Muusikailma rikastaja

Raul Saaremets Foto: Postimees.ee

Raul Saaremetsa kohta teatakse kõige rohkem seda, et ta on DJ ja teeb Raadio 2-s saateid «Vibratsioon» ning «Tramm ja buss». Neid saateid kuulatakse päris palju. Osa teab sedagi, et Raul mängib Röövel Ööbikus trummi. Hoopis vähesed teavad, et tegu on ühe alternatiivmuusika plaadifirma Umblu Records eestvedajaga.

Üks on kindel – Rauli ja muusikat pole võimalik lahutada. Hilistest 80ndatest on ta Eestisse toonud ja siin elus hoidnud uusi muusikastiile, aidanud panna aluse klubikultuurile ja inspireerinud lugematuid noori inimesi ise muusikat tegema. Eesti Raadio andis talle hiljuti aukirja Eesti muusikamaastiku rikastamise eest. Teenitult.

Aga kõik saated ja plaadid on rohkem statistiline info. Rauli kätte saada ja statistika taha kiigata on juba võrreldamatult raskem. Tal on lihtsalt vähe aega. Ehk sellepärast peetakse Saaremetsa tihtipeale ülbeks tüübiks, kes naljalt kellegagi ei suhtle.

Tegelikult olen õiget ajamomenti tabades Rauliga huvitavaid jutte rääkinud küll. Aga esiteks keerab iga jutt temaga mingil hetkel muusikale ega paku seetõttu laiemale üldsusele huvi, ning teiseks teab ta kauaaegse meediapersoonina, mida temast võiks avalikkuse ette jõuda. Okay, diktofon käima!

Oled aastaid regulaarselt muusikaga tegelenud – DJ, raadiotegemine, ise bändides mänginud. Kas see müra sees olemine, kogu aeg püstijalu, suitsetamine ja joomine ei hakka tervisele mõjuma?

Harjutamine teeb meistriks. Küll aga on hirm, et mis saab siis, kui enam mängima ei kutsuta – kas hakkan tõmblema nagu narkomaan, kes süsti ei saa?

Kas jätad kõik ostetud plaadid endale või müüd hiljem maha?

Jäävad alles ja käivad mulle närvidele – elan nagu plaadilaos ja see on tobe. Samas ütles üks tuttav, samasugune plaadihull nagu mina, et see kogu on meie kolmas pensionisammas – tulevikus maksavad need plaadid tohutut raha.

Kuidas sa jõuad kõiki neid plaate kuulata?

Olgem ausad, plaadikuulamine pole nagu raamatulugemine. Sa saad sellega kergelt hakkama ja võid samal ajal ka midagi muud teha. Suurem osa plaate on mul vinüülid, aga mulle meeldib CD ka – hea autos kuulata, parim koht tegelikult.

Aga kas sa vahel muusikast ära ka väsid?

Ikka, ja sellepärast ma kodus peaaegu muusikat ei kuulagi. Ja otsin kogu aeg uut muusikat, et oleks huvitav.

Kuidas sa uut muusikat otsid – internetist, ajakirjadest või mujalt?

Ega ma seda nii aktiivselt tee nagu mõni teine. Mul on hea meel, et kui on hea asi, siis jagan selle kohe ära. Paljudel käib nii, et keegi peab ette ütlema, mis see hea on, või peab kusagilt ajakirjast lugema.

Kuulad muusikat seinast seina. Kas vahel ei teki küsimust, mille fänn sa lõpuks oled.

Kui, siis ainult ühiskonna survel. Igas muusikastiilis on midagi head. On fantastilisi reggae asju ja on fantastilist death metal’it. Kuidas ma siis üht ei kuula? Samas saan aru, et inimesed, kes on pühendunud vaid ühele stiilile, on nagu teadlased, kes uurivad atmosfääri ultraviolettkiirgust. Nad on ühe ala spetsialistid. Mina nii tõsine inimene pole.

Aastaid tagasi räägiti sinu kohta, et Saaremets on hästi konservatiivne, kuulab vaid teatud muusikat ja muid asju ei tunnista.

Not guilty! Aga see on küll tõsi, et suurem osa muusikast on kräpp ja seda ma ei talu. Öeldakse, et inimene on see, mida ta sööb. Mina ütleks, et inimene on see, mida ta kuulab. Ütle mulle, mis muusikat sa kuulad ja...

On sul olnud palju kordi, kus oled pidanud oma muusikat kaitsma?

Minu meelest olen pidanud eluaeg head muusikat kaitsma. See on minu missioon.

Palju sul on sellist muusikat, mida sa ei mängi peol ega raadios?

Mul on vinge seitsmetolliste singlite kogu. Kunagi Ameerikas käies avastasin sõbra keldrist kaks jukebox’i-täit 60ndate lõpu, 70ndate muusikat. Nendega pole suurt midagi teha. New Yorgis on klubides WC-s ka DJ-d. Mul on selline mõte, et kuna ma kogun kaasaskantavaid grammofone, neid, mis patareidega käivad, siis võiks kunagi mõne klubi peldikus neid seitsmetolliseid mängida – hea rahulik.

