Tondi raba kandis tiirutasid vanasti esimesed Eesti kaitseväe lennukid

Lasnamäe lennuväli 1933. aasta lennupäeval. Foto: Repro

Lasnamäe kant oli erandlik lennuväljade rohkuse poolest. Lisaks 2. mail 1934. aastal avatud Ülemiste lennujaamale tegutses seal 1928.–1929. aastal Tartu maantee äärde ehitatud lennusadam, mis teenindas kuni 1937. aastani pontoonidega varustatud lennukeid. Need maandusid Ülemiste järvel.

Teisel pool Pirita jõge, üsna praeguse Peterburi tee ääres asus Nehatu lennuväli. Nõukogude ajal paiknes Tondi raba ja Pirita jõe vahel ulatuslikul maa-alal sõjaväe lennuväli. Kui 1960. aastatel hakati ette valmistama Lasnamäe linnaosa elamurajooni ehitust, viidi Nõukogude lennuväeosa Haapsalu lähedale Kiltsi.

Lennuk saagiks

Omaaegsest lennuväljast on praeguseni Lasnamäe paneelmajade vahel näha muldvalle ning osa stardi- ja maandumisradasid. Tondi rabast linna pool, praeguse Narva maantee, Vana-Kuuli ja Liikuri tänava vahelisel alal asus enne II maailmasõda Kaitseväe lennuväli koos oma sõjaväelinnakuga. Allpool vaatleme selle lennuvälja arengut veidi pikemalt.

Kui Punaarmee oli 1918. aasta lõpus ning 1919. aasta alguses tungimas Tallinna suunas, leidus mehi, kes otsisid loodava Eesti lennuväe tarbeks sobivat ala.

Nende valik langes maale Lasnamäe vanade Saksa lennukikuuride läheduses. Peagi tuli üllatav uudis Narva rindelt – oma valdusse saadi vaenlase lennuk. Kohapeal selgus, et Punaarmee oli põgenedes maha jätnud vana «Fahrmani», millest sai Eesti lennuväe alusvara.

Lennuki peamiseks ülesandeks oli luure, kuid loobiti ka pomme. 1919. aastal muretseti välismaalt lennukeid lisaks ning saadi Landeswehrilt sõjasaagiks kolm lennukit.

Esimene Euroopas

Vabadussõja ajal käis Lasnamäel kibekiire lennuväe korrastamine. Lisaks neljale puust angaarile, kolmele väiksele elumajale, kahele tallile, kahele laudale, kuurile ja töökojale jõuti Vabadussõja ajal ehitada veel üks angaar, kaks elumaja ja kuurid ning rajada kaev ja veevärk. Leitnant Jakob Tillo juhtimisel alustati lendurite väljaõpet.

Vabadussõja lõpuks oli Eestil 40 lennukit, kuid kaugeltki kõik polnud lennukõlblikud. Ainuke arvestatav lennuväli oli Lasnamäel, sest Tartu lennuväli oli äärmiselt väike ning Vana-Nursis ja Laatres olid maabumiskohad. Vabadussõja ajal kandis Lasnamäel asunud väeosa Eesti Lennusalga nime.

Lennusalga koosseisu kuulusid õppe- ja tehnikajaoskond. 1. aprillil 1927 muudeti tehnikajaoskond Lennubaasiks ning õppejaoskond Lennukooliks. Nad allusid tollal Lennuväerügemendile ning pärast rügemendi likvideerimist 1930. aastal muudeti nad iseseisvateks väeosadeks.

1920. aastate alguses hakati ehitama Lasnamäe aerodroomi. Igal aastal valmis seal uusi hooneid. Kokku mahutasid angaarid 35 lennukit ja remontida sai korraga neli-viis lennukit. Kaitseväe lennuväljal paiknesid ka ASi Aeronaut angaarid. 1921. aastal asutatud Aeronaut oli üks esimesi Euroopa lennundusseltse.

See vedas posti ja reisijaid liinidel Tallinn-Tartu, Tallinn-Helsingi ja Tallinn-Riia. Tolleaegsed lennukid olid muidugi väga algelised, neil puudus sidevõimalus maaga, polnud raadiosidet lennujaamade vahel, ei antud ilmaprognoosi. Seetõttu juhtus rohkesti õnnetusi.

Need olid peamiseks põhjuseks, miks Aeronaut 1928. aastal likvideeriti. Kaitseväe lennuväljal oli võimas töökoda, kus kõik mehaanilised pingid liikusid elektri jõul. Töökoja sees ja väljas oli raudtee, mille abil sai raskeid asju ühest kohast teise toimetada. Kaitseväe lennujaamas paiknes ka mõnda aega lennukool.

Laiemale üldsusele olid tuntud iga-aastased lennuväepidustused. 12. septembril 1926. aastal tutvustati Eesti lennuväe tegevust. Paraadist võttis osa 21 lennukit, vaatamas käis umbes 10 000 inimest.

Lennundusega seotud ohud liitsid lennuväelasi üheks pereks. Vaba aja sisustamisel oli tähtis roll Tallinna Lennuväe Ohvitseride Kogul. See asutati 1920. aasta märtsis ning see tegutses esialgu Maarjamäe lossis. 1928. aastal kuulus selle koosseisu 107 liiget.

Ohvitseride Kogu väärtustas sporti, mida koordineeris ohvitseride seast valitud instruktor. Heal tasemel oli tennis. Ohvitseride algatusel moodustati 1923 Lennuväerügemendi orkester.

1930. aastal likvideeriti Lennuväerügement ning sellele allunud Lennubaas ja Lennukool muudeti iseseisvateks väeosadeks.

Lennuväerügemendi alusel moodustati Üksik Lennudivisjon nr 3, mille ülemaks määrati kapten Eduard Reissar, kes jäi divisjoni juhiks kuni väeosa likvideerimiseni 1940. aastal.

Lennubaas jagunes kaheksaks allüksuseks ning majandas kuut õhukaitseväeosa.

Alates 1930. aastate teisest poolest juhatas Lennubaasi kolonel Karl Friedrich Haas. Selles väeosas valmistati muu hulgas ka eralennukeid, õpetati välja töölisi, konstrueeriti ja valmistati teistele riigiasutustele mootorsõidukite osi, näiteks autobusside ja sanitaarautode keresid.

Tehti õppevahendeid, nagu näiteks õppepomme, ja täiendati lennukite varustust. 1933/34 tehti töökojas 19 lennuki ning 57 mootori kapitaalremont ning ehitati kolm luurelennukit. 10. veebruaril 1940 alustati 12 õppe-treeninglennuki PTO 4 ehitamist.

Jäi kitsaks

1930. aastate keskel hakkas Kaitseväe lennuväli väikseks jääma ning seetõttu alustati 1936. aastal uue, 10 ha suuruse lennuvälja ehitamist.

Sellega probleemid ei lahenenud. Õhukaitse ülem tahtis osta veel 74 ha lennuvälja laiendamiseks ja 23 ha hoonete püstitamiseks.

Ulatuslikum ehitus algas 1939. aastal. 1940. aastal läks Kaitseväe lennuväli Nõukogude 38. lennubaasi valdusse.

1941–44 asus seal Saksa lennuväeosa. Nõukogude ajal kasutasid seda lennuvälja ALMAVÜ langevarjurid.