/nginx/o/2013/09/05/2070005t1h83ca.jpg)
Aasta ema tiitliga pärjatud kolme poja ema Eevi Ross teab hästi üht emale äärmiselt õnnelikku, aga ka valusat hetke kui poeg teatab naisevõtust.
Kõige tõsisemad mõtted mõtleb Ross ikka köögis. Ka tol suvepäeval, kui vanem poeg Tanel tuli päeval tema juurde tööle ja teatas, et võtab naise. Eevi Ross mõtles üksinda õhtul köögis ja tunnistas oma esimest mõtet, et nüüd võetakse poeg temalt ära.
«Kui jõudsin arusaamisele, et poja nabanöör tuleb ka südames läbi lõigata, olin äärmiselt õnnelik ja rahulik,» särab ta nüüd.
«Peab suutma oma südames nabanööri läbi lõigata ja endale aru anda, et nüüd on ta omaette. Neil on oma pere,» räägib Ross nüüd, aastaid hiljem poegade uue elu, oma kodu ja pere loomisest rahulikult ja rõõmsalt.
Poja diagnoos päästis
Justkui vabandades teatab ta, et kuigi armastab kolme poega võrdselt ning kõik on ühtviisi kallid, on keskmine poeg Peeter ühel põhjusel eriline. «Noore arstina diagnoosis ta mul 12 aastat tagasi halva haiguse, millele saadi õigel ajal jaole,» meenutab ta. «Kui ema annab pojale elu, siis minu poeg andis ka minule elu.»
Kui Eevi Ross abikaasa Heinoga ühist elu alustas, oli nende peres kaks liiget, nüüd on kokku 16. «Austan väga miniaid, nad on väga ilusad, tublid ja töökad ning hoolitsevad oma laste eest,» kiidab ta.
«Austan oma abikaasa sugulasi. Kõik, kes meie peresse on tulnud, on omad,» jagub Rossil lähedastele sooje sõnu.»
Rossidel on kokku kaheksa lapselast vanim, Marion, on 18 ja noorim, Pauliine, aastane. «Kui oma lapsi armastad mure ja vastutusega, siis lapselapsi lihtsalt armastad,» naeratab rõõmupisarais vanaema.
Kord lapsena ei mõistnud ta oma ema pisaraid. Siis, kui sõjast tuli koju tema vend ja ema nuttis.
Vastne aasta ema ei saanud toona aru, miks küll ema nutab, kui ometi on nii rõõmus hetk! «Kõik on ema südames... Ema südamesse mahuvad pojad, miniad, lapselapsed,» tõdeb ta nüüd. «Minu töörahu ja hingerahu sõltub sellest, kas minu lähedastel läheb hästi.»
Keeleteadlase, Eesti murrete koguja ja uurijana töötav Ross leiab, et perekonnast peab tulema teadmine, kes ollakse, kus on juured, samuti kodumaa ja ajaloo tundmine.
Mitte ainult sõdadest ja okupatsioonidest, vaid vaimsetest väärtustest. «See peaks olema loomulik, iseenesest mõistetav teadmine. Siis ei ole meil ka alaväärsustunnet,» leiab aasta ema.
Ausus ja elujaatus
Ta loodab, et on lastele suutnud edasi anda oma emalt eluks kaasa saadud ausust ja elujaatust. Elujaatusele lisaks sai Ross emalt kaasa ka sõpruse raamatutega.
«Minu ema luges palju, ja peamiselt öötundidel. Ka surivoodil luges ta Charles de Gaullei elulugu,» meenutab Ross. «Kuna seal olid nimed peamiselt prantsuse keeles, siis püüdsin talle õiget hääldamist õpetada. Ema vastas aga, et las ma loen praegu nii, nagu kirjutatakse nii põnev on! , ja pärast siis õpime hääldust.»
Lastele head haridust pakkuda peab Ross ülitähtsaks. «Lapsed on saanud kodust kaasa ka teiste inimeste austamise ja kodutunde. Kõik meie pojad on sündinud armastusest. Vaatan huviga, kuidas otsitakse võtit iibe tõstmiseks, kuid peale armastuse ei aita midagi,» on ta kindel.
Eevi Rossi abikaasa Heino Ross on olnud Eesti Meestelaulu Seltsi esimees ja pere on kasvanud isamaalises vaimus. Eevi ja Heino pole enda kinnitusel kordagi elu jooksul tülitsenud. «Kui hakkasin natuke keerama, siis läks mees oma kirjutuslaua taha ja teadsin, et nüüd tuleb rahu teha,» muigab aasta ema.
Kui kohtumise lõpus leian, et paremale emale ei saanud aasta ema tiitlit anda, kui vaid ehk minu emale, vastab Eevi Ross ruttu: «Muidugi! Kõik Eesti emad on seda tiitlit väärt.»
Eevi Ross
Sündinud 1. septembril 1938 Järvamaal Kursi külas. Praegu elab Tallinnas.
Keeleteadlane, Eesti murrete uurija ja koguja.
Abikaasa: Heino Ross
Lapsed: Tanel, Peeter ja Märten Ross
Miniad: Margit, Evelin ja Nele
Lapselapsed: Marion (18), Madli (17), Anette (15), Frederik (14), Liisbet (10), Madis (7), Jakob Patrik (3), Pauliine (1).