Õõvafilm on fun, aga mitte ainult

Dario Argento klassikaline «Ohked» aastast 1977 toob vaataja ette müstilised sündmused vanas tantsuakadeemias. Foto: Repro

Haapsalu õudusfilmide festivali eel selgitab PÖFFi juht ja filmikriitik Tiina Lokk, mida ta leiab õudusfilmidest.

Õudusfilm, horror, õõvafilm - heal lapsel mitu nime - on tegelikult sama vana kui filmimaailm ise. Juba Georges Meliési «Reisis kuule» (1902) esinesid esimesed õõvafilmile omased elemendid, tema mõneminutilist «Deemoni lossi» (Le Manoir Du Diable, 1896) loetakse aga üheks esimeseks õudukaks maailmas.

Saksa ekspressionism sünnitas omakorda sellised kultusfilmid nagu Robert Wiene «Dr Caligari kabinet» (Das Cabinet des Dr. Caligari, 1920) ja Friedrich Wilhelm Murnau «Nosferatu - õuduste sümfoonia» (Nosferatu, eine Symphonie des Grauens, 1922).

Siit edasi on õudusfilm kui žžanr edukalt arenenud tänasesse päeva välja ja uskuge või mitte, saak on olnud aastate lõikes kõike muud kui kidur.

Õudusfilm või õudne film?

Kui lüüa lahti Google'i otsingumootor, annab see õudusfilmi mõistega seonduvalt üle 36 miljoni lehekülje.

Õudusfilmi žžanr ei tunne geograafilisi piire ega kultuuritõkkeid, mis ositi on seotud sellega, et sagedasti kasutatakse parimates õudukates kirjandusliku alusena üldtuntud klassikalisi lugusid («Punamütsike», «Dracula», «Frankenstein», «Dr. Jekyll ja Mr. Hyde»).

Teisalt on õudusfilmi lihtne kokku liita selliste žžanritega nagu teaduslik fantastika või thriller - ühesõnaga, raske on leida žžanri, kuhu ei annaks rohkemal või vähemal määral sisse tuua õõvastavat atmosfääri, mis ju ongi üks olulisemaid õudusfilmi kui žžanri tunnusjooni.

Kas õudusfilm või lihtsalt õudne film? Väga naturaalrealistlikud filmid langevad klassikalisest õudusfilmide kategooriast välja. Kiiksuga psühhiaatriline perverssus režžissööri peas ei tee veel filmist klassikalist õudusfilmi, küll võib ta sellest teha õudse filmi nii kunstilises kui ka sisulises mõttes.

Kahjuks on just tavavaataja jaoks ja iseäranis viimasel ajal hakanud need piirid hägustuma. Tasub veel kord üle korrata – ekraanilt vastuvaatav julmus ei tähenda iga kord, et tegemist on õudukaga, nii nagu ei ole klassikalisele õudusfilmile omane maniakk, kes naudib dokumentaalses stiilis üles võetud naturaalseid perverssusi.

«Miski pole mind köitnud enam kui loodusseaduste tähelepanuväärne katkemine või ääretust tundmatusest saabuvate jõudude koletuslik tungimine meile tuttavasse maailma.» (H. P. Lovecraft)

Kui me räägime žžanripuhtast õudusfilmist, eeldab see siiski seda, et kõige aluseks on mäng, elegantne, aga piisavalt õudne mäng illusoorse tegelikkuse ja tegelikkuse illusiooni vahel, mis ju tegelikult ongi filmikunsti essents.

Ehk just siit ka õudusfilmide pikaealisus ja aegumatu ülipopulaarsus. Jumalanna Šiva nägi unenägu maapealsest elust, kui ta ujus jões. See unenägu oli üks suur ja katkematu film. Unenägu ongi film ja vastupidi, film on unenägu.

Ühiskonna peegeldus

Just õudusfilm on olemuselt sellele kõige lähedasem. Üheks klassikalise õudusfilmi iseloomulikumaks jooneks on reaalsete tegelaste segunemine väljamõeldutega: libahundid, deemonid, zombid, vampiirid, kummitused, saatanlikud ja üleloomulikud jõud, lapssaatanad jne. Aga ka – alateadlikud hirmud, painajad meie unenägudest.

Siiski – me teame täpselt, et unenägu nagu mängugi on võimalik ärkamise teel lõpetada.

«Õudusfilmides saab surmast müüt, kuid tuleb meeles pidada, et õudusfilmid müstifitseerivad surma kõige lihtsustatumal kujul: surm õudusfilmis tähendab seda, et koletised saavad su kätte.» (Stephen King)

Kui muinasjutu- või unenäokoletise käest on võimalik põgeneda, siis maniakiga on asi tunduvalt keerulisem: kui ta on pähe võtnud, et tahab sind tükkideks saagida ja pärast seda sinu sisikonnast maitsvat hõrgutist valmistada, siis seda ta ka teeb.

Maniakid on reaalsus, vampiire pole siiski keegi näinud. Lisaks kõigele on maniakk ka sotsiaalne küsimus. Õudusfilm peegeldab ju meie alateadlike hirmude väljatoomise kaudu ka ühiskonnas toimuvaid ja toimivaid ajaloolis-sotsiaalseid protsesse.

Selles mõttes on huvitav jälgida õudusfilmide ajaloolist arengut kangelaskujude teisenemise ja uuenemise kaudu, paralleelselt kultuuriajalooliste sündmuste kulgemisega. Seosed ja mõjutused on nii Euroopa kui ka Aasia õõvafilmides n-ö palja silmaga nähtavad.

Võitlus iseenesega

«Õudusfilm, tõeline õudusfilm näitab, et me kõik elame alateadliku hirmu varjus. Kui publik istub pimedas ja tunneb oma ebakindluse ära filmi tegelaskujudes, võib talle näidata ka kõige uskumatumaid olukordi nii, et ta tuleb kaasa.» (Jacques Tourneur)

Ükski teine filmižžanr peale õõvafilmi ei manipuleeri nii ohtrasti mitte ainult filmikangelase, vaid ka vaataja alateadvusega. Selle protsessi mõistmiseks on kirjutatud arvukalt psühhiaatrilisi uuringuid. Liikumine on siin olnud kahesuunaline: ilma psühhiaatriata ei oleks maailmas sellisel kujul välja arenenud ka õudusfilmikultuuri ja -kultust.

Vaataja on pimedas saalis režžissööril nii või naa käes, isegi sellisel juhul, kui ta enamiku ajast hoiab silmi kinni või piilub ekraanile vaid silmanurgast. Õudusfilm suisa küsib katarsise järele.

Õudus – see on ka adrenaliin, mida me ju kõik, vähem või rohkem, vajame oma ellu rutiini lõhkumiseks. Ei ole suuremat võitlust kui võitlus iseenesega, oma saatanliku mina ja sellest tulenevate hirmudega. Ei ole suuremat võitu kui võit iseenese üle!

Õudusfilm, ehk taipasite seda nüüd isegi, on üks äärmiselt huvitav, mitmekihiline ja -tahuline nähtus filmikunstis. See on fun, aga mitte ainult.