Mu DJ karjäär algas sellega, et kui vanemad vennad ja nende sõbrad kodus kokku said, olin mina neile DJ. Vahetasin plaate, sest nad ise ei viitsinud ja makk oli tol ajal veel imeasi.

Sa oled ju Eestis väljapaistev inimene, kas su suguvõsa on sinusse sellepärast ka teistmoodi suhtuma hakanud?

Ma olen kogu aeg külaidioot olnud. Mäletad neid Monty Pythoni külaidioote? Vaat selline olengi. Inimesed on korduvalt küsima tulnud, et kas mu elu ongi ainult muusika. Et vaata, mina olen juba kolm maja ehitanud, aga sina jändad ikka selle jamaga...

Mahub su ellu siis ka muud peale muusika? Loed, kasvatad hamstreid või lilli, kogud liblikaid, või on ehk muid tegevusi, mida võiks hobiks nimetada?

(Pikk paus.) Hamster suri ära, jube traagika oli! Vaata, õigel mehel pole hobisid, mehel on töö. Kas president Meri oli kirjanik või filmimees? Ja siis hobi korras president? Võtame näiteks mu bändikaaslased: üks orjab mingis reklaamifirmas, teine ajakirjas, ja siis tulevad õhtul proovi, näod hallid peas – nii-öelda hobi korras bändi tegema! Inimene peab tegema seda, mis talle meeldib, mitte mingeid hobisid omama.

Aga kui ma näen ilusat kivi, siis võtan selle kaasa. Kivid mulle meeldivad. Samas, võib-olla ma ei teagi, et mul on mõni hobi. Sa peaks mulle koju tulema – äkki märkad, et midagi on veel.

Kas sulle vahel närvidele ei käi, et Eestis on muusika vaid meelelahutus? Läänes on poliitilisi ja sotsiaalkriitilisi bände nagu muda.

Eesti populaarseim bänd on Meie Mees! Hea, et meil poliitilisi bände pole. Milline see nende meie sotsiaalkriitiliste bändide sõnum oleks? Loe Delfi kommentaare ja saad aru, kui kole see oleks.

Kas sa usud, et saad oma tegevusega inimeste mõtlemisviisi mõjutada?

Kõik me mõjutame ju üksteist. Mõni rohkem, mõni vähem.

Miks sa omal ajal Tartu kunstikooli läksid?

Sest kusagile mujale polnud minna. See oli ainukene koht, kus natukenegi inimese moodi olla lubati. Hoolimata sellest, et mind hakati seal kohe välimuse pärast hurjutama. Aga meil oli seal oma mõnus punt. Ja vanemad tüübid, kellest ma olin varem kõiksugu legende kuulnud, osutusid vaikseteks tõsisteks meesteks. Iga eestlane peab mõnda aega Tartus elama.

Aga kunstiga pole sa ju kunagi tegelenud.

No mul pole annet ju. Mul olid seal geeniused ümberringi. Võtame või Hmelnitski (Röövel Ööbiku bassimees – A.V.) – püstiandekas! Aga kui hakkasime bändi tegema, siis olime ühel joonel, olime võrdsed.

Punk oli selles mõttes imeline, et vabastas muusika pillimänguoskuse diktaadist. Mulle meeldib ka maalikunstis väga naivism.

Oled sa mõelnud, mis saab sinu pojast, kes kasvab üles muusikahullust isa ja emaga?

Kõige toredam on see, et mul on hästi korralik poeg. Võib-olla on asi selles, et lapsed ikka mässavad vanemate vastu. Ja mina olen pätt, joodik ja kaabakas. (Naerab.) Tulen hilja koju, magan päev läbi, matemaatikast ei jaga halligi. Tema on täielik vastand. Ma üldiselt ei poolda lapse kasvatamist kui niisugust – laps kasvab ise. Lapsel peab olema lihtsalt normaalne keskkond, kus ta kasvab.

Naisega probleeme pole, et tuled hilja ja kodus midagi ei tee?

No me tuleme ju koos hilja koju! Ja kust sa võtad, et ma kodus midagi ei tee? Äkki mul on keldris treipink ja kogu mu suguvõsa sööb minu treitud taldrikutest? Aga eks ta tõsi on, et ega ma suurt midagi teha ei viitsi peale vedelemise.

Kas sind rõõmustas, kui Heivi hakkas plaate mängima?

Jah. Ta sai selle jube kergelt käppa ka, andekas teine. Ma ei tea teist inimest, kellel oleks nii hea muusikamaitse kui temal.

Kunagi mainisid, et Eestis häirib sind seksism.

