Punkarid nõudsid presidendilt aru

Loosung «Arnold, anna aru!» valmis punkaritel viie minutiga Niguliste kiriku juures prügikonteineri peal. Foto: Toomas Huik

«Ment jäi kinni!» hõiskab rõõmsalt roheliste püstiaetud juustega nahkjopes noormees. Politseiauto, kus istuvad vaid viis minutit tagasi punkaritele avalikus kohas õllejoomise eest hoiatuse teinud korravalvurid, on Tallinnas Niguliste kiriku parkla mudas kinni.

Neli või viis politseinike hättasattumise üle nalja viskavat punkarit jooksevad politseivärvides Nissani juurde ning juba kümne sekundi pärast tõukavad nad patrullauto mudast välja. Kell on kolmveerand kaks ja Niguliste kiriku juurde kogunevad punkarid, et hiljem kõndida koos Kadriorgu presidendipalee ette meelt avaldama.

«Minna purjus ja abitu inimese kallale ja ta surnuks peksta, kas see on normaalne?» küsib end esimese laine punkarina tutvustav Andrus Paavel alias Keemik retooriliselt, viidates punkar Sven Tarto surma asjaoludele.

«Mind ka võidakse samamoodi tappa, kas või homme. Ja nüüd veel see amnestia talle [Adamtšukile – toim]... Miks siis mitte kohe öelda rahvale «Rahvas, minge p...e?» Minu arust, kui ment tapab kedagi, peab see üldse olema raskendav asjaolu,» lisab noormees hüüdnimega Väike Oi! «Tundub, nagu Nõukogude aeg on tagasi tulemas,» lisab Paavel.

Peksis surnuks

Süüdistuse järgi põhjustas politseinik Oleg Adamtšuk peksmisega punkar Striidina tuntud Sven Tarto surma 2001. aasta 21. augustil Nõmmel Pärja tänaval, kuhu patrullis olnud Adamtšuk kutsuti koos kolleeg Lipandiga vaigistama kaht pidutsenud meest.

Tarto ja koos temaga olnud Allan Roots ei lasknud kohale sõitnud politseinikke korteriuksest sisse, politseinikud üritasid majja siseneda akna kaudu. Vahistamisel peksid politseinikud Rootsi ja Tartot, viimane suri peksmisel saadud maksarebendi järel tekkinud sisemise verejooksu tõttu.

2002. aasta 15. augustil põgenes Adamtšuk koos teise kurikuulsa endise politseiniku Jevgeni Brjakiniga Inglismaale, kohus oli sunnitud otsuse tegema tagaselja ning mõistis Adamtšuki neljaks aastaks vangi. Eesti vanglasse jõudis Adamtšuk alles 2004. aasta detsembris, kui jäi Inglismaal Briti kodaniku võltsitud passiga vahele.

Mullu sügisel sai aga Adamtšukist päevakangelane, kui ta päästis ajalehe Vesti Dnja andmetel Tartus kaks teismelist tüdrukut, kes olid söönud mürgiseid marju. Tartus pesumajas töötanud vang Adamtšuk tõi koos kaaslasega teadvuseta tüdrukud lähima teeni ja palus möödasõitjal kutsuda kiirabi. Tüdrukute vanemad kirjutasid Adamtšukile tänukirja.

President Arnold Rüütel andis peksjast politseinikule märtsi lõpus armu ning mees vabastati vanglast enne tähtaega.

Sadakond punkarit

Niguliste kiriku ette on kogunenud juba sadakond inimest ja veerand kolme paiku stardib punkarite kolonn Kadrioru poole, peatades paariks minutiks autoliikluse Draamateatri juures. Laupäeva lõuna ajal šoppajaid täis Viru Keskus jääb punkarite teele ja meeleavaldajad otsustavad minna läbi kaubanduskeskuse. Kümnete punkarite ilmumine tekitab keskuse turvatöötajate seas kerge paanika, kuid mässuks siiski ei lähe.

