ilmar Kruusamäe ateljee on saalimõõtu avar tuba Tartu Kunstimajas. Ateljee on seinast seinani täis asju ehk kõike kunstniku elus ettetulevat ja vajalikku. Alates trükipressist, maalidest, raamidest, värvidest ja tööriistadest kuni munakloppimisvispli, eri mõõtudes kannude ja pudelite ning vanavanemate fotoni välja.

Kruusamäe päriskodu asub ajaloolisel Põhja-Tartumaal Kursis. Just selle koha järgi on endale nime saanud juba 18 aastat koos püsiv kunstnike kooslus – Kursi koolkond.

Kursi koolkonna kümmekond liiget on nii vaatajatele kui kriitikutele oma näituste ja väljaastumistega ikka meelde tuletanud, et provints asub inimese peas, ei kusagil mujal.

Roheline ja punane tuli

Ilmar Kruusamäel on seljataga kolm aastakümmet maalijakogemust. Ta ütleb, et maailmas on rohelise tule kunstnikud ja punase tule kunstnikud. Rohelise tule kunstnikud kõnnivad toetava fooritulega laial ja siledal teel.

Kruusamäe peab ennast punase tule kunstnikuks. See tähendab, et temal on ilmselgelt tulnud käia keerulisi radu pidi.

Ometi on kunstiinglid teda vägevasti hoidnud ja tal on pagana hästi läinud.

Kruusamäe pilte on ostnud nii kodu- kui välismaa muuseumid. Tema tööde reprosid võib leida mainekatest rahvusvahelistest kunstialbumitest ja kataloogidest, kus peale tema on esindatud vaid üks-kaks Eesti kunstnikku, või pole ühtegi.

Kui Kruusamäe hakkaks loetlema näitusi, kus ta on esinenud, saaks neid liialdamata üle tuhande. Kui riike, siis üle poolesaja.

Kruusamäe üheks parimaks tööks peetakse fotorealistlikku maali «Olümpia». Selle valis Ants Juske oma hiljuti ilmunud albumissegi «Eesti külmetav kunstnik. 50 tähtsamat teost läbi aegade». Kruusamäe oli seda maalides 22-aastane.

Vivaldi, Valdi ja Vägi

Nooruses kandis Kruusamäe hüüdnime Vivaldi.

1980. aastate esimesel poolel lõi keegi Viljar Valdi võimsaid hüperrealistlikke linnavaateid. Need on põnevad kad-reeringud Tartu motiividest ja kannavad – nagu kriitikud ütlevad — okupatsiooniaja laostatud rahvuskultuuri märke.

Viljar Valdi ehk V. Valdi (Vivaldi) pole muidugi keegi muu kui Ilmar Kruusamäe ise

«Pseudonüüm aitas mul maalida stiilis, mis oli vanemate tegijate pärusmaa. Kartsin, et muidu surutakse mind mu vanasse vakku tagasi. Aga mulle meeldis ka muud moodi maalida,» seletab Kruusamäe.

Viljar Valdit kiideti tol ajal taevani. Samal ajal kui Ilmar Kruusamäed kritiseeriti. Aga siis rääkisid sõbrad ta välja.

Teine Kruusamäe pseudonüüm on Valdo Vägi. Kui seda nime teistpidi lausuda, hakkab see kõlama nagu vägivald. Vägi üksi on samas aga nii võimas sõna, et võib olla koguni vägivalla antonüüm. Valdo Vägi lõi kollaaže.

Õrnad tundemaastikud

Midagi, mis sel suvel valminud, näitab Ilmar Kruusamäe oma ateljees ometi. See on ta uus aktiseeria sarjast «N-aine». Seekord ei sinised, punased ega rohelised. Hoopis kuuma liiva karva kollakaspruunid.

Kruusamäe aktid on kõik modelli pealt tehtud. Ta maalib neid, lõuendpapitükk põlve peal, ja üsna suure pintsliga. Kiiresti. Pilt peab valmis saama enne, kui modell ära väsib.

Kunstnik ja aktid. Foto: Elmo Riig

Kruusamäe on ammu aru saanud, et ta ei tööta mitte sellepärast, et teisi peibutada või teistega võistelda. Ta maalib sellepärast, et ta maalib. Ta võib hüpata kaugust küll, kuid võistleb ikka ainult iseendaga.

Kruusamäed on elus mõnikord aidanud muinasjutud, sest neil on alati hea lõpp.

Aasta pärast oma 50. sünnipäeva tähistav mees valmistub järgmisel sügisel Tartu Kunstimuuseumis aset leidvaks suureks isikunäituseks. Eluski igatseb ta ei midagi muud, kui et asjad kulgeksid oma loomulikku rada pidi ehk et tõde tõuseks ja vale vajuks.

Ilmar Kruusamäe aastal 1995. Foto: Ain Protsin

 Metsis, teder ja peoleo

Kui Ilmar Kruusamäe asus 1975. aastal ülikooli majandusteaduskonda rahandust ja krediiti õppima, ei olnud tal õrna aimugi, et varsti saab tast kunstnik. Kõik, mis seni noore Kruusamäe elus kunstitegemist oli puudutanud, jäi kuhugi kuuenda ja seitsmenda klassi joonistustundidesse.

Pärast esimest kursust, 1976. aasta suvel sattus ta üliõpilasmalevarühmaga Noarootsi. Rühma liikmed läksid ühel õhtul külla kohalikule kirikuõpetajale ja metsavahile.

«Sel mehel oli fantastiline topiste kogu!» meenutab Kruusamäe.

Kuu aja pärast läks Ilmar Kruusamäe üksipäini tolle mehe värava taha ja küsis, kas ta võib võtta mõne topise õue muru peale ja seda joonistada.

Ta esimesed tööd olid metsis, teder ja peoleo. Nii nagu 19-aastane Kruusamäe neid nägi, nii ta neid ka joonistas. Oma pilgu ja loogika järgi.

Pärast malevasuve kutsus üks sõber Kruusamäe sügisel Tartu ülikooli kunstikabinetti. Seal tegutses oma jüngritega parasjagu hoogsalt Andrus Kasemaa. Kruusamäe ütleb, et temal kunstnikuks saamise pabereid pole, aga tal on selleks saamise elavad mälestused.

Juba 1978. aastal astus ta jõuliselt esile näitustel.

CV

Ilmar Kruusamäe ja tema autoportree. Foto: Lauri Kulpsoo

• Ilmar Kruusamäe on sündinud 15. juulil 1957. aastal Tartus.

• Lõpetas 1980. aastal Tartu ülikooli majandusteaduskonna.

• Maalib alates 1976. aastast. On 1988. aastal loodud Kursi koolkonna asutajaliige ning Eesti Kunstnike Liidu liige alates 1988. aastast.

• Ilmar Kruusamäe Jõgeva lähedal Kursis elav ema sai sel kevadel aasta ema tiitli. Nimelt on sealsel meeskooril Mehis ilus traditsioon niimoodi pärjata naisi, kes on üles kasvatanud kogu Eestis kuulsaks saanud poja või tütre. Leida Kruusamäe sai selle austava nimetuse oma kunstnikust poja Ilmar Kruusamäe pärast.