GRENOBLE 1968

X taliolümpiamängud  leidsid aset 6.–18. veebruaril  1968 Grenoble'is

OLÜMPIALINN

Olümpialinn:

Isère'i departemangu halduskeskus Grenoble. Linn aastast 1242. Antiikajal oli gallia-rooma asula Gularo, hiljem kandis nime Gracciopolis. Keskajal oli Dauphiné feodaalriigi pealinn.

Asend:

Prantsusmaal Kagu-Alpides Rhône'i lisajõe Isère'i kaldal, 214 meetrit üle mere pinna.

Vaatamisvärsused:

Notre-Dame'i kirik, raekoda, ülikool (asut. 1339), Kohtupalee, Stendahli muuseum, Vastupanuliikumise muuseum, Kunstimuuseum.

Olümpialinnaks kinnitamine:

ROK-i 61. istungil Innsbruckis 1964. aastal.

Teised kandideerinud linnad:

Calgary (Kanada), Lahti (Soome), Lake Placid (USA), Oslo (Norra), Sapporo (Jaapan).

OLULINE INFO

Korralduskomitee president:

alguses Grenoble'i linnapea Albert Michallon, seejärel Prantsusmaa peaminister Georges Pompidou

Osalenud riike:

37, esmakordselt Maroko, esimest korda esinesid eraldi võistkondadega Saksa DV ja Saksamaa LV

Osalenud sportlasi:

1158 (neist 211 naist)

Suurim võistkond:

USA – 114 sportlast

Spordialasid kavas:

8 (suusatamine, laskesuusatamine, iluuisutamine, kiiruisutamine, jäähoki, kelgutamine, bobisõit, mäesuusatamine)

Võistlusalasid:

35 (kava täiendati laskesuusatamise teatesõiduga 4 × 7,5 km)

Näidisalad:

mitteametlikeks demonstratsioonaladeks olid jäätants ja ragbi (peeti Prantsusmaa – Suurbritannia maavõistlus)

Võistluspaigad:

Autrans (1120 meetrit ü.m.p., 38 km Grenoble'ist) - murdmaasuusatamine, laskesuusatamine, suusahüpped; Alpe d'Huez – bobisõit, Chamrousse – mäesuusatamine; Villard-de-Lans – kelgutamine; Saint Nizier – suusahüpped.

OLÜMPIA TSEREMOONIAD

Võistluste avaja:

Prantsusmaa president Charles de Gaulle (1890–1970)

Olümpiavande andja:

mäesuusataja Leo Lacroix, olümpiahõbe 1964

Olümpiatule süütaja:

iluuisutaja Alain Calmat, olümpiahõbe 1964

AUTASUD JA TÄHELEPANUVÄÄRSEIMAD TULEMUSED

Autasud:

kuld-, hõbe- ja pronksmedalid

Edukaim riik medalite arvult:

Norra (6 + 6 + 2)

Edukamad sportlased:

Meestest mäesuusataja Jean-Claude Killy (Prantsusmaa), 3 kuldmedalit; naistest murdmaasuusataja Toini Gustafsson (Rootsi), 2 kuld- ja üks hõbemedal.

KÕIGE-KÕIGE ...

Noorim olümpiavõitja:

Naistest Peggy Fleming (USA), iluuisutamine, 19 a. 198 p. Meestest Wolfgang Schwarz (Austria), iluuisutamine, 20 a. 155 p.

Vanim olümpiavõitja:

Naistest Ljudmila Beloussova (N. Liit), iluuisutamine, 32 a. 84 p. Meestest Eugenio Monti (Itaalia), bobisõit, 40 a. 24 p.

Vanim medalivõitja:

Naistest Alevtina Koltšina (N. Liit), murdmaasuusatamine, 37 a. 97 p. Meestest Eugenio Monti (Itaalia), bobisõit, 40 a. 24 p.

Noorim osaleja:

Jan Hoffmann (SDV) iluuisutamine, 12 a. 110 p. Meestest noorim osaleja talimängudel läbi aegade.

