Eestlased Hispaania kodusõjas

Hispaania kodusõjas, mida peetakse ka II maailmasõja eelmänguks, sõdis mõlemal poolel hulgaliselt vabatahtlikke paljudest riikidest. Foto: Repro

1936. a kesksuvel kõlas raadios teade: «Hispaania kohal on pilvitu taevas.» Sellest sai signaal riigipöördeks, mis algas Hispaania Maroko garnisonides 17. juulil, emamaal päev hiljem. Aktsiooni algatas kindral Francisco Franco. Riigipöörde põhjused ulatusid 1930. aastate algusesse.

Kindral lootis kehtestada kiirelt uue sõjaväelise ja poliitilise võimu. Tegelikult vallandasid falangistide väed aastatepikkuse kodusõja. Sõtta sekkus mitu Euroopa riiki, kes vabariiklaste, kes falangistide poolel.

Vabariiklased arvasid, et võitlus käib demokraatia ja fašismi vahel. Ülestõusnud falangistid uskusid, et võitlus toimub konservatismi ja kommunismi vahel. Tegemist oli vastandlike ideoloogiate kokkupõrkega, millega kaasnenud meeleheide tegi kodusõjast ülimalt toore konflikti.

Francisco Paulino Hermenegildo Teodulo Franco y Bahamonde Salgado Pardo de Andradel, tuntud kui kindral Franco, oli vajalik hulk kaitsepühakuid. Võitnud 1939. aasta kevadel kodusõja, kuulutas ta end Mussolini ja Hitleri eeskujul caudillo’ks (juhiks) ja käitus vastavalt. Ta püsis võimul kuni 1973. aastani. Siis ta loobus valitsusjuhi ametist, ent jäi Hispaania riigipeaks kuni surmani 1975. aastal.

Hispaania kodusõda lõhestas paljusid riike. Valitsused rääkisid neutraliteedist, relvakaupmehed nägid häid võimalusi vanast relvastusest vabaneda, sõjaväelased uute relvade katsepolügooni. Otsiti vabatahtlikke, koguti raha, räägiti mesikeelset värbamisjuttu, levitati propagandakirjandust. Seda ka Eesti Vabariigis.

Siiski sai Hispaania kodusõjast meie ajaloos ainus sõda, millest osavõtt Eesti kodanikele keelati. 20. veebruaril 1937. aastal andis riigivanem Konstantin Päts dekreedina «Hispaania kodusõjast osavõtmise keelu seaduse».

Sõtta keelust hoolimata

See seadus keelas Eesti kodanikel osa võtta Hispaania kodusõjast ükskõik kummal poolel, samuti ei tohtinud Eestis värvata vabatahtlikke kodusõtta ega teha kihutustööd. Sõtta värbajaid ja sõjast osavõtnuid tuli karistada «vangimajaga mitte üle 3 aasta» (RT, 17, 26. veebr. 1937).

Seadus seaduseks, aga eestlasi läks Hispaaniasse sõdima. Vabariiklaste poolel sõdis eri aegadel vabatahtlikena kuni paarsada eestlast. Andmed falangistidega koos sõdinute kohta on väga lünklikud. Hispaaniasse jõudsid vabatahtlikud salaja, üldjuhul läbi Skandinaavia maade, Suurbritannia ja Prantsusmaa, aga ka muid teid pidi. Mindi üksikult ja väiksemate gruppidena, valdavalt ajavahemikus 1937. aasta algusest kuni 1938. aasta augustini.

Ent oli ka neid eestlasi, kes osalesid sõjategevuse piirkonnas seaduslikul alusel. Nimelt pakkus Prantsusmaa juba 1936. aasta suvel välja Hispaania siseasjadesse mittesekkumise poliitika ja sellega ühinesid paljud riigid.

Algul sai Eesti kolm kohta rahvusvahelise mittevahelesegamise komitee koosseisu, hiljem see arv tõusis tuntavalt: 1938. aasta sügisel teenis 27 eestlast kontrollohvitseridena Hispaania sõjas ning 1938. ja 1939. aasta vahetusel juba 33 Eesti ohvitseri.

Teeniti Hispaania-Prantsusmaa piiril ja enamasti sõjapiirkonnas sõitvate kaubalaevade kontrollteenistustes. Ühtegi surma- või suuremat õnnetusjuhtumit sealt teada pole.

Eestlased sõdisid enamikus 12. Garibaldi-nimelises internatsionaalses brigaadis või 13. Dombrowski-nimelises interbrigaadis. Mõne eestlase sõjatee algas 11. interbrigaadis, mis ümberpiiratud Madridile 1937. aasta alul esimeste hulgas appi läks. Üksikuid eestlasi jagus ka muudesse väeosadesse. Hispaanias moodustati seitse internatsionaalset brigaadi, neis teenis 35 000 vabatahtlikku 54 riigist ning esimene moodustatud brigaad kandis vabariigi armees numbrit 11.

Ilmselt esimese eestlasena asus Hispaanias sõjategevusse Leopold-Rudolf Bette alias Antonio Williams Alejandro, kes 11. interbrigaadi (valdavalt prantslased-belglased) koosseisus 1936. aasta novembris osales Madridi kaitselahingutes. Nimekaks vabariiklaste poolel sõdijaks on kurperjanovlasest aseohvitser Udo Aleksander Einsild, hüüdnimega Habe, kes oli ka Vabadusristi kavaler.

Kaks raamatut

Huvitaval kombel on kodusõjast kaks sama pealkirjaga raamatut: «Hispaania tules» (Tln. 1937) ja «Hispaania tules. Mälestusi ja dokumente fašismivastasest võitlusest Hispaanias 1936.–1939. aastal» (Tln. 1965).

Viimase saatesõnade autor ajaloolane Kuuli nendib, et lünklike andmete järgi langes Hispaanias 14 Eestist pärit vabatahtlikku, kolm suri Prantsusmaal laagrites, seitse sattus vangi kindral Fransisco Franco vägede kätte ning «paljud läksid kaduma Teise maailmasõja keerises».

Nimeliselt mainitakse hukkunutena Konstantin Allast (Tallinnast), Richard Buschi, Neeme Jõed (Sindist), Alfred Kaubit (Saaremaalt), Boris Konstantjuki (Tartu Ülikooli üliõpilane), August Päärsonit (Pärnust), Karl Reetat (Sindist), Vladimir Sanderit (Sindist). Viimane kindlalt teada olev Eestist pärit langenu surmakuupäev on 17. september 1938, mil Sindist pärit Neeme Jõe hukkus üksiku mürsukillu läbi.

Lisaks veel sõjaohvrid. Leopold Eisen suri Prantsusmaal vangilaagris veremürgitusse ja Georg Koska ilmselt hukkus vangilaagrist põgenemiskatsel, laagris suri ka Otto Einmann.

Laagrist põgenenud Voldemar Pärna hilisem saatus on teadmata. Mõned astusid vabatahtlikult Prantsusmaa armeesse ja sõdisid Maginot’ liinil. Ning seersandiga tülli läinud Anton Reinson saadeti hiljem karistuspataljoni koosseisus Alžeeriasse. Mõnigi astus vangilaagrist pääsemiseks Prantsusmaa Võõrleegioni teenistusse.

1938. aasta sügisel algas Hispaanias vabatahtlike tagasitõmbumine ja 1939. aasta veebruaris, kodusõja lõpuperioodil taganesid eestlased koos teiste vabatahtlikega Prantsusmaale. Sõjast osavõtnu Erik Ellmanni mälestuste järgi said «viimaste nädalate jooksul veel mitmed eestlased surma või langesid vangi». Vabatahtlikel tuli vaevelda Püreneede lähedal interneeritute laagrites ning mujalgi.

Seikluseotsijad

Ei maksa sugugi arvata, et alati tehti teadlik valik. Sõda pakkus seiklusi, sai näha teisi maid. Ajal, mil Eestist võis vabalt sõtta minna, ilmus ajakirjanduse teateid, et mõnigi valik tehti täiesti juhuslikult – ükskõik kummal poolel, peaasi on näha maailma ja teha karjääri.

1936. aasta sügisel sattusid kolm Prantsusmaal võõrleegioni otsinud narvalast mingite smugeldajate küüsi, kes nad Hispaaniasse toimetasid ja koos marokolastega rindele saatsid. Mehed polnud hulk aega arugi saanud, kas nad on valitsuse või vastaste poolel. Ühel paanilisel taganemisel õnnestus neil põgeneda. Pärast mitmeid seiklusi jõudsid nad Prantsusmaale ja Saksamaa kaudu tagasi Eestisse.

Mõnegi frankolaste vangistatu tagasitee oli keerukas ja kodumaale jõuti kümmekond aastat hiljem. Nii jõudis üks esimesi sõdijaid, 1907. aastal Tallinnas sündinud Leopold-Rudolf Bette Eesti NSVsse alles 1956. aastal. Ta veetis vangistuses 1939–1954, ent pääses mahalaskmisest, sest suutis usutavalt esineda laevast mahajäänud madrusena, kes kogemata sõtta sattus.