Külmavereliselt tapetud kuulus kirjanik

Kaks kirjanikku filmilinal: muutuses elav Truman Capote (Philip Seymor Hoffman) ja Harper Lee. Foto: Postimees.ee

Film «Capote» räägib meile loo Truman Capote’ist, ameerika kirjanikust, kes juhtus elama sel ajal, kui ta elas (1924–1984), olema alkohoolik ja homoseksuaal, skandalist ja keelepeksja, südamlike lühijuttude ja ühe verdtarretava teose autor. Selle teose pealkiri oli «Külmavereliselt».

Filmile on antud kirjaniku, mitte teose pealkiri, mis tegi Capote’ist kirjandustaevas külmalt särava tähe.

Jah, just külmalt. Sest sellega sööbis teos mällu – jaheda, kuid täpse rääkimisega asjadest, millest seni keegi polnud julgenud rääkida. Mõrvast, mille sooritajad olid külmaverelised, tappes ühe väikse Kansase külakese neljaliikmelise perekonna.

Pealt jää, seest pisarais

Kirjanik oli otsustanud imiteerida tapjate stiili. Kuid mõrvarid olid olnud veidralt inimlikud, läbilõigatud kõriga mehe pea alla oli pandud padi. Kas saab tappa, samas surma mingil moel heaks ja vastuvõetavaks tehes?

Ka siin otsustas kirjanik oma tulevasi kangelasi jäljendada. Ta lasi paista, et kohutavusest hoolimata on sellised teod igapäevased, kuna leiavad aset meie kõikide hinges, ainult vähemas mõõdus, kuid seda enam kosmilisel skaalal.

Tulemuseks oli uus kirjandusžanr, dokumentaalromaan, mille pealispind oli jäämägi, sisemus aga tagasihoitud pisaratest punnis ja pungil.

Ka film balansseerib nende kahe, tunde ja tundetuse, kalkuse ja soojuse, aga ka üldise ja üksiku vahepeal. Nagu ka romaan, on filmi põhimassiiv külm, sündmusi distantsilt registreeriv, kõik inimlikud puuted on puudu või puudulikud (ei saa ju õlale patsutamisi ega kiiduavaldusi puuteks lugeda).

Mingit erilist lähedust ei näe me isegi Capote’ile lähedaste inimeste puhul. Hääled on külmad, tundetud või võltsilt afekteeritud. Väike erand on kirjaniku lapsepõlvesõber Harper Lee (Catherine Keener), ise samuti kirjanik, kelle põhiteose «Tappa laulurästast» esitlust ja edu meil filmis näha lastakse.

Kes vajab kaastunnet?

Ometi on just tema see, kes on oma sõbra vastu kõige halastamatum, öeldes talle telefonis: «Sa ei tahtnudki neid päästa.» Lee räägib mõlemast mõrtsukast, kuid mõtleb ühte, seda, kellest oli uurimise käigus saanud Capote’i kõige parem sõber.

Perry Smithis (Clifton Collins jun) tunneb Capote ära iseenda. Ning kohe selgub kõige kohutavam – see, kes vajab kaastunnet, kes seda suisa nõuab ja nõutab, ei ole mitte Perry, vaid Capote ise!

Mõlemad on olnud noorelt hüljatud, neil on sarnane saatus, aga üks on tapnud inimese(d), teine kirjutanud raamatu(d). Kuid tapja on tugev, kirjanik nõrk, egomaniakaalne ning nartsissistlik.

Ei mingeid illusioone, ütleb meile filmi lavastaja Bennett Miller ja stsenarist Dan Futterman, sellised nad on.

Kuid kui tapja on ja ka jääb selleks, kellena oleme teda tundma õppinud, ja mõistnud, et mõrv toimus afektiseisundis, siis kirjanik muutub üha negatiivsemaks. Kirjanik on varas, kirjanik on valetaja.

Õnneks võime siia kohe lisada kirjaniku nime – Capote, mitte meie! Isegi siis, kui talle (mitte meile!) antakse võimalus oma poomist ootavat sõpra viimast korda emmata, loobub ta sellest, minnes kambrist välja külg ees, võltsilt nuuksudes ning luksudes. (Milline meister küll on Hoffman!)

Hingamine kui draama

Filmi kui kunstiteose sünniks pole vajalikud mitte ainult hea stsenaarium ja oskuslik juhtimine, mis paratamatult langeb lavastaja õlgadele. Hea filmi puhul on kõik hea ning ka see, mida muidu nagu tähelegi ei panda, muutub äkki hädavajalikuks, ilma milleta filmi ette ei kujuta, näiteks heli.

Helipartituur on «Capote’is» ülimalt oluline. Pean siin silmas hingamist. Just hingetõmbed, kord paisuvad, siis kahanevad, moodustavad eksistentsiaalse draama, mis päädib poomisega, teisisõnu inimeselt hinge ära võtmisega, loomuliku ja loodusliku voo vägivaldse katkestamisega veel enne, kui katkeb elu ja lakkavad töötamast süda ning sisesekretoorsed näärmed.

Pikkamööda, tasa ja targu, pea kuulmatule muusikale (Mychael Danna) toetudes ja sealt üldistusi luues liigub film iseenda hingetuse, absoluutse eituse poole.

«Külmavereliselt» tappis Capote’i. Nagu Frankenstein. Pärast seda ei avaldanud ta enam midagi. Säilisid vaid sõnad, uue, veel olematu raamatu moto: «Vastamata palvetest jubedamad on vaid vastatud palved.» Paraku oli selline raamat juba olemas.

Mul on kahju kõikidest nendest, kes ei lähe filmi vaatama, kuna ei tea, kes on Capote. «Külmavereliselt» oleks kindlasti rohkem vaatajaid kinno meelitanud. Siiski – nad ei peaks pettuma.

Sest just sellest – külmaverelisusest meis kõigis – film ju räägib. Neist viiest vaatajast, kes koos minuga saalis olid, hakkas üks filmi lõpus nutma. See polnud mina. See on hea näitaja.

Uus film kinolevis

«Capote»

Režissöör Bennett Miller. Nimiosas Philip Seymour Hoffman

Kanada-USA 2005

Tallinna kobarkinos alates 3. märtsist