OLÜMPIA SÜMBOOLIKA

Olümpia-
postmargid:

Prantsuse postiteenistus lasi välja kuus olümpiamarki (1/1967; 5/1968). Esimesel üksikmargil oli kujutatud ametlikku olümpiaembleemi. Viiemargilisel seerial kujutati olümpiaprogrammi kuuluvaid spordialasid: suusahüpped ja murdmaasuusatamine, jäähoki, iluuisutamine, mäesuusatamine ning ühel margil olümpiatuli.

EESTLASED TALIOLÜMPIAL

Eestlased:

N. Liidu koondisse kuulusid kiiruisutaja Ants Antson ja kahevõistleja Tõnu Haljand.

OLÜMPIAKROONIKA

6. veebruar 1968

Kirjanik Stendahl iseloomustas oma sünnipaika Grenoble'i kui "keskpärast linna erakordses ümbruses". Pärast nende ridade kirjutamist on linn kitsas orus Draci ja Isère'i jõgede ühinemiskohal kõvasti muutunud ja laienenud ning kasvanud Prantsuse Alpide majanduslikuks, intellektuaalseks ja turismilinnaks. See on moodne linn, kus iga tänav näib lõppevat vaatega mägedele.Kui teil tuleks otsida Prantsusmaal taliolümpiamängude läbiviimise paika, siis on ebatõenäoline, et Grenoble oleks esimene valik. Linn on põhiliselt tööstuslik. Selle paksud talveudud on pahaendelised ja pidevad, põhjustades probleeme transpordis ja kommunikatsioonides. Ometi valisid ROK-i ametimehed Grenoble'i. Taotledes mängude korraldamist, oli linn nõus kohendama ka oma geograafiat. Tulemuseks oli võistluspaikade hajumine laiale territooriumile ning ühtse olümpiaküla asemele tuli rajada mitu miniküla.

Kümnendate talimängude eelarve oli 240 miljonit dollarit, kuid Prantsusmaa valitsus ei esitanud selle summa kohta ühtki vastuväidet. President Charles de Gaulle, uhke mees, tahtis Grenoble'is näha tõelist vaimustust. Linna südamesse rajati kergest konstruktsioonist staadion 60 000 pealtvaatajale. Päev pärast lõputseremooniat tulid staadionile töömehed ja asusid lammutustöödele.

Nagu juba tavaks, ei vedanud ka Grenoble'is ilmadega. Päev enne avamist leotasid rängad vihmasajud võistluspaiku. Alpides olid seevastu teised mured. Lund oli nii palju, et võistlejad ei saanud korralikult treenida ja suuski proovida. Sula ja jäätumine vaheldusid ning tihe udu häiris mäesuusatamisalasid.

7. veebruar 1968

Tavapäraselt selgus esimene olümpiavõitja murdmaasuusatamises meeste 30 km distantsil. Kohe sündis ka sensatsioon. Võitjaks tuli 27-aastane itaalia tolliametnik Franco Nones. Esimest korda talimängude ajaloos ei kuulunud kuldmedal Põhjamaade või N. Liidu suusatajatele.

Nüüdseks on Itaalia murdmaasuusatajad muutunud rahvusvahelisel areenil üheks domineerivaks jõuks ja harva pöördutakse suurvõistlustelt koju medaliteta. Tollal ei osatud itaallastelt võitu veel oodata, kuigi neil oli juba mitmeid märkimisväärseid saavutusi. Itaallaste treener oli rootslane Bengt Nilsson. Nones polnud päris tundmatu. Oslo MM-il oli ta 30 kilomeetris kuues ja sai teatesuusatamises pronksmedali, Holmenkollenis oli 50 kilomeetris neljas. Olümpiahõbemedali sai norralane Odd Martinsen ja pronksi Eero Mäntyranta.

9. veebruar 1968

Naiste 500 meetri kiiruisutamises läks kuldmedal N. Liidu sportlasele Ljudmila Titovale. Nii nagu 1948. aastal meeste 500 m distantsil, anti ka Grenoble'is hõbemedaleid välja kolm ja kõik need kuulusid võrdse aja 46,3 saavutanud ameeriklannadele.

Meeste kiirlaskumises võitis kuldmedali prantslane Jean-Claude Killy.

