Puuvillavabrik tõi Koplisse ka elumajad

Koplis Sitsi tänaval asunud Balti puuvilla ketramise vabriku üldvaade umbes 1915. aastal. Foto: Erakogu

Mõte asutada uus puuvillavabrik Tallinna tekkis pärast seda, kui 1890. aastatel jätkusid Venemaa puuvillatööstuses edukad aastad. Lisaks Tallinna rajatud puuvillavabrikule ehitati juurde teisi ja laiendati olemasolevaid.

Väljavaated näisid Vene tekstiilitööstusele nii roosilised, et isegi läheduses, s.o Narvas paiknenud Kreenholmi puuvillavabriku olemasolu ei tundunud konkurendina.

Praegune Sitsi tänava kant oli enne Balti puuvilla ketramise vabriku rajamist ilma elumajadeta. See kant elustus vaid pühapäeviti, kui surnuid Koplisse viidi. Kuid Sitsi taga käidi pühapäeviti ka roheluses. Mere ääres kasvas metsana pilliroogu ja siit sai hästi kala – nii turska kui ka angerjaid.

Vaikne ääremaa

Märksa varasemal ajal olid Sitsimäe kandis siiski hooned. Vabriku ehitamise ajal olid Sitsi tänava alguse kandis vana kõrtsihoone varemed, mis on tähistatud veel 1920. aastate linnaplaanil.

Suur-Karjamaa tänava otsas Kopli trammitee lõpus oli üks vana maja, mis kuulus teedeministeeriumile ja kus elas hiljem rannaraadio ametnikke.

Et kogu ümbrus oli soine, kasvas siin kesine rohi ja enamasti viidi loomi kaugemale Kopli poole. Elu algas selles kandis koos Sitsi vabriku valmimisega. Algul kerkis kolme-nelja pisikorteriga maju vaid tee äärde ja seal elasid lehmapidajad. Hiljem, kui vabrikuhooned valmisid, ehitati sinna ka vabriku elumaju.

John Elfenbein esitas Tallinna linnavalitsusele palve 50 tiinu (1 tiin = 1,09 ha) maa ostmiseks Kopli tänava (tollal Telliskopli tee) ja Kopli lahe vahel, kuhu oli kavas rajada tööstusettevõte. 24. augustil 1898. aastal otsustas linnavalitsus palve rahuldada.

Sama aasta septembris pöördus mees uuesti linnavalitsuse poole palvega eraldada veel 33 tiinu maad. Ka see palve rahuldati.

Umbes samal ajal, 28. oktoobril 1898 kinnitasid tsaarivõimud Balti puuvilla ketramise ja kudumise vabriku põhikirja, mille järgi pidi Tallinna vabrik tegelema puuvilla ketramise, kudumise, värvimise, triikimise ja vanutamisega ning kanepi, lina ja teiste kiudolluste töötlemisega.

Seltsi põhikapital oli 3 miljonit rubla ja see oli jaotatud 16 000 aktsia peale. Aktsiaseltsi tegelikud peremehed asusid Peterburis, samuti aktsiaseltsi juhatus. Ettevõtet hakkasid finantseerima suurpangad.

23. veebruaril 1899. aastal alustati ehitamist ja juba märtsis järgmisel aastal seisis seal, kus enne oli raba ja heinamaa, vabriku suur peahoone.

Vabriku peahoone ehitati punastest tellistest ning oletatakse, et selle ehituse jaoks töötasid ligikaudu aasta kõik tähtsamad telliskivitehased Tallinna ümbruses.

Et peahoone suurusest ettekujutust saada, mõned mõõdud: põhja-ida osa peahoonest ehk kangru osakond oli ligi 115 meetrit pikk, 28 meetrit lai ja 18,5 meetrit kõrge. Lõuna-lääne ehk ketruse osakond oli 88 meetrit pikk, pea 23 meetrit lai ja 23 meetrit kõrge.

Nende vahel asunud keskmine osa oli ligi 28 meetrit pikk, 31 meetrit lai ja 23 meetrit kõrge. Hoone üldpikkus oli pea 231,6 meetrit. Vabriku peahoone juurde ehitati ka mitu lisaehitist.

Samal ajal ehitati katlamaja, kus asus seitse katelt, elektrijaam ja pumbad, ning vabriku telliskivist korsten, mille keskmine läbimõõt oli 3,5 meetrit ja kõrgus 54 meetrit.

Vabriku kontor oli alguses peahoones, sealsamas asusid ka villakamber, hundikamber jm ruumid. Kui aga vabriku tegevus aja jooksul laienes ja ruumipuudus kätte tuli, ehitati 1909. aastal juurde uus vabrikuhoone, kuhu viidi üle eespool nimetatud jaoskonnad ja kontor.

1920. aastal võeti ette järgmine laiendamine – uus vabrikuhoone ühendati vanaga. Uus hoone ehitati osalt paekivist, osalt raudbetoonist ja kaeti plekiga.

Ajalehe Uus Aeg 6. märtsi 1900. aasta numbris on juttu, et 4. märtsil alustas tegevust Balti puuvillavabrik. Vabriku direktoriks oli John Carry, ehitustöid juhatas insener Urbanski.

Nii suurt vabrikut polnud võimalik korraga tööle panna. 1901. aasta lõpul töötas 51 824 värtnat ja 1093 telge.

Need olid peamiselt ostetud Inglismaalt. Osa värtnaid ja telgi rakendati tegevusse 1902. aastal. Elektrijaama seadmed osteti Saksa- ja Inglismaalt. Katlad, aurumasinad, pumbad ja kompressorid Inglismaalt.

1900. aastal ehitati ka vabriku juurdeveoteed – ligi 2,5-kilomeetrine laiarööpmeline raudtee ja ligi 2-kilomeetrine kitsarööpmeline raudtee. Viimast kasutati peamiselt kütuseveoks katlamajja.

Kütusena tarvitati kuni I maailmasõjani Inglise kivisütt. Kui söe saamisega tekkis raskusi, viidi vabrik osalt üle puitküttele.

10,5-tunnine vahetus

Kuni 1905. aastani oli tööpäev vabrikus 10,5 tundi pikk: kella 7st hommikul kuni kella 12ni päeval ning pärast 1,5-tunnist vaheaega kella 13.30st kuni 19ni. 1905. aastal lühendati tööpäeva poole tunni võrra ning 1917. aastal kehtestati 8-tunnine tööpäev.

1900. aastal töötas vabrikus 175 töölist ja 13 ametnikku, 1901. aastal juba 910 töölist ja 13 ametnikku, 1903. aastal 1264 töölist ja 25 ametnikku.

Vabriku juures tegutses Tarvitajate Ühisus ning vabriku tööliste ja ametnike muusika, kirjanduse ja näitelava kunsti asjaarmastajate ring.

Samuti oli vabriku juures raamatukogu, kool, lasteaed, ambulatoorium ja vabatahtlik tuletõrjekomando.