Häirib küll. Eestis on selline asi, et naistele vahel just meeldib seksistlik suhtumine. Mõnele naisele meeldib, kui mees tuleb ja käitub temaga nagu looduse kroon. Et igasugune tähelepanu on ikkagi tähelepanu.

Ja siis veel selline suhtumine, et mees peab olema suur, karvane ja rikas. Ja et õige mees peab teadma, mis on nukkvõll. Meil on üldse Eestis paljud asjad pea peale pööratud. Hea küll, rahvas lahmib, aga poliitikud? No mõni mees ajab ikka sellist juttu suust välja, et vaju maa alla.

Samas on muidugi vinge, et Euroopa Liidus on maa, kus parlamendis istuvad sellised mehed nagu oli näiteks Robert Lepikson. Ameerikas oleks pandud ta oma sõnavõttude eest tõenäoliselt vangi... (Naerab.) Eesti on endiselt ikka väga vaba maa. Liiga vaba, kui minu käest küsida.

Aga kas sulle ei tundu, et Eestis on, vastupidi, lahti läinud kahtlaste asjade puhtakspesemise «tööstus»? Näiteks too kaitseliidu haakristiga kõrvarõnga skandaal, pärast mida ilmusid kohe välja inimesed, kes väitsid, et tegemist on muistse eesti sümboliga jne.

Seda lugu ma ei tea, ma polnud siis Eestis ja sõna ei võta. Samas on see mingi Nõukogude aja jäänuk, kui musta püütakse valgeks rääkida. Ja nüüd on nii, et need, kes kasutavad sõna neeger, kasutavad seda mõnuga.

Et kõigepealt panen neile neegritele ja siis poliitiliselt korrektsetele neegrite p****lakkujatele, sest seda sõna pole ju kuuldavasti lubatud enam kasutada. N-ö juriidiliselt on kõik korrektne – neeger on tore eestikeelne sõna. Tegelikult on see lihtsalt ebaeetiline.

Kas rassism on Eestis probleem?

Rassism on minu meelest üldse üks inimloomuse madalamaid vorme. See on ju lihtsamast lihtsam, et ühes kohas paistab päike rohkem ja teises vähem. Selle järgi näeme ka välja.

Aga kui sa oled selline isane elajas, et pead naist nähes kohe oma geene levitama hakkama, või nagu koer, kes peab kassi taga ajama, siis... Minu meelest võiks ikka inimeseks jääda.

Ehk on rassism ka Nõukogude aja jäänuk?

Nõukogude aja jäänuk on need tšuktši anekdoodid. Aga ära saa minust valesti aru, sama vähe nõustun nende mustanahaliste rassistidega, kellega olen korduvalt kokku puutunud. Või nende islami või kristlike fundamentalistidega, või nendega, kes arvavad, et Muhamedi pilapilte peab avaldama, et usk on miski, mille üle peab nalja viskama. Kultuursuse mõõdupuu ei saa olla nii madalal, et me püksi ei lase.

Maailm on õnneks avatum kui kunagi varem ja mida rohkem inimesed näevad, seda suurem on võimalus, et nad mõistavad, kuidas asjad tegelikult käivad. Luba tsiteerida klassikut: «There is a light that never goes out».

Tekst Aimar Ventsel aka Pickney Tiger (Keskus)
fotod Marina Puškar, Laura Kallasvee

Arvamus

Raul on muuseas suur juttudevestja, storyteller. Ta paneb tähele, mis ümberringi toimub.

Vahel näeb elu, asju ja inimesi, nagu vaataks televiisorist mingit loodussaadet. Mis tüübid liiguvad, mis seljas, mida räägivad.

Töötleb kogunenud materjali kui autodidaktist kultuuriantropoloog ning oma meetodist (või madnessist) kinnipidaja. Villast saab tore jutulõngapallike, mida koos sõpradega ülima mõnuga vaikselt õiges rütmis ja meeleolus veeretada.

Tõnu Pedaru ´
sõber ja bändikaaslane

Raul Saaremets (39)

Sündinud 10. märtsil 1967 Kohtla-Järve

Õppis Kohtla-Järve 1. keskkoolis ja Tartu kunstikoolis

Esimese raadiosaate tegi Eesti Raadios 1990

Esimene Eesti underground klubiüritus Kodulinna majas koos Aivar Tõnsoga 1991

Saade «Vibratsioon» R2-s aastast 1993

Hommikulehe muusikatoimetaja 1993

Esimene Mutant Disco 1997

Umblu Records 2001

R2 õhtuse vööndi vastutav toimetaja 2004

Esinenud nii DJ-na kui ka bändiga Inglismaal, Soomes, Taanis, Rootsis, Saksamaal, Ungaris, Poolas jne

Röövel Ööbiku esimene kontsert oli aastal 1987, päev pärast poeg Marke sündi 1990 osales Röövel Ööbik New Yorgis uue muusika seminaril

1993 Röövel Ööbik Peel Session