Võimu liigne koondamine suretab linnaosad

Foto: Postimees.ee

Tallinna Tehnikaülikooli humanitaarteaduskonna dekaani, professor Sulev Mäeltsemehe hinnangul on 1993. aasta märtsis loodud kaheksa linnaosa jäänud üsna ilma õiguste ja rahata ning nende pädevust on pidevalt kärbitud.

Olite toona Tallinna volikogu esimees, linnaosade loomise üks vaimsetest isadest. Miks neid vaja oli?

Juba enne taasiseseisvumist tekkis nii poliitikutel kui teadlastel küsimus, kuidas linnas võimu otstarbekalt detsentraliseerida. Seni oli neli kunstlikult loodud linnarajooni, millest kolm ulatusid kesklinna.

Toona oli mitmesuguseid ettepanekuid, üks isegi, et moodustada ligi sada linnaosa. Esimest korda toodi välja asumi mõiste: see on kompaktne piirkond, nagu Kalamaja või Kassisaba. Ühes asumis elab rohkem rahvast kui mõnes vallas või väikelinnas.

Kohaliku omavalitsuse tegevuses ja laiemalt avalikus halduses on kaks Euroopas üldtunnustatud olulist põhimõtet – subsidiaalsus ehk kodanikulähedus ja hea valitsemine. Seega oli vaja viia juhtimistasand linlasele võimalikult lähedale.

Miks just kaheksa linnaosa? Näiteks Kristiine tundub teiste vahel üsna kunstlikuna.

Toonane otsus tehti linnaosade spetsiifikat arvestades. Aluseks oli probleemide sarnasus, elulaad, ajalooline areng.

Kristiinel on kesklinna ja Mustamäe vahel selge eripära. Kõige enam sobiks Kristiine kokku Nõmmega, kuid siis oleks see linnaosa piki raudteed ebaloomulikult väljavenitatud ja muudaks ajaloolise Nõmme hoopis teistsuguseks.

See oli linna juhtimises keeruline periood. Keskasutuste erinevad ülesanded tuli anda alles kujunevatele linnaosadele. Kahjuks jäi siis varju linnaosa pädevuse õiguslik sisustamine.

Mida te silmas peate?

Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduses on linnaosa õiguslik regulatsioon üldsõnaline. Euroopa kohaliku omavalitsuse harta kohaselt võivad kohalikud võimuorganid oma sisestruktuurid ise määrata.

Paraku on selle aja jooksul volikogu teinud linnaosa õiguslikus staatuses vaid ühe põhimõttelise muudatuse – andnud linnaosavanemale õigusakti andmise õiguse. Seegi tulenes meedias tõstatatud väitest, et mitukümmend tuhat mitteeluruumide rendilepingut on õigustühised, sest neile on alla kirjutanud linnaosavanem, kel pole selleks õigust.

Endiselt pole kahjuks mingit otsustusõigust linnaosa halduskogul, kelle otsus on linnaosavanemale ja linnavolikogule vaid soovituslik. Ometi oli omal ajal eesmärk, et halduskogu teeb linnaosas kohaliku iseloomuga poliitilisi otsuseid.

Millal linnaosade areng peatus?

1996 tulid linnas võimule uued jõud ja siis hakkas domineerima võimu liigne koondamine – tsentraliseerimine. Kui linnapea oli Jüri Mõis, kaotati linnaosades haridusosakonnad ja koondati juhtimine linna. Loomulikult koos rahaga – pole ülesannet, pole ka raha vaja. Nii on ka muude valdkondadega.

Tänavu võeti linnaosadelt ülesanne hoolitseda teede ja tänavate heakorra eest, seda teeb kommunaalamet.

Tasakaalu harulise ja territoriaalse juhtimise vahel näitab see, kui palju linnaeelarves raha jagatakse linnaametite ja kui palju linnaosade kaudu. Praegu jagatakse linnaosade kaudu vaid kümnendik linnaeelarvest.

Käisime mõni aeg tagasi Oslos, mis on sama suur kui Tallinn, ja seal on 15 linnaosa. Pool eelarvest jaguneb linnaosade vahel.

Ärimeestest poliitikud on pakkunud, et linna tuleb juhtida nagu aktsiaseltsi. Aga linn on hoopis keerulisem sotsiaalne kooslus ja on väga primitiivne samastada seda äriühinguga. See ei tähenda, et üksikuid edukaid ärisektori juhtimismeetodeid ei võiks kasutama.

Kui äriühingu eesmärk on teenuste pakkumine ja kaubatootmine ning kasum, siis linnal on lisaks teenuste pakkumisele ülesandeks avaliku võimu teostamine, igasuguste õigusaktide väljaandmine, demokraatia ja kodanikuläheduse tagamine.

Elan enam kui 30 aastat Mustamäel, aga pole kordagi linnaosavalitsuses käinud. Milleks mulle linnaosa?

Linnaosa peab tagama oma elanikele eelkõige vaba aja veetmise võimalused ning nõrgemate ühiskonnagruppide sotsiaalse kaitse, tegelema sotsiaalprobleemidega. Ka sotsiaalmajad ja vabaajakeskused peaksid kuuluma linnaosale.

Jah, Tallinna võib põhimõtteliselt juhtida ka ilma linnaosadeta, aga elanike teenindamine halveneb. Linnaeelarve seisukohast võib mõni teenus odavamaks minna, kuid suurenevad teenuseid tarbivate elanike aja-, raha- ja närvikulud.

Küsimus taandub lihtsale valikule – kas käia teenust saamas linnaosavalitsuses või piltlikult öeldes raekojas.

Kuulda on ka arvamusi, et kõik linnaosad peaks saama iseseisvateks linnadeks. Selles on meil Londoni hoiatav eeskuju, seal kaotati keskne juhtimine ja anti kogu võim 32 linnaosale, kuid mõne aja pärast taastati endine kord.

Mina ei poolda Tallinnas iseseisvate linnade tekkimist. Ja ka mitte liigset võimu koondamist – see on illusioon, et tsentraliseerimine annab kokkuhoiu.