Päevatoimetaja:
Marek Kuul

Punkari surma põhjustaja sai armu eraelulistel põhjustel

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Punkarite korraldatud meeleavaldus politseivägivalla vastu 2001. aasta sügisel.
Punkarite korraldatud meeleavaldus politseivägivalla vastu 2001. aasta sügisel. Foto: Toomas Huik

Punkarid korraldavad täna Tallinnas protestimeeleavalduse president Arnold Rüütli otsuse vastu vabastada ennetähtaegselt punkar Sven Tarto surmanud politseinik, kellele anti armu osaliselt eraelulistel põhjustel, kirjutab Eesti Päevaleht.

Presidendi avalike suhete nõuniku Eero Rauna sõnul lähtus Rüütel oma otsuse langetamisel osaliselt ekspolitseinik Oleg Adamtšuki eraelulistest andmetest, mistõttu on piiratud ka võimalused neid argumente ajakirjandusele avaldada.

«Mõistan, et seetõttu jääb välja toomata rida põhjendusi, mis võimaldaks riigipea otsust avalikkuse jaoks selgitada, kuid pole parata,» ütles Raun.

Armuandmispalve läbivaatamisel võetakse üldjuhul arvesse varasemat karistatust, kuriteo raskust, selle toimepanemise viisi, karistusest ärakantud aega, süüdimõistetu iseloomustust, tema perekondlikku olukorda, tervislikku seisundit jm, samuti peab süüdimõistetu oma süüd mõistma ja kahetsema.

Rauna sõnul on Adamtšuk oma pikemas armuandmispalves väljendanud kahetsust toimunu pärast.

Rauna sõnul on Adamtšuki kohta olemas mitu positiivset iseloomustust ning vangla hindavat tema vabaduses toimetuleku võimet kõrgeks ja uue kuriteo sooritamise riski madalaks, samas on Tartu vangla direktor Andrus Kõre kinnitanud, et tema oli Adamtšuki enneaegse vabastamise vastu.

Rauna sõnul kinnitab veendumust, et Adamtšuk ei ole enam ühiskonnaohtlik, asjaolu, et Adamtšuk sai töötada järelevalveta väljaspool vanglat, samuti osales ta kahe teadvuseta leitud tüdruku elu päästmises mullu sügisel.

Tüdrukute vanemad saatsid presidendile kirja ja palusid Adamtšukile armu anda.

Tagasi üles