Naiste murdmaasuusatamises oli jõudude vahekord tasakaalustunud. Enam ei olnud Nõukogude naissuusatajad ilmselged favoriidid. Oma esimese kuldmedali Grenoble'is võitis rootslanna Toini Gustafsson, kes 10 km distantsil edestas norralannasid Berit Mørdret ja Inger Auflesi.

Gustafsson sündis 1938. aastal Soomes Suomussalmis ja kandis neiupõlvenime Karvonen. Lapsena evakueerus ta oma perekonnaga sõja eest Rootsi ja sinna ta jäigi. Gustafsson tuli Rootsi meistriks 11 korda. Juba 30-aastase võimlemisõpetaja parimateks saavutusteks enne Grenoble'it olid 1966. aasta MM-i pronks 10 kilomeetris ning MM-i hõbe- ja pronks teatesuusatamises 1962. ja 1966. aastal. Toini Gustafsson abiellus nimeka suusataja Assar Rönnlundiga.

10. veebruar 1968

Naiste kiiruisutamises oli algamas hollandlannade hegemoonia. MM-il Helsingis olid kõik mitmevõistluse medalid läinud Madalmaadele – Christina Kaiserile, Johanna Schut'ile ja Carolina Geijssenile. Olümpiaovaalil võidutses aga 1500 m distantsil soomlanna Kaija Mustonen, jättes kahvatumat värvi medalid Geijssenile ja Kaiserile. Mustoneni kuldmedal on jäänud soomlastele talimängudelt viimaseks kiiruisutamiskullaks.

Naiste kiirlaskumises läks olümpiavõit austerlannale Olga Pallile ja meeste 15 km murdmaasuusatamises norralasele Harald Grønningenile.

11. veebruar 1968

Iluuisutamise tähtsus oli teiste talispordialadega võrreldes 1960. aastail kiiresti tõusnud. Televisioon oli vallutanud spordiväljakud ja mis sobiks paremini televaatajatele näitamiseks kui graatsilised ja kaunid noored inimesed imelise muusika rütmis jääl liuglemas. Tänini mäletatakse hästi tollaseid tähti: sakslanna Gabi Seyfert, tšehhitar Hana Maškova, kanadalanna Petra Burka, austerlanna Trixi Schuba, ungarlanna Zsusza Almássy, ameeriklanna Peggy Fleming… Grenoble'is domineeris Fleming, kes (nagu ka Carol Heiss) pärines perekonnast, mis oli ülimalt pühendunud iluuisutamisele.

11. veebruaril liugles Peggy Fleming olümpiajääle, et sooritada vabakava. Ta kandis rohekat shartröösiläikega kleiti, üht kuuest kostüümist, mis ema oli talle õmmelnud. Peggy ema arvas, et see meeldib kohalikele, kuna shartröösinimelist likööri valmistati Grenoble'i lähedal Chartreuse'i kloostris. Tänu ABC teleülekannetele sai neiu virtuooslikku esinemist näha kogu USA-s. Ka tänapäeval on iluuisutamine Põhja-Ameerikas üks eelistatumaid spordialasid.

"Iluuisutamine on alati olnud olümpiamängude tuumaks," ütles kahekordne olümpiavõitja meeste üksiksõidus Dick Button. "See oli ka põhjus, miks Sonja Henie sai populaarseks staariks. Televisioon avardas ala mõjuvälja ja lähendas seda veelgi suuremale hulgale inimestele

Peggy Flemingist sai suurim iluuisutamise atraktsioon pärast Sonja Heniet 1930. aastail. Ainsa USA olümpiavõitjana kutsuti ta Valgesse Majja ja seda koguni kahel korral. Ajakiri Life paigutas ta esikaanele. "Ma ei ole mõelnud mõjule, mida olen põhjustanud," ütles Fleming aastaid hiljem. "Olin tõepoolest liigutatud, et mind paigutati Life kaanele – see on praegugi mu toa seinal. Kas ma olen legend? Ma ei mõtle sellistele terminitele. Tunnen vaid seda, et mind tahetakse mäletada."

