Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jalgratturile ei suru kiivrit pähe küll ükski seadus ega eeskiri, aga ometi tasub sõitma minnes kaitsekübar pähe panna rängal kukkumisel võib see ratturi elu päästa.
Suvisel ajal on jalgrattasõit autoga ukerdamisele või trammis loksumisele küll kena vaheldus ja aitab pealekauba kiiremini rannavormi jõuda, kuid sellega käivad kaasas oma ohudki. Kuumusest sõgedad autojuhid ei pane rattureid tähele ja kokkupõrked on eriti linnaliikluses kerged juhtuma; lisaks varitsevad rattasõitjaid salakavalad teeaugud, mis pedaalitallaja otsekui võluväel sadulast lennutavad.
Kui kukkumine lõpeb marraskil pihkude-põlvedega, võib õnnetust õnnelikuks pidada. Aga kui uperpalliga pea lõhki lüüakse, võib täbaralt lõppenud rattasõit üldse viimaseks sõiduks jääda.
Pea valib kiivri
Poeriiuleilt leiab kiivreid igat värvi ja igasuguse hinnaga, kuid ainult nende järgi peakaitset valida ei tohi: asjatundjad rõhutavad kui ühest suust, et kiiver peab kandjale sobima.
Kõige mugavamad ja kindlamad on tavaliselt kiivrid, mille lõuaalused kinnitusrihmad jooksevad läbi kiivri ehk üle pea, mitte ei kinnitu kiivri külgedele.
«Kinnirihmatud kiiver ei tohi kusagilt pigistada ega peas loksuda siis on kindel, et see kukkumisel peas püsib. Enamasti saab kiivri sobivust sättida kukla kohale jääva kinnitusrihma või takjapaela abil,» rääkis Viljer Variksaar rattavarustusega kauplevast Hawaii Expressist.
Tasub silmas pidada, et kui lastele mõeldud kiivreid saab enamasti üsna suures ulatuses reguleerida, siis täiskasvanute mudelitel on kohendamisvõimalused napimad ja seda olulisem on valida täpselt sobiv kiiver.
Et kiiver tõesti mugavalt pähe istuks, on tähtis ka seetõttu, et ebamugavat, loksuvat-hõõruvat või pitsitavat kiivrit ei taha ju keegi kanda ja nii kipub valesti valitud kiiver aina sagedamini koju «ununema».
Ka kiivrid väsivad
Mugavuse seisukohast on oluline kiivri kaal: rattakiivrid kaaluvad Variksaare sõnul kolmesaja grammi ümber, kallimad kiivrid on enamasti kergemad.
«Kindlasti tuleks vaadata, et kiivril oleks piisavalt suured õhutusavad,» soovitas Variksaar. Korraliku tuulutusega kiivriga võib palaval päeval olla isegi jahedam kui paljapäi.
Päike, tuul ja merevesi võivad küll rattasõitja kolm suurimat suvesõpra olla, aga kiivrit kipub näiteks päike pikapeale väsitama. Ultraviolettkiirgus rikub plastmassi ja vähendab selle vastupidavust, kaitseomadusi halvendavad ka temperatuuride kõikumine ja higi, mis plasti söövitab.
Seetõttu tasuks pühapäevarattureil kiivrit iga paari-kolme aasta takka vahetada, innukamatel pedaalijatel veel sagedamini.
«Kindlasti tuleks kiiver aga välja vahetada pärast seda, kui kaitsekübar on saanud tugeva löögi või põrutada,» ütles Variksaar. Kaitsekübar võib pärast obadust küll terve ja korralikuna näida, kuid plastmassi sisse võivad löögi tagajärjel tekkida mikropraod ning järgmisel kukkumisel ei suuda kiiver enam pead kaitsta.