Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/10/15/2542936t1h6f45.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2079619t1he56b.jpg)
Olen rõõmus, et linlased avaldavad usinasti oma arvamust linnaliikluse ja uute sildade, eriti aga Vabaduse silla kohta. Linn ongi linlaste oma ja kohalik valitud võim peab olema linlaste teenistuses, ehitama sildu ja tänavaid just sinna, kuhu linlased tahavad. Linlastel peab olema vabadus ületada jõge.
Omaaegne Vabaduse sild rajati esimese korraliku, ka sõjalist transporti üle Emajõe võimaldava raudbetoonsillana. See oli üks osa Eesti riigikaitseprogrammist, mis pidi võimaldama väeosade kiiret liikumist. Paraku sai sillale saatuslikuks just sõjatehnika kande võime ta lasti õhku juba esimesel sõjasuvel.
Vabaduse sild tänase raudsillana ehitati 1990. aastate alguses ajaloo kapriisi tulemusena. Suureks autosillaks polnud linnal jõudu, kuid üllataval kombel soostus toonane sõjatehas Dvigatel kerge silla valmis keevitama. Ju polnud sõjalisi tooteid Nõukogude Liidust lahku löövast Eestist enam otstarbekas tellida, kuid keevitajatele oli vaja palka maksta.
Kena, et oleme saanud üle kümne aasta sealtkaudu oma jalavaeva vähendada.
Lai lõpeb ummikuga
Liikluspilt aga nõuab juba ammu ka autodele rohkemat pääsu üle jõe. Lai tänav suubub ummikusse ning kes hommikuti või õhtupoolikul sõidab sealtkaudu üht- või teistpidi üle jõe, saab hästi aru, et üks loogiline liiklussoon on lihtsalt ära lõigatud.
Ma ei arva, et peaksime liiklust kesklinna juurde tooma. Kindlasti on vaja plaanida ja ehitada ümber linna kulgevaid ringteid.
Kuid Tartu on linn, kus inimesed tahes või tahtmata oma asju kesklinnas ajavad, poes ja raamatukogus käivad ning lapsi kooli toovad. Seega on mõistlik sissesõit, mitte läbisõit, võimalikult sujuvaks muuta.
Tüüpiline autojuht valib sõiduks alati kiirema, mitte lühema tee. Elasin aastaid Ropkamõisas ning tean täpselt, et lühim tee linna kulges mööda Tähe tänavat. Aga see tee oli oluliselt aeglasem ja ebamugavam kui sõit Turu tänavat pidi. Viimast pidi sõit oli küll 1,5 kilomeetrit pikem, kuid see-eest kiirem, peatusteta ja sujuv.
Kellel on tarvis Ülejõelt kesklinna sõita, teeb seda niikuinii. Kui liikluskoormust hajutavad Kroonuaia ja Vabaduse sild, on see parem lahendus kui ainult Kroonuaia sild. Ja lõplik hea lahendus saabub Tiksoja ja Kvissentali silla valmimisega.
Olin hämmastunud, lugedes muinsuskaitseametniku seisukohta, et Laia tänava liikluse kahesuunaliseks muutmine ei tulevat kõne alla (TPM, 30.05).
Lai tänav tugevaks
Juhin asjaosaliste tähelepanu asjaolule, et autod liiguvad Laial tänaval ka praegu kahes reas ning sõidusuund ei ole kindlasti muinsuskaitseobjekt. Oluline on vibratsioon, mida liikurid tekitavad.
Enamik Tartu tänavate katetest on ajaloolisest kujunenud. See tähendab, et turbaalusel kulgevatele teedele on aastasadade jooksul kõvasti kruusa peale veetud, siis laotud kivisillutis ning kõige otsa laotatud asfalt. Teisisõnu: püsivale alusele toetuv stabiilne teekehand puudub.
Seega pole Laia tänava äärsete majade säästmine kinni mitte liiklussuundades, vaid vajaduses ehitada teele tugev aluskiht, mis kaotab majadele kanduva vibratsiooni. Ja kui tee aluse lahtikaevamisel leitakse toredaid nooleotsi ja Veneetsia klaasi, on minu rõõm muinsuskaitsjatega vastastikune.
Kutsun linlasi sildade asjus üles asjalikule diskussioonile. Muidu meenutab meie väitlus sõnasõda Eesti energeetika tuleviku üle, kus tuumajaamade ja põlevkivienergeetika vastased ei suuda ühtegi arukat alternatiivi sõnastada, pakkudes lahenduseks midagi uut, Eesti oma.
Nii nagu Eesti ei suuda õhust ja armastusest elektrit toota, peame nuputama, kuidas on Tartu liiklust tänaste teadmiste ja võimalustega arukas homme paremaks muuta.
Konkursi võitnud Vabaduse silla kavand on elegantne ning aitab üle vee nii jalakäijad, ratturid, bussid kui ka autod.
Olen rohelistega sama meelt, et ratta- ja jalakäijad peavad olema tuleviku Tartu liikluspildis eelistatud asendis. Seetõttu on mõistlik lüüa Vabaduse silla ehitamisega ka teine kärbes (vabandust kärbsekaitsjate ees).
Sild ka Supilinna
Olemasolevast sillast järele jääva konstruktsiooni paigaldamine Marja-Lubja tänava sihis üle Emajõe on säästlik nii raha kui ka keskkonna mõttes. Uued elamurajoonid Supilinnas ja Ülejõel vajavad mõnusat autovaba ühendust ning olemasoleva silla detaile saab selleks tarbeks säästlikult kasutada.
Kas see sild peab olema must, mummuliseks värvitud või hoopis Supilinnale omaselt Navitrolla joonistatud aedviljade pilte kandev, on kunstiinimeste otsustada. Kuid parafraseerides Henry Fordi ükskõik mis värvi sild ka on, peaasi, et ta üle vee
aitaks.