Teda mäletatakse ka seepärast, et ta aitas tõsta kõrgele USA iluuisutamist ja oli lipukandjaks uuele iluuisutamisgeneratsioonile, kes sündis pärast 1961. aasta lennukiõnnetust, kui hukkus kogu USA iluuisutamiskoondis. Arvati, et kulub üle kümne aasta, enne kui USA iluuisutajad saavutavad oma endise positsiooni. Fleming oli sel ajal 12-aastane. Tema treener Will Kipp oli nende hulgas, kes lennukikatastroofis hukkusid. Teda asendas Carlo Fassi. "Olla pärast seda õnnetust esimene iluuisutaja, kes midagi saavutas – see aitas kindlasti kaasa mu karjäärile. Kui võitsin olümpiakulla, valdasid mind mitmesugused iseäralikud tunded – olin midagi enamat kui ainult olümpiavõitja, olin esimene, kes sai üle tragöödiast."

1964 võitis Fleming 15-aastaselt esimese viiest järjestikusest USA meistritiitlist. Ta uisutas samal ajal ka Innsbrucki olümpial, lõpetades kuuendana ja ilmutas nii suurt südikust, et 1960. aasta olümpiavõitja Carol Heiss ütles: "Grenoble'is võidab Peggy tõenäoliselt kulla." Fleming võitiski. Tema edu aitavad seletada alljärgnevad iseloomustused.

"Peggy oli poeesia oma liikumises," on öelnud USA meister Christopher Bowman. "Ta oli ilu uisutaja – ja oh, kui ilus!"

"Tal oli esinduslikkust jääl ja aura suurem kui ta füüsiline külg või võimed," hindas Flemingit Brian Boitano treener Linda Leaver. "See oli kompleksne täiuslikkus: ilus nägu, keha ja liikumine koos energiaga, mis temast hoovas."

"Hoogne, veetlev ja kaunis oma shartröösis," vaimustus ABC kommentaator Chris Schenkel, kui Peggy Fleming ilmus Ameerika kodudesse satelliidi kaudu elava ja värvilisena.

"Peggy'l oli stiili ja loomulikku tunnetust, mida ei saa õpetada," ütles treener Carlo Fassi. "Ta oli uisutajate kuninganna, kuid suutis seda olla nii kergelt ja armastusväärselt, et paljud väikesed tüdrukud armusid temasse."

Nagu paljud teisedki iluuisutamistähed siirdus ka Peggy Fleming pärast olümpiamänge šõumaailma. USA jäärevüütrupp Ice Follies koostas talle programmi "Peggy Fleming Show". Temast sai ka seitsme TV erisaate staar. 1973. aastal osales ta esimeses meelelahutusprojektis, mis filmiti N. Liidus nõukogude ja Ameerika ühistootena. Televisioonist pole Fleming lahkunud tänaseni, 1981. aastal sai temast ABC iluuisutamiskommentaator ja leping kehtis 1996. aastani.

Võistlused kahebobidel pidid algama juba 7. veebruaril, aga rada oli vihmasajust pehmeks muutunud ja start tuli edasi lükata. Traditsioonilisteks kuldmedalipretendentideks olid itaallased, sakslased, šveitslased ja austerlased. Itaalia veteran, 11-kordne maailmameister (1957–1968) Eugenio Monti oli selgi korral jahtimas seda, mis tal seni puudus – olümpia kuldmedalit. 1956. aastal võitis ta nii kahe- kui ka neljabobil kaks hõbemedalit, 1960 oli must aasta, sest Squaw Valley's polnud raja puudumise tõttu bobisõitu kavas ning 1964 Innsbruckis tuli mõlemal bobialal leppida tasavägise võistluse järel pronksmedalitega.

Grenoble'iski arenes pingeline võistlus. Koguni nii pingeline, et Itaalia I ja Saksa FV I kahebobid said nelja laskumise kokkuvõttes ühesuguse aja 4.41,54. Määravaks sai kiireim üksiklaskumine, mis tõi itaallastele kuldmedali. Pronksi said üllatuslikult rumeenlased.

