Eksperdi peamiseks soovituseks on mitte enam kirjutada koolidele ette kindlaid reegleid, vaid kehtestada üldnorm või näidis, mida võib järgida ning millele saab lisada koolile omaseid lahendusi.
Ginter viitab, et paraku on Eestis võrdsemast võrdsemad, kes reeglitele on vilistanud. Tema arvates ei peaks tunni pikkus olema alati 45 minutit ja kursuses olema alati 35 tundi. Kool võiks arvestada soovi korral ka koduse töö osakaalu, numbrilise hindamise asemel või kõrval anda õpilasele sisulise selgituse sellest, mida ta oskab ja mida ta peab juurde õppima, võimaldada individuaalse õppekava alusel õppida neil, kes tulevad teise riigi koolist või kelle emakeel või esimene võõrkeel on erinev jne.
Kohustusliku kooliea asemel kohustuslik haridustase
«Kaaluda tuleks seda, kas on otstarbekas kehtestada koolikohustus teatud kindla vanuseni (ja selle täitmine üksnes nn tavakoolis) või on oluline ikkagi see, et kõik inimesed omandaksid vajaliku haridustaseme ning selleks on loodud erinevad võimalused (näiteks õppimine senise nimetusega täiskasvanute gümnaasiumis, õppimine kursuste kaupa jne),» soovitas Ginter.
Probleemidena toob Ginter välja, et Eesti koolides on ebatavaliselt autoritaarne juhtimine: «Küsimus ei ole mitte koolidirektorites, vaid õiguslikus regulatsioonis. Nii laiu volitusi, nagu Eesti koolide direktoritel, pole mujal arenenud riikides,» kirjutab ta.
«Direktor sõlmib ja lõpetab töölepingud õpetajatega, kinnitab õppekava jms. Samas ollakse Eestis sellise olukorraga harjunud st leitakse, et see on normaalne, et kool on «direktori nägu» ning piisab vaid sellest, kui leitakse õiged direktorid st valgustatud monarhid.» Ginteri hinnangul võiks mitmed ülesanded anda direktori asemel mõnele teisele institutsioonile - kolleegium, hoolekogu või muu.