Hapusid kevadisi vilju tuleb süüa mõistlikult

Rabarber on meile omane köögivili, mida kasutatakse toiduks üsna palju. Foto: Corbis/Scanpix

Kevadel, mil moosipurgiread keldririiulil hõredaks jäänud ning isu värske järele suur, pakub toidulauale meeldivat vaheldust aianurgas laiutav kodumaine rabarber.

Rabarber, mis varakevadel lahkelt oma punakasrohelisi leherootse, mida rahvasuus varteks kutsutakse, koogi ja kisselli sisse pakub, on küll üks esimesi kohalikke rohelisi toite, ent Tallinna Tehnikaülikooli toiduainete instituudi toiduaineõpetuse õppetooli assistendi Tagli Pitsi sõnul pole siiski tegu erilise vitamiinipommiga.

«Taimes on vähesel määral C-vitamiini, eri andmetel 7-35 milligrammi 100 grammi kohta, suhteliselt palju kaaliumi – 300 milligrammi 100 grammi kohta – ning kaltsiumi – umbes 70-80 milligrammi 100 grammi kohta,» selgitas Pitsi.

Rabarber on eelkõige väärtuslik selle poolest, et sisaldab palju kergesti omastatavat kaaliumi, mis aitab säilitada normaalset südametööd ja vererõhku ning tänu sellele ära hoida südameatakki, ajurabandust ja ohtlikku südamearütmiat.

Kerge kasulik suutäis

Nii nagu teistes taimedes, on rabarberiski üsna märkimisväärsel hulgal kiudaineid, mida meie organism otseselt ei omasta, kuid mis on normaalses seedetegevuses hädavajalikud koostisosad. Just kiudainerikkusel rajaneb rabarberi kõhukinnisust vältiv toime.

Kõige rohkem on rabarberis vett, ligikaudu 90 protsenti toorete rabarberite leherootsude kaalust. Valke on vaid alla protsendi, rasvu esineb vaid jälgedena.

Magususega pole lood samuti kiita – süsivesikute osa küünib kõigest paari protsendini. Rabarber sobib hästi neile, kes soovivad hoida saledat joont, sest 100 grammi söömisel saab organism energiat kõigest 12-16 kalorit.

Sobib koos piimaga

Arvatavasti seostub rabarber paljudele, kes on seda toorelt mekkinud, väga hapu maitsega, mis näo krimpsu kisub. Seetõttu leiab rabarberitükk tihti tee suhkrutoosi, et suutäis pisutki maitsvam saaks.

«Iseloomulikku haput maitset tekitab oblikhape,» selgitas Tagli Pitsi, «aga suhkruga ei tasuks rabarberit süües siiski liialdada. Et oblikhape seob kaltsiumi, peaksid inimesed, kes niigi tarbivad vähe kaltsiumi, vältida rabarberi söömist.»

Rabarberitoidud pole soovitatavad ka luude hõrenemise, maksahaiguste ning oblikhappest koosnevate neerukivide korral. Selleks, et rabarberit süües säiliks organismis vajalike ainete tasakaal, tuleks tarbida palju piimatooteid ning toidu valmistamisel kasutada piima või koort.

Tasub meelde jätta, et söögiks sobivad noored leherootsud – vanemad on puised ja sisaldavad rohkem oblikhapet. Ka tasuks süüa pigem leherootse kui lehti, sest viimastes on oblikhapet kümme korda rohkem. Kui rabarberit just iga päev suurtes kogustes ei sööda, ei tekita oblikhape probleeme.

Rabarberist valmistatakse salateid, kooke, magustoite; seda säilitatakse sügavkülmikus või kuivatatakse, keedetakse moosi, mahla või kompotti.