Kella kolmeks Kadrioru presidendilossi juurde jõudnud punkarid skandeerivad «Arnold, anna aru!». Politsei jälgib toimuvat saja meetri kaugusel seisvatest bussidest. Palee peasissekäiku valvav sõdur ajab trepile istunud punkari eemale, haarates püssi.

Eesti lipuga Kadriorgu marssinud punkar Jänes märkab protestijate massist eemal seisvat presidendi pressinõunikku Eero Rauna, ütleb talle «tere» asemel «telekast paistsid sa pikem» ja palub tal vastata meeleavaldajate küsimustele. Neist peamine kõlab nii: «Miks president andis Adamtšukile armu?»

Punkarite ja teleoperaatorite piiramisrõngas Raun selgitab, et ekspertkomisjoni hinnangul sai Adamtšuk vanglas ümber kasvatatud ja ta saab nüüd vabaduses hästi hakkama.

Raun teatab punkaritele veel, et Rüütel ise pole Tallinnas ega saa meeleavaldajatega kohtuda. 15 minuti pärast karjub keegi «lähme ära!» ja kõik kõnnivad läbi pargi Lasnamäe kanali alguses asuva Selveri poole. Raun jääb veel paari-kolme meeleavaldajaga palee juurde juttu ajama.

Arvamus

Eero Raun,
presidendi kantselei avalike suhete juht

President lähtus Oleg Adamtšukile armu andes paljudest argumentidest. Kuna need on osalt eraelulised andmed, siis on võimalused neid argumente ajakirjandusele avaldada piiratud. Mõistan, et seetõttu jääb välja toomata mitmeid põhjendusi, mis võimaldaks riigipea otsust avalikkusele selgitada, kuid pole parata.

Armuandmispalvete läbivaatamisel võetakse üldjuhul arvesse isiku varasemat karistatust, toimepandud kuriteo raskust, selle toimepanemise viisi, karistusest ärakantud aega, süüdimõistetu iseloomustust, tema perekondlikku olukorda, tervislikku seisundit ja teisi asjaolusid. Armuandmise eelduseks on asjaolu, et süüdimõistetu on oma süüd mõistnud ja kahetseb toimepandud kuritegu.

Oleg Adamtšuk kandis esimest korda karistust ja oli karistusajast ära kandnud kaks aastat ja kolm kuud (mitte üks aasta ja kolm kuud, nagu nt SL Õhtulehes väideti), seega üle poole karistusajast. Karistusaja pikkus oli kohtu määratud ning selle põhjendatus ei ole presidendi hinnata.

Täpsuse huvides olgu märgitud, et Adamtšuk oli süüdi mõistetud võimupiiride ületamise ja löögiga kõhtu üliraske kehavigastuse tekitamise eest, millega põhjustas ettevaatamatult kannatanu surma (mitte tahtliku tapmise või mõrva eest).

Adamtšuk on oma pikemas armuandmispalves väljendanud kahetsust toimunu üle. Tema kohta on olemas mitu positiivset iseloomustust. Tema toimetulekuvõimet vabaduses hindab vangla kõrgeks ning uue kuriteo sooritamise riski madalaks. Sellest tulenevalt kujunes arvamus, et Adamtšuk ei ole enam ühiskonnaohtlik. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et Adamtšuk sai töötada järelevalveta väljaspool vanglat.

Üks Adamtšukiga seonduv asjaolu, mis oli presidendil samuti otsuse tegemisel teada, on kirjeldatud ajalehe Vesti artiklites «Opasnõje jagodõ» (19.09.2005 lk 6) ja «Spasibo vam za naših devotšek» (28.09.2005 lk 2). Artiklites on kõnealuste tüdrukute vanemad pöördunud kirjaga presidendi poole ja palunud Oleg Adamtšukile armu anda.

Loomulikult ei rääkinud Adamtšuki kasuks kohtuprotsessist kõrvalehoidmine. Osalt seetõttu ja kuriteo raskust arvestades jättis president 21.12.2004 tema eelmise armuandmispalve rahuldamata.