Hiilgava punkti oma pikale karjäärile pani 40-aastane Monti kuldmedalivõiduga neljabobidel. Punane Vesipüks või Bobisõidu Juan Manuel Fangio – nagu teda kutsuti – oli kõikjal populaarne ja armastatud sportlane. Heasüdamlik ja suhtlemisaldis mees oskas lisaks itaalia keelele ka prantsuse, saksa ja inglise keelt.

Naiste 1000 m kiiruisutamises sai võidu hollandlanna Carolina Geijssen ja suusahüpetes 70 m mäelt tšehh Jiri Raška.

Kahevõistlejad selgitasid olümpiavõitjat murdmaarajal. Pärast hüppeid oli juhtima asunud Franz Keller Saksa LV-st, kes saavutas oma peamiste konkurentide ees turvalisena tunduva edu. Tõnu Haljandil hüpped ei klappinud. Kelleri suurim rivaal, tugev suusataja Alois Kälin Šveitsist pidi kuldmedali võitmiseks lööma sakslast 3 minuti ja 25 sekundiga. Kälin suusatas kõike väljapanevalt, kuid lõpuks jäi 7 sekundit siiski puudu. Kolmanda koha hõivas Andres Kunz SDV-st. Põhjamaalastest ei pääsenud kaheksa parema hulka ükski! Tõnu Haljand suusatas hästi ja sai kokkuvõttes 12. koha.

12. veebruar 1968

20 km laskesuusatamises oodati tavapäraselt kuldmedalivõitjat N. Liidu neliku seast. Esikoha näppas aga 31-aastane norralane Magnar Solberg, kes oma maa koondisse oli pääsenud üle noatera. Aleksandr Tihhonov ja Vladimir Gundartsev hõivasid järelejäänud medalikohad.

Naiskiiruisutajad lõpetasid olümpiavõistlused 3000 m distantsil. Ülekaaluka võidu sai hollandlanna Johanna Schut. Soomlanna Kaija Mustonen tuli hõbedale ja Christina Kaiser tuplidemaalt oli kolmas.

Meeste suurslaalomis sai oma teise kulla prantslane Jean-Claude Killy.

13. veebruar 1968

Naiste slaalomi võitis prantslanna Marielle Goitschel. Mäletatavasti sai neli aastat tagasi samal alpialal kuldmedali tema õde Christine, Marielle ise aga oli tookord parim suurslaalomis.

Grenoble'is hõivasid hõbe- ja pronksmedalid kanadalanna Nancy Greene ja prantslanna Annie Famouse. ROK-i president Avery Brundage keeldus mäesuusatamise võitjaid autasustamast, pidades neid kõiki elukutselisteks.

Naiste 5 km suusatamises saavutas jälle esikoha Toini Gustafsson. Galina Kulakova pani hõbemedali võiduga aluse oma pikale ja edukale sportlasekarjäärile, samal ajal kui 37-aastase Alevtina Koltšina pronksmedal oli viimane ta rikkalikus kollektsioonis. Nii Kulakova kui ka Koltšina said pronksi ka 3 × 5 km teatesuusatamises.

14. veebruar 1968

Meeste 500 m kiiruisutamises oli peamiste kullapretendentide seas ka tiitlikaitsja ameeriklane Richard McDermott. Lendaval Habemeajajal oli halb loosiõnn: ta sattus viimasesse, 24. paari ja jõudis jääle, kui päike oli seda juba tugevasti sulatanud. Selleks ajaks oli võistlust üllatuslikult juhtimas Müncheni ülikoolis hambaarstiks õppiv tudeng Erhard Keller. McDermott andis endast kõik, kuid olümpiavõidust jäi kaks kümnendikku puudu. Ameeriklane sai sama aja, mis norralane Magne Thomassen – 40,5, ja mõlemad pälvisid hõbemedali. Keller oli pressikonverentsil tagasihoidlik, lausudes McDermotti kohta: "Mida ta täna tegi, oli lausa jõuga käristamine. Oleks Terry startinud mõnes varasemas paaris, kui jää oli veel korralik, siis oleksin kaotanud. See on selgem kui selge."

Iluuisutamise paarissõidus kaitsesid olümpiavõitu Ljudmila Beloussova ja Oleg Protopopov, kes esitasid oma kava veatult ja emotsionaalselt. Protopopov ütles ajakirjanikele: "Meie programmi sisu võiks kokku võtta märksõnadega "Elu, armastus, surm ja taassünd". Uisutame südamega. Meile on see vaimne ilu sellel alal… Me ei püüa varjata tundeid, mis on mehe ja naise vahel. Püüame neid näidata."

4 × 10 km teatesuusatamises tuli olümpiavõitjaks Norra meeskond. Nii imelik, kui see ka pole, oli see norralastele alles esimene teatesõidu kuldmedal talimängudelt alates 1936. aastast.

15. veebruar 1968

Naiste ja meeste ühekelgu võitjad selgusid ühel ja samal päeval, sest sula oli võistlusprogrammi segamini löönud. Naiste seas lõppes ilma tõttu lühendatud võistlus tiitlit kaitsva sakslanna Ortrun Enderleini võiduga. Teistest SDV kelgutajatest said Anna-Maria Müller teise ja Angela Knäsel neljanda koha. Idasakslannad tekitasid kaasvõistlejates kahtlusi, näidates end viimasel minutil ja pärast sõitu kohe kadudes. Nende kelke uuriti ja avastati, et jalaseid oli salaja soojendatud. Kolm SDV naist diskvalifitseeriti kohtunikežürii ühehäälse otsusega. Saksa DV olümpiakomitee tegi pateetilise katse nimetada seda afääri "kapitalistide revanšistlikuks vandenõuks", kuid nad rabasid tituleerimisega mööda, sest probleemi avastas žürii poolakast esimees Lucian Swiderski. Olümpiavõitjaks tuli itaallanna Erica Lechner.

Pärast seda, kui SDV naised olid kelgujalaste soojendamise pärast diskvalifitseeritud, kirjutasid seitsme koondise treenerid alla petitsioonile, kus märgiti, et nad kõik lahkuvad mängudelt, kui SDV meestel lubatakse osa võtta võistlusest, kus pidi toimuma veel üks laskumine. Halb ilm takistas aga kelgutamist ja võistlus lõppes ikkagi pärast kolmandat ringi. Nii said hõbe- ja pronksmedali idasakslased Thomas Köhler ja Klaus-Michael Bonsack. Kulla päris austerlane Manfred Schmid.

5000 m kiiruisutamises sai kuldmedali norralane Fred Anton Maier ja naiste suurslaalomis valitses kanadalanna Nancy Greene.Esmakordselt olümpiakavas oleva 4 × 7,5 km laskesuusatamise võitis eeldatav favoriit - N. Liidu meeskond. Norra oli teine ja Rootsi kolmas.

16. veebruar 1968

Iluuisutamise meeste üksiksõidus kujunes medalikolmikuks Wolfgang Schwarz (Austria), Tim Wood (USA) ja Patrick Péra (Prantsusmaa). Eeldatav kuldmedalipretendent austerlane Emmerich Danzer jäi neljandaks.

1500 m kiiruisutamises asus starti ka tiitlikaitsja Ants Antson. Seekord polnud tal enam seda minekut, mis neli aastat tagasi, ja ta lõpetas 12. kohaga. Kaksikvõidu said hollandlased Kees Verkerk ja Ard Schenk.

17. veebruar 1968
Jäähokis tuli olümpiavõitjaks N. Liit, kuigi kaotas tšehhidele 4:5. Tšehhoslovakkia kullalootused kadusid pärast kaotust Kanadale (2:3) ja viiki Rootsi vastu (2:2).Meeste slaalomivõistlus lõppes austerlase Karl Schranzi diskvalifitseerimisega ja nii kordas Jean-Claude Killy austerlase Toni Saileri vägitegu, võites kuldmedali kõigil alpialadel.

10 000 m kiiruisutamises sai kulla rootslane Johnny Höglin.

50 km suusamaratoni võitis norralane Ole Ellefsæter, kes oli tulnud tippsporti takistusjooksjana. Ta tuli 3000 m takistusjooksus kaks korda ka Norra meistriks (1960, 1962). Parima aja 8.43,8 saavutas ta 1962. aastal Belgradi EM-il. Järgmisel aastal pühendus Ellefsæter suusatamisele.

Innsbrucki talimängudel oli ta 30 km distantsil pärast esimese kolmandiku läbimist teisel kohal, kuid murdis siis kukkudes mõlemad suusad. Ta sai alla uued suusad, sõitis lõpuni, kuid diskvalifitseeriti – määruste järgi ei tohi vahetada mõlemaid suuski. 15 kilomeetris oli Ellefsæter 25. ja 50 kilomeetris 8. kohal. Oslo MM-il 1966 sai ta kulla teatesõidus ja hõbeda 15 kilomeetris.Grenoble oli tema karjääri tipp. Lisaks suusamaratoni võidule tuli kuld ka teatesuusatamises, kus ta oli ankrumees. Norralane oli võistlustules ka 1970. aasta MM-il ja 1972 Sapporo taliolümpial, kuid enam midagi suurt korda saata ei suutnud. Hiljem oli Ellefsæter Norras tuntud estraadilaulja, kes andis välja isegi kuldheliplaadi.

18. veebruar 1968

Olümpiavõistlused lõppesid suusahüpetega suurelt mäelt ja meeste kahekelgu finaalsõiduga. 90 m mäel saavutas üllatusvõidu N. Liidu suusalendur Vladimir Beloussov, jättes teiseks Jiri Raška ja kolmandaks Lars Grini. Kahekelgul kuulus olümpiakuld SDV sportlastele Klaus-Michael Bonsackile ja Thomas Köhlerile.Grenoble'i mängud olid kõige õnnelikumad norralastele, kes edestasid ka N. Liidu talisportlasi. Mängude korraldajad prantslased olid kolmandad. Märkimisväärselt hästi esinesid hollandlased, kes tänu kiiruisutajate saavutustele kogusid 8 medalit (3 + 2 + 3).

TALIOLÜMPIA TÄHTI

Harald Grønningen

"Istud söömas, müts peas! Kas sul pole siis mingeid kombeid?""Kas sa ei mäleta siis Veikko Hakulist? Tal oli söögi ajal alati müts peas.""Kuid Hakulinen suusatas ka alati kullale..."

Selline mõttevahetus toimus Norra suusakoondise peatreeneri Kristian Kvello ja "igavese teise" Harald Grønningeni vahel Grenoble'i olümpiakülas 10. veebruaril 1968. aastal. Kümnendate talimängude 15 km suusatamise stardini oli aega veel vaid mõni tund.

Igavene teine. Seda Grønningen tõepoolest oli: hõbe Squaw Valley teatesuusatamises 1960, hõbe Zakopane MM-il 15 kilomeetris 1962 ning hõbe Innsbrucki OM-il 15 ja 30 km suusatamises 1964. Pikakoivaline norralane polnud sündinud võitjaks. Kuid alati oli ta säilitanud optimismi ja Grenoble'issegi saabus uute lootustega.

15 km suusatamine algas siiski vähe lootust andvalt. Võistlusrajale tuli asuda juba viiendana. Eero Mäntyranta, kes jätnud teda eelmistel mängudel kaks korda hõbemedalile, oli nüüdki soodsal positsioonil – 29. numbri all.

Juba seegi oli kummaline, et Grønningen oli hommikul söönud, müts peas. Mitte vähem iseäralik oli see, et enne starti rebis ta suusamütsi peast ja viskas lumme. Paljapäi polnud ta kunagi varem suusatanud. Lensviki mees tundus tegevat kõike vanade harjumuste vastaselt.

Esimese kilomeetri sõitis Harald suusaraja kõrval. Sedagi polnud ta varem teinud. Teo taga oli terve mõistus: rajad olid nii sügavad ja vagude ääred karedad, et suure mehe normaalsest laiem suusaside kriipis raja äärt ning aeglustas libisemist. Rada muutus tavaliselt paremaks, kui paljud eessõitjad olid seda piisavalt "lihvinud", kuid enne Haraldit oli startinud vaid neli meest. Oma harjumusi eiras Grønningen veelgi – ta läks teele täistempoga, pannes kõik ühele kaardile. Edule võis loota ainult siis, kui ta lõpuni vastu peab.

Kahe kilomeetri järel oli Grønningen võistlust juhtimas. Mäntyranta jäi maha 13 sekundit. Järgmisel kilomeetril oli pikk tõus ja norralase edumaa kahanes 9 sekundile. Ta rühkis edasi nii, kuidas jõudis. Lõpuks jäi Mäntyrantal neljandast olümpiakullast puudu vaid 1,9 sekundit. Harald Grønningen oli ometi kord eesmärgil – igavene teine oli saanud esimeseks. 4 × 10 km teatesõidust tuli teine kuld. Kolmandat vahetust suusatanud Grønningen saatis ankrumehe Ole Ellefsæteri teele üle minutilise edumaaga.

Harald Grønningen sündis 9. oktoobril 1934. aastal Lensvikis. Harva on tippsuusatajate koduranda uhtunud avamere lained, kuid nii oli see Grønningeni 400-aastase suguvõsa iidse kodukohaga. Harald püüdis merest kala ja korjas metsast maasikaid. Vaja oli teha igasugust tööd, et hinges püsida. Kui Harald oli üheksane, suri ta ema. Isa lahkus maisest elust siis, kui poiss oli 14-aastane. Majja jäi kaheksa orbu: kuus poissi ja kaks tüdrukut. Seletamatagi on selge, milline elu ees ootas.

Ometi leiti aega ka spordi jaoks. Kord kuulusid Trondheimis toimunud võistlustel kõik kuus Grønningen venda kümneliikmelisse teatesuusatamismeeskonda, kusjuures ülejäänudki neli suusatajat juhtusid olema perekonnanimega Grønningen! Harald oli suusataja kohta harvanähtavalt pikk (192 cm). Temast peeti kõikjal lugu: lahke ja sõbralik, samas äratas tähelepanu suusataja võimas kuju. Alles Juha Mieto ilmumine suusasporti tõi rahvusvahelisele areenile uue hiiglase.

Grønningeni suusatajakarjäär algas 1958. aastal ja lõppes 1972. Ta võitis 13 Norra meistritiitlit. Selle rekordi ületas 1980. aastail Oddvar Brå. Holmenkollenis osales Harald koguni 18 korda. Soomeski oli norralane populaarne. Salpausselkä mängudel võitis ta 15 km suusatamise kolm korda järjest (1960–1962). See oli kõva saavutus. Pärast kolmandat võitu sai Harald õnnitlustelegrammi Norra kuningalt. Allkirjaks oli "Olav R". "Olin ehk liigagi rõõmus ja võidu pärast ülemeelik, sest kirjutasin tänutelegrammile alla Harald G. Majesteet õnneks siiski ei solvunud, seda kuulsin hiljem. Ja ta on maailma kõige suusatavam kuningas."

Harald Grønningenist ilmus 1967. aastal raamat "I det lange löp", kuid see oli kirjutatud ilmselgelt liiga vara.

Jean-Claude Killy

Teise maailmasõja lõppedes ei tahtnud Robert Killy jääda Pariisi äärelinna St. Cloud'sse. Pakkinud kokku oma liikuva vara, asus ta koos poja Jean-Claude'iga Prantsuse Savoy Alpide väikesesse mägikülla Val d'Isère'i. Kuurortlinna värskes õhus seadis ta end sisse kui hotelli peremees ja spordipoe omanik. Siin kinkis ta oma kolmeaastasele pojale esimese paari suuski.

"Ta oli sündinud suuskadele," ütles Robert Killy, kui Jean-Claude oli saanud juba mägede kuningaks. "Kui kolisime Val d'Isère'i, andsin talle suusad ja ta armastas neid, nagu mõned lapsed armastavad mängukarusid. Kui ta oli kuuene, laskus ta mäest juba minust kiiremini. Pärast seda ei näinud ma teda enam üldse." Lisagem siinkohal, et Jean-Claude'i vanaisa Werner oli sajandivahetusel prantsuