Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)
/nginx/o/2013/09/05/2054017t1h4404.jpg)
Eesti lumelaudurite olümpialootused tekkisid ootamatult ja äkki ning purunesid sama järsku ja kiiresti.
Kõige rängemalt sai kannatada Mark Duubas, kes võttis Eesti Kunstiakadeemias pärast kahte aastat arhitektuuriõpinguid akadeemilise puhkuse, et saaks täie pühendumusega Torino-unelmat püüda.
Jaanuarikuises FISi laagris Austrias kukkus ta rennisõitu harjutades viie meetri kõrguselt vasaku põlvega nii kõvasti vastu maad, et õnnetuse üksikasjad on tal tänini silme eest pühitud.
Põsed ja nina said samuti kribida, aga see on tühiasi võrreldes põlvega, kust spordiarst Toomas Tein pidi jaanuari lõpus koguni vett välja võtma. Ainus hea uudis: vähemasti ei löönud ta põlves midagi puruks.
Mario Visnap, teine lumelaudur, kes üritas rennisõidu olümpianormi täita, kukkus samas treeninglaagris veelgi kõrgemalt, ligi kuuelt meetrilt, ent pääses pisut kergemalt. Ta maandus renni põhja selili.
Kuna vaagnaluu üks pool on tal teisest nagunii madalamal, on selg alatihti valu teinud. Nüüd, nagu öeldakse, sai haavale veel soola raputatud.
Mõlemal mehel, kel niigi rennisõidu kogemusi nappis, jäi laager pooleli.
Ja mõistagi polnud Visnapil sedasi, valutava seljaga, mingit mõtet ning Duubasel oma traumeeritud põlve tõttu võimalustki haarata jaanuari teisel poolel veitsis viimasest õlekõrrest üritada Torino-normi täita halfpipei MK-etapil Leysinis.
Selleks pidanuks nad jõudma seal 25 parema hulka ja koguma vähemalt 120 FIS-punkti.
Väänatud põlv
Aga maailmatase, nagu väidab Otepää Õhujõudude, Eesti lumelaua esiklubi kapten Ivo Aamer, on rennisõidus pööraselt kõrge. Palju kõrgem kui big airis, kus Visnap ja Duubas seni peamiselt võistelnud ning korralikke tulemusi näidanud, näiteks MK-sarjas koguni punktikohale jõudnud.
«Eks see olümpianorm oli pisut kättesaamatu meile,» tunnistab Magnar Freimuth, Eesti Suusaliidu lumelaua alakomitee liige. «Aga poisid vähemalt üritasid.»
Samamoodi üritas Eesti ainus arvestatav naislumelaudur Kadri Pihla. Paraku samuti tulutult. Jaanuari alguse MK-etapil Bad Gasteinis lendas ta rajalt välja ning väänas põlve. Nii jäi temalgi olümpia sinilinnu püüdmine katki.
«See olümpia tuli liiga äkki,» tunnistas Kadri Pihla Suusalehele Prantsusmaalt. «Sinna jõudmiseks oleks vaja tugevamalt trenni teha.»
Sedasama möönab ka Freimuth: «Poole aastaga ei ole võimalik end maailmatasemel tippvormi viia mitte mingil alal. Poisid tegid suure arengu, arendasid 1,2-liitrisest mootorist 1,6-liitrise, aga teised sõidavad kuuleliitrisega.»
Ja lisab: «Karm reaalsus laksas lõpuks ära midagi ei ole teha.»
Poisid rongil
Küll aga annab paljutki ära teha lähiaastail, et pääseda starti Vancouveri olümpial. Selleks pole muud retsepti, väidab Freimuth, kui senisest veelgi rohkem lumel treenida. Sõita mööda maailma ning harjutada ja suhelda teiste tipptegijatega, hankida neilt kogemusi ja näpunäiteid.
«Lumelauasõit areneb iga päevaga,» selgitab Freimuth. «Sellel alal ei ole professoreid nagu Mati Alaver murdmaasuusatamises. Lumelaud on loominguline ala.» Mis omakorda tähendab, et pead paratamatult kuuluma lumelaudurite globaalsesse kommuuni, kui tahad rongil püsida.
On Eesti poisid vähemasti rongi tagumise vaguni uksest kinni saanud?
«Oleme ikka rongi peal,» kinnitab Freimuth. «Poisid suhtlevad palju, käivad võistlustel ja laagrites. Aga seda on kindlasti veel ebapiisavalt.»
Selleks, et ala areneks läbimõeldult, mitte kaootiliselt ja pelgalt entusiasmist, on Aameri nägemuses vaja võtta suusaliidus ametisse inimene, kes aitaks lumelauasõidu sama kindlatele jalgadele, nagu on murdmaasuusatamine.
Teiseks, soovitab Aamer, tuleks leida raha, mis võimaldaks parimail ka suviti käia näiteks Soomes kunstlumel treenimas. Kuutsemäe renn, mis Eesti heitlike lumeolude tõttu püsib sõidukõlblik heal juhul kaks kuud aastas, on liiati liiga väike, et sellel MK-tasemeks vajalikku kogemust korjata.
Ja kolmandaks, pakub Aamer, tuleb hakata hoolitsema järelkasvu eest. «Praegu on ees umbes kümmekond poissi ja teised ei julge nendega konkureerima tullagi,» nendib ta.
Erki Noole eeskuju
Ehkki kõik kolm olümpiale pürginud lumelaudurit tunnistavad, et Torino-ansside luhtumine teeb meele pisut kurvaks, lubavad nad samas, et üritavad kindlasti pääseda Vancouveri talimängudele.
«Õnneks sellega midagi hullu ei juhtunud, et me olümpiale ei pääsenud,» möönab Freimuth. Meeleolu ülal hoidmiseks meenutab ta Erki Noole sportlaskarjääri algaegu Barcelona olümpial, kus katkestamine kümnevõistluses tõi talle peagi ebapopulaarseima ja rumalaima sportlase tiitli, ent koos järgnevate võitudega tulid popima ja seksikaima inimese austavad nimetused.
«Me jätaks selle esimese etapi vahele, et oleme kõige nõmedamad,» lausub Freimuth. «Võtaks pigem kohe järgmise etapi, et oleme kõige seksikamad ja popimad.»