Märkide märkaja

Marek Strandberg Foto: Marina Puškar

Ühel viimastest Marek Strandbergi visandatud karikatuuridest kohtub president õlise pardiga. «Absurdi oskavad ülivähesed kirja panna, mina ei oska. Aga kui midagi väga ärritab, tuleb see välja öelda mingil teisel moel,» leiab Strandberg.

Pilapilte ajakirjale Pikker hakkas Marek Strandberg joonistama varases koolipõlves. «Palju see laps ühiskonnast taipas – joonistas ikka seda, mis naljakas,» räägib Strandberg. «Hiljem hakkas vanemate juttude ja pööningult leitud raamatute lugemise tulemusena kujunema maailmapilt.»

Talle tundus toona, et täiskasvanute maailma toimimist saadab mingi arusaamatu pinge. «Lõpuks hakkasin taipama varjatud valet, mida oli väga palju. Õnneks oli inimesi, kes osutasid sellele, et kõiki asju pole mõistlik välja öelda.»

Strandbergi meelest ümbritseb hirm meid tänini. «Väärtus, mille poole liikuda, on sõna- ja mõttevabadus,» leiab ta ning vormib tähelepanekuid jätkuvalt karikatuurideks.

Teie väljaütlemised on kaunikesti ühiskonnakriitilised. Olete end teadlikult opositsiooni seadnud?

See on ekslik arusaam, mulle inimühiskond meeldib. Küll aga võin olla institutsioonikriitiline, kui institutsioonid, need ühiskonna osad, toimivad tervele mõistusele risti vastupidises suunas. Ühiskonnaga pole mul mingeid arveid klaarida.

Tihti pole ma ka mitte riigikriitiline, vaid kritiseerin mõnd valitsust või selle tegevust. Kui seda nimetada ühiskonnakriitiliseks, siis jah, ma olen ühiskonnakriitiline – monopoolsete ettevõtete ning valitsuste tegevust olen küll kritiseerinud.

Kui palju on püütud teid mõjutada? Teravatel väljaütlemistel võivad vahel olla ebameeldivad tagajärjed.

Eestis pole mehhanisme, mis suudaks sõna- ja mõttevabadust hävitada. Ühe Eesti päevalehe omaaegse asutaja ja kaasväljaandjana mäletan igasuguseid sel ajal käibinud paranoiasid – et meedia on kellegi kontrolli all, poliitikud ja ärimehed manipuleerivad meediaga jne. Võin aga kinnitada, et paljudel juhtudel on tegemist päris paraja paranoiaga. Kui aga paranoia levib, siis inimesed nii käituvadki, nagu arvavad end käituvat – kui usutakse nende mehhanismide olemasolusse, hakkab pinget tekitama sisemine enesetsensuur.

Küll aga on Eestis märke, mis viitavad sellele, et kui kodanikkond end lõdvaks laseb, tuleb vaikiv ajastu kohe tagasi. See on tulnud ilmsiks ka praeguse õli- või linnukriisi kontekstis – soov vaikida ja kõike mitte ära rääkida on olemas, kuid seda ei tohi lasta realiseeruda. Või siis Eesti Panga märketa rahatähtede skandaal – nad teadsid, et valerahad on liikvel, aga ütlesid: me teame, mis on rahvale hea. Vaikiv või suletud ühiskond sellest peale hakkabki, et keegi tuleb ja ütleb: ma tean, mis on rahvale hea.

Kui näiteks poliitik ütleb suures päevalehes, et ma ei saa teile kõiki asjaolusid avaldada, te ei saaks sellest aru, siis on see rahva alahindamine. Pole ju nii, et lehte loeb kaks-kolmsada tuhat täiesti kõlupäist inimest – inimesi ei saa käsitleda statistiliselt rumala massina. Mina usun inimesse kui iseorganiseeruvasse olendisse, keda pole vaja kogu aeg juhtida.

Olete põline linnapoiss ja ometi avalikkusele kõige enam tuntud kui rohelise, keskkonnateadliku eluviisi eestkõneleja.

Lapsest saati olen enamiku suvedest ja talvedest käinud vanaema ja emaga vanatädi juures Otepää kandis. Seal pandi laps ikka maatöid tegema.

Meeldisid teile need tööd?

Muidugi! Väga põnev ja vahva oli. Oskan hobust rakendada, vankriga sõita, ratsutada ja enamikku maatöid teha. Suviti ma valdavalt metsas elasingi; nii et mingeid elu juuri mul linnas küll pole. Kui laps kasvab üles looduse keskel, on see talle loomulik keskkond.

Ent kuidas on siis tekkinud olukord, kus me ei oska enam loodusega koos eksisteerida, ilma et seda keskkonda hävitaks?

Selline olukord on tekkinud seetõttu, et inimesed on ise õppinud keskkonda ja masinaid looma. Tehiskeskkonda pandud mõte erineb vahel päris märkimisväärselt looduse loogikast.

Kui masinaehitajate põlvkond taipab looduse loogikast päris palju, siis tehiskeskkonnas elavatele inimestele võib see märkamata jääda.

Mulle pole kunagi olnud probleemiks teadmine, kust tulevad munad ja piim.

Praegusaja lapsed seda enam ei tea?

Nii ongi, ka Eestis – arvatakse, et poest. Inimesed elavad enda loodud märkide keskel ning see toimib. Oskame maa seest kütust võtta ja tekitada illusiooni, nagu ei sõltuks elukeskkond millestki muust – illusioon, märgid õpetavad järgmist põlvkonda looma täpselt samasugust keskkonda kui see, milles nad elanud on.

Lahendus pole see, et üksikud inimesed üritavad linnast ära kolida, vaid hoopis keskkonnasäästlike märkide toomine linnakeskkonda.

Olete varem ühe soovitusena välja pakkunud, et prominendid võiks hirmkallite maasturite asemel väikeste keskkonnasõbralike sõidukite taustal klantsajakirjade kaanel figureerida.

Jah, kui nad demonstreeriks midagi muud ..

Prügi sorteerimist?

Prügi sorteerimine on juba tagajärje likvideerimine. On võimalik toimida ka nii, et seda prügi üldse vähem oleks.

Säästlik elulaad tänapäeva Eestis on tohutu pingutus. Vähe on ettevõtjaid, kes säästlikult pakendatud ja toodetud toitu pakuvad – nende toodanguga kogu oma toiduvajaduse katmine on tohutu piin.

Dokfilmis «Ülisuur mina» tuli välja, et mahetoodangu reklaamimaht on tuhandeid kordi väiksem kui teiste toiduainete oma. Tehiskeskkonna märk on see, et usutakse seda, mida reklaamitakse.

Alateadlikult tekib arusaam, et mahetoit on vale ja inimene ei nõua seda – seetõttu pole aga ka pakkumist. Suletud nõiaring, millest väljapääsemine eeldab ühiskondlikku kokkulepet, et sellest üle saadaks.

Ükskõik kui palju ma üritan, viin ikka üle päeva mingit mõttetut rämpsu välja või osalen mingis plastikpudeliringluses. See on jabur olukord, mida ma pigem talun kui naudin; ning usun, et samamoodi mõtlevaid inimesi on Eestis palju.

On need inimesed mõistnud vajadust koonduda ja tahavad oma häält Rohelise Partei kaudu kuuldavaks teha?

Nad on saanud aru vajadusest toetada teistsuguste märkide tekkimist linnastunud ja tehnolo-giseerunud ühiskonnas. Need pole inimesed, kes tahaks iga hinna eest hävitada; pigem on tegemist tehnokraatliku seltskonnaga.

Rohelise Partei algatusrühma mullusel esimesel töökoosolekul osales arste, õpetajaid, insenere, juriste, ettevõtjaid – ühise arusaama tekitas vajadus tehnilist keskkonda läbimõeldumalt ehitada. Rohelisel mõttelaadil on poliitilisel maastikul täiesti omaette nišš, mis ei ühti ei parem- ega ka vasakpoolse mõõtmega. Sel on ka selge väljund kõikidesse ühiskonna aladesse.

Tihtipeale arvatakse muidugi ekslikult, et tulevad metsast mingid sammalhabemed, silitavad kalu ja parte, lõhuvad kõik masinad ning meie kasumiahvatluslik maailm kukub kokku.

On teil tulnud vastu võtta ka otsuseid, mis pole päriselt teie südametunnistuse esimene valik?

Olude sunnil elan pea iga päev oma põhimõtetele vastu – see, et sunnitud igapäevaelu erineb oluliselt sellest, mida tahaksin teha, on kindlasti ka üks mu väljaütlemiste põhjus.

Näiteks tahaksin jalgrattaga sõita, aga ei saa – jalgrattateedeks nimetatakse meil mingeid õudusi, kus tuleb vahetpidamata äärekivist üles-alla põntsuda; lisaks sõidetakse aastas kord või kaks sulle lihtsalt otsa.

Kuidas on lood bussisõiduga?

Aeg-ajalt ikka sõidan. Autoga sõitmisest on mul sügav siiber. Tegelikult ei taha ma seda närvilisust vaadata, kuid ühistransport oma liikumisaegade, -sageduse jms poolest on ka kuidagi õnnetu, jäetud linna poolt kuidagi heidiku ossa.

Mingis muus Euroopa linnas ei tuleks mul pähegi autot rentida, kõik asjad saab aetud metroo või rongiga ja see pole midagi ebameeldivat. Meil on bussi kasutamine mingi eriline vaev, logistiliselt nõukaaegseks jäänud ning paindlikkust pole juurde tulnud. Lapsed, kes hommikuti bussiga kooli sõidavad, litsutakse pannkoogiks – vanemad viivad iga nädal ranitsaid parandusse.

Eesti linnad elavad autosõitjate nimel. Vahemaad, mida inimene Tallinnas tööle või koju sõitmise nimel läbib, aina pikenevad; inimesed elavad peaaegu terve päeva autodes.

Eluviisidest kõneldes veel – te pole taimetoitlane, sööte liha?

Ikka söön. Küll mitte väga palju, kuid ikka – ilma loomse valguta inimene paraku toime ei tule. Küll aga võiks inimene toime tulla märksa vähema koguse loomse valguga; eri taimede ja viljade osakaal võiks olla märksa suurem.

Seda toetaks ka mahepõllumajanduslikud tootmispõhimõtted, mille kohaselt kasvatataks loomi ja taimi koos, nii et sõnnik kompenseeriks vajaduse mineraalväetise järele.

Minu meelest peaks põllumajandus olema paikne, globaalset toidurännutamist võiks vähem olla. See aga ei tähenda, et peaksin kogu aeg nosima vaest ja ühekülgset toitu; vajadus eksootiliste maitsete järele jääb.

Kasvatate ise kartulit, porgandit?

Olen kasvatanud, aga ajanappus on seda vähendanud. Mu laste vanaemade põlvkond kasvatab ning see on väga tänuväärne töö. Ent elamise pealesunnitud rütm ning enda mõningane jõuetus sellele vastu seista on tekitanud konsumeristliku elulaadi.

Kui aga vähegi võimalik, valin mahetoodetud toitu – mis muidugi on päris suur ponnistus, saan seda Ökosahvrist või tuttavate käest.

Kui aga kaubandusettevõtted otsustaks täita kolmandiku kauplusest mahetoodetega, siis mul pole kahtlustki, et see poepind ostetaks tühjaks. Inimeste praktiline valmidus tarbida eestimaist on olemas, see nõuab ainult lisaselgitusi ja reklaami. Täpselt samuti ostetaks kinnisvaraturult ära iga keskkonnateadlikult ehitatud või renoveeritud hoone.

Elate linnas?

Elan tavalises korrusmaja korteris. Ma pole sedalaadi inimene, kes oma aiamaalapil iga hinna eest ponnistamist naudiks. Seda kõike võiks teha, aga tahaks, et see tuleks kuidagi iseenesest.

Kui palju loomevabadust jätab teile teadustöö Tallinna Tehnikaülikoolis?

Tunnen ennast oma õppetoolis hästi. Loomevabaduse toetamine ongi üks olulisi aspekte, millega ülikoolid end jalul hoida saavad.

Ärimaailm teid enam ei veetle?

Ammu enam mitte! Läksin ärisse olude sunnil – riik lakkas olemast ning riigipalgal olijail oli valida, kuidas toime tulla. Üks toimetulekutee olnuks kannatamine, teine äraminek – peab ütlema, et minulgi käis toona see teine võimalus peast läbi.

Kolmas tee oli olude ärakasutamine, mille ülikoolist tuttava kolleegiga ka jalge alla võtsime. Uudishimuliku roti saatus lõppes meile päris õnnelikult, kuigi oli ka tagasilööke – mõned toonased ettevõtmised, näiteks kurikuulus Weroli tehas, tekitavad Eesti ühiskonnas häiritusi tänini.

Eestis puudub reaalselt ka vaba konkurents ning seesugustes oludes oma väikest ettevõtet pidada on väsitav ja ebahuvitav.

Majanduslikult olete oma elu praeguseks kindlustanud?

Selles mõttes küll, et mul on pea otsas, aga mingit aktsiapakki või varandust sukasääres pole. Tööd ja tegemist jätkub, näljas ja peavarjuta ma pole ning lapsed ka metsas paljalt ringi ei jookse – ses mõttes emotsionaalset muret pole, kuid mingit eesmärki orienteeruda varanduse kasvatamisele samuti mitte.

Ameteid on mul mitmeid – alates sisetundest peetavast ametist Eestimaa Looduse Fondi juhatuse esimehena kuni tehnoloogiate ja uute materjalide loomiseni.

Olen inimene, kes märkab palju ning tahab oma tähelepanekuid alati jagada. Äris tuleb aga kiivas olla – nii sobib mulle rohkem nõuandja roll. Õnneks on viimastel aastatel hakatud selle eest ka raha maksma.

Õnne ja ebaõnne üle pole ma kunagi juurelnud. Lihtsam on lasta kehal ja hingel toimida nii, et ennast hästi ja kooskõlalisena tunneks.

Kehvasti nii tervise kui ka olude mõistes mul pole läinud, mõtteid ja seisukohti saan väljendada ning selle eest keegi vangi ei pane – seetõttu võin rahul olla.

Marek Strandberg

Sündinud 25. septembril 1965

Nelja lapse isa

Haridus:

1972–1983 Tallinna 44. keskkool

1983–1988 Tartu Ülikooli füüsika-keemiateaduskond, lõpetas orgaanilise keemia eriala cum laude

Tegevused:

Ökoloogiliste tehnoloogiate keskuse juures ökoloogiliste tehnoloogiate alased rakendusuuringud.

Tallinna Tehnikaülikoolis ja Tartu Ülikoolis uute nanotehnoloogiliste materjalide loomine.

Eestimaa Looduse Fondi nõukogu esimees.

On õpetanud Eesti Kunstiakadeemias säästlike tehnoloogiate rakendusi.

Töötanud 1990. aastate alguses nädalalehes Eesti Ekspress karikaturisti ja kujundajana.

Õpetanud loodusteaduslikke ja tehnoloogilisi distsipliine eri õppeasutustes: Tartu Ülikool, Eesti Kunstiakadeemia, Concordia Ülikool, EBS.

Osalenud ettevõtluses: Eesti Kütus, Silmet, Eesti Päevaleht, Werol Tehased.

Avaldanud trükiajakirjanduses artikleid, juhtinud ja toimetanud tele- ja raadiosaateid.

On kaasautoriks mitmesuguste tehnoloogiate väljatöötamisel: suurendatud isepuhastusvõimega tehislikud ökosüsteemid reovete puhastamiseks, savipõhised energiasäästlikud ehitus- ja viimistlusmaterjalid, puidujäätmete ning biomassi jahvatamistehnoloogia väärtustatud taastuvkütuse loomiseks mitmesugusest biomassist, elektrit juhtivate polümeeride erinevatele aluspindadele sidumise tehnoloogia.

Strandberg linnukatastroofist

Katastroofina on see märkimisväärne ning me ei kujuta ette, mis juhtub kiskjate ja röövlindude populatsiooniga Nõva kandis, kus see on päris tihe. Ei tea, mis juhtub kotkaste ja rebastega, kes on söönud saastunud linde Võib oletada, et paljud rebased on praegu tiined, ning pole teada, kuidas need kantserogeensed ühendid järglastele mõjuvad.

Kui hävib talvituvate lindude populatsioon, mõjutab see ka nende pesitsusalasid tundras – muutuvad ökosüsteem ja toitumisahel.

Ühiskonnale on see aga näidanud, et mingid koostoimemehhanismid on paigast ära. Pole raske ette kujutada mingit muud epideemiat või sõda – kui sel puhul käivituvad samad pidurdusmehhanismid, siis on see väga ohtlik.

Strandberg päikesest

Täna (on ilus, külm ja päikesepaisteline veebruaripäev) paistab, et on 300 W päikeseenergiat ruutmeetri kohta. Kui majal oleks paar-kolmkümmend ruutmeetrit soojakollektoreid (mis neelavad päikeseenergiat ja muudavad selle soojuseks), saaks sellega näiteks 120-ruutmeetrise elamise vabalt ära kütta.

Selliseid päevi oli näiteks pimedaks peetavas jaanuarikuus tervelt 12 – nii et jutud, nagu oleks Eesti pime ja päikesevaene maa, kus päikeseenergia kasutamine kõne allagi ei tule, on täiesti ekslikud.

Aprillist septembrini võiks Eestis kasutada päikeseenergiat, vajalike tehnoloogiate rakendamine on täiesti võimalik. Päikesekütte süsteem, mis lahendaks suveks ja osaks talveks küttemured, maksab ühe maja puhul 80–140 000 krooni.

Strandberg naftast

Naftaajastu saab otsa, sest kui palju jaksab lääne tsivilisatsioon sõdida kütuse nimel, nähes konflikti eskaleerumist religioossete argumentidega konfliktiks?

USA energeetikaministeeriumi kavad viitavad sellele, et hiljemalt 2012 ollakse võimelised toime tulema ilma naftata, kas siis töödeldes kristlikust maailmast pärinevaid tahkekütuseid või kasutades liikumiseks elektrienergiat.

Arvamus

Navitrolla,
kunstnik, teinud koos Marek Strandbergiga saadet «Ööülikool»

Varem olime Marekiga põgusalt kokku puutunud, samuti olin tema artikleid lugenud – ta tundus olevat vastuoluline, ent positiivne inimene.

Vaieldamatult on ta väga erudeeritud ja huvitavate mõtetega inimene – ehk ainult liiga noor, et neid ideid tõsiselt võetaks ja ellu hakataks viima.

Kohati tundub tema ökomaailm minusugusele paadunud pessimistile liiga utopistlik, kuid olen kahe käega selle mõtteviisi poolt.

Ma ise olen loodusteadustest väga huvitatud, ent üldiselt on eesti inimesed ses vallas harimatud. Marek on aga haritud ning käib välja progressiivseid ideid, mida võiks realiseerida.