Essee: Olevused teispool seina

Roomet Jakapi. Foto: Postimees.ee

Käega katsutavast, kõrvaga kuuldavast, silmaga nähtavast inimesele ei piisa. Midagi muud, teistsugust või enamat on vaja mõttes asetada kogetava «taha».

Sääraselt asetatud teispoolsed asjad või olevused muutuvad inimesele üha lähedasemaks ja ilmsemaks, kui neist pidevalt kõnelda ja mõista nende seost nähtava, kuuldava ja muul tavapärasel moel tajutavaga.

Ajapikku sünnivad jumalad, haldjad, inglid, Vaim, ürgollus, aatomid ja teised säälpoolsed, kelle või millega meil on midagi pistmist. Nad sünnivad, teisenevad, vahetuvad, kaovad, mõnikord ilmuvad mingil kujul uuesti – see kõik on inimmõtlemise ajaloost hästi teada. Mõtlemise ajalugu on ühtlasi uskumise ajalugu, uskumuste tekkimise, kestmise, muutumise ja vahetumise ajalugu.

Kirjutada on sest mõtet sellepärast, et ka tänapäeval on iga enam-vähem ratsionaalne inimolend selles loos osaline. Nimelt selle kaudu, mida ta usub sinna «taha» asetuvat ehk millist «seinatagust» peab ta tõeliseks. Tõsi, kui üldine kultuuriline ümbrus seda võimaldab, see tähendab, kui mingeid asju uskuda ja mõelda on antud ajas ja kohas võimalik ja sobilik, siis mõned ka (sõna otseses mõttes) näevad või kuulevad, nö kogevad neid salapäraseid olevusi. Sest nood ilmnevad või avalduvad ühel või teisel kujul. (Räägin siin nägemisest-kuulmisest pigem rahvalikus kui peenteaduslikus tähenduses.)

Nii näiteks oli 17. sajandil võimalik teadlikult kohtuda Vanakuradiga, sõlmida temaga leping, osaleda nõiduses ja viimaks saada selle eest teenitud ja ametlikult määratud karistus: surmanuhtlus. Kui väidetavad nõiad olid tihtipeale harimata lihtinimesed, siis nende kohtuasju menetlenud tegelaste kohta seda üldiselt öelda ei saa. Aeg oli küps ja mõistus aldis säärastele uskumustele nii lihtrahva seas kui haritumates peades.

Nüüd aga meenutagem, kuidas veidi üle 15 aasta tagasi nähti siinsamas Eestis ridamisi kõiksugu tundmatuid lendavaid ja võbelevaid objekte. Avaliku huvi ja uudishimu toel jõudis neist juhtumitest jutustajaid ridamisi teleriekraanile. Aeg oli küps ja mõistus valmis UFOde avalikuks vastuvõtuks. Lisaks meelte kaudu tajumisele on mõnikord võimalik salapäraseid olevusi müstiliselt kaeda, kuidagi teistmoodi tunnetada, tunda ära neile viitavaid märke, saada neilt sõnumeid.

Apostel Paulus sai juba eluajal kaeda taevasi imeasju. Tänapäeval on mõned kontaktis kosmilise energiaga, kange müstilise väega, mis mõjutab me elukäiku. Mõned Maa peal elanud inimesed on aga kolinudki «sinnapoole», kust nad aeg-ajalt saadavad manitsevaid sõnumeid, mis mõistagi jõuavad kollasemate ajalehtede esikaantele. Kõik see salapärane seletab meie jaoks midagi olulist ära, annab hingerahu või lootust millekski või on lihtsalt põnev.

Kuidas üldse tekkis maailm? Kust said tähed taevalaele? Kust sai siia inimene, kust ahv või kala? Palju põletavaid küsimusi, hämmastavalt palju võimalikke vastuseid. Ainult, et enamasti (ja nii igal ajal) peetakse mõnesid vastuseid õigeteks ja teisi rumalateks.

Õiged vastused tambitakse pähe juba lapseeas, kodus või koolis või muus turvalises keskkonnas, kus autoriteetide sära ning vastuste ja lahenduste ilu ja veenvus avavad tee otse maailma saladuste südamikku. Nii nagu 17. sajandil nii on ka tänapäeval laias laastus kõik selge. Tollal oli veel normaalne ja kohane uskuda Jumalasse ja Kuradisse, maailma loomisse, surnute ülestõusmisse jne. Veider ja vale oli mitte uskuda. Veider ja rumal ja vale oli uskuda midagi muud.

Tänapäevane euroopalik ilmavaade pole kristlik. Ammu enam mitte. Euroopa eripäraks on see, et ta oli kristlik. Ametlik ja moodne ilmavaade kannab nimetust «teaduslik», ehkki pole päris selge, mida see sõna siinkohal tähendab. Igatahes käibib siinmail üks maailmamõistmise viis, mis pikitakse kooliõpikutesse ja valatakse noortesse peadesse, sageli üsnagi dogmaatilisel kujul, ennetades võimalikke kahtlusi ja küsimusi. Sarnast võib öelda populaarteaduse kohta.

Ilmavaate aluseks on teatud päheõpitavad tõed. Niisiis: aine koosneb molekulidest, need aatomitest, need veelgi väiksematest osakestest; inimene on välja arenenud ahvist; universum sai alguse Suurest Paugust. Jne.

Tihtipeale serveeritakse seda kõike lihtsalt kui TÕDE ja TEADMIST maailma ja temas leiduva kohta, mitte kui (lihtsustatult esitatud) mudeleid, hüpoteese ja teooriad, mis võivad küll olla teaduslikus mõttes adekvaatsed, põhjendatud, küllaldaselt kinnitatud, aga võivad ometigi ajapikku inimmõtlemisest haihtuda.

Jäetakse mulje, et neis teaduslikes vastustes pole üldse võimalik kahelda, sest need on ilmselgelt ja vaieldamatult tõesed, kui mitte lihtsurelike piiratud arusaamises, siis teadlaste endi silmis kindlasti. Veider ja vale on mitte uskuda teaduslikke tõdesid. Veider ja rumal ja vale on uskuda midagi muud. Sest üksnes teadus kirjeldab maailma sellisena, nagu see päriselt on! Tõeselt ja objektiivselt.

Vahelduva eduga imbub see lihtsakoeline ja fundamentalistlik maailmanägemus massidesse. Isegi telereklaamides toimib maagiline vormel: «teaduslikult on tõestatud, et...» (Oletus, et teaduslik teadmine on mingil moel sotsiaalselt konstrueeritud, ei tule argimõtlemises kõne allagi.)

Muidugi, eks sel tasemel õpetada ja seletada saagi ainult suure lihtsustamise hinnaga. Sageli ei ole teadlaste endi arvamused sugugi nii dogmaatilised ega fundamentalistlikud. Põhimõtteliselt võidakse ju see, mis täna teadmisena käibib, tulevikus kummaliseks väärarvamuseks kuulutada. Teaduse ajalugu pakub selle kohta hulganisti näiteid. Jääb üle uskuda progressi ning vaevalisse, ent järkjärgulisse tõele lähenemisse.

Olgu sellega kuis tahes, aga laialt levib uskumus, et teadlastel (loe: füüsikutel) on aparaadid, mille abil nad sõna otseses mõttes näevad elementaarosakesi. Mateeria «sisemust» lihtsalt nähakse, tema koostisosad ei ole kuidagiviisi teoreetilised, hüpoteetilised, kokkuleppelised ega mõistelised.

Mis «teoreetilistest entiteetidest» te jahute? Kõik, mis kord avastatud, on päriselt (looduses olemas) ja on lihtsalt näha, olgugi et läbi aparaadi. Nii lihtne see ongi.

Nii lihtne see ei ole. Loodusteadusteski postuleeritakse ja konstrueeritakse “seinataguseid olevusi”. Muidugi mitte suvaliselt, vaid kindlate ratsionaalsete kriteeriumide alusel, seletamaks üht- või teistsuguseid nähtusi. See on tore, kasulik ja tõhus. Jah, midagi need teadlased oma aparaatide näitudes näevad, kuid see nähtu on küllastunud teooriast. See ei ole erapooletu vaatleja pilguheit mateeria sisemusse.

Probleem ei olegi niivõrd teaduses endas, kuivõrd selles, kuidas teadustulemusi jmt rahvahulkadele esitada. Kuidas serveerida rahvahulkadele teaduses toimunut ja toimuvat nii, et tagada teaduse populaarsus, autoriteet ja võim, ja samas tunnistada teaduse kui ühe tunnetusviisi piiratust? Ei ole kerge ülesanne.

Eespool kõneldus pole just palju algupärast, aga võib-olla on oluline, et neist asjust kirjutataks ka eesti keeles ja Eesti ajalehes. Muuhulgas järeldub siinkõneldust, et koolis võiks ikkagi olla võimalik õppida filosoofiat. Üheks selle õpetuse põhieesmärgiks oleks kriitilise ja küsiva mõtlemise arendamine. Kas või kuivõrd saame olla kindlad, et see või too, mida väidetakse olevat, tõesti on? Kas on võimalik mõelda ka teisiti?

Siitsamast järgneb mõte, et mingil üldsusele vastuvõetaval kujul võiks koolis olla ka religiooniõpetus. Õige paljude jaoks oleks see esimene ja mõnede jaoks ka viimane arvestatav kokkupuude teistmoodi mõtteviisidega. Muuhulgas on religiooniõpetust vaja selleks, et midagigi taibata islamist, mis koputab Euroopa uksele nii väljast kui seest.

Siin pole koht arutleda õppekavade ning õpetajate kvalifikatsiooni üle. Küsimus on põhimõtteline ja ideoloogiline. Kokkupuude filosoofia ja religioonidega annab aimu sellestki, mida ühist ja erinevat on teaduslikus ja religioosses maailmakäsitluses.

Kindlasti ei ole see asi nii lihtlabane, et teaduse ainupädevuses on teadmine ja religioonide pädevuses uskumine ning need kaks — teadmine ja uskumine — ilmtingimata vastanduvad teineteisele ja on täiesti erinevad asjad. Ei olnud see nõnda minevikus, ei ole ka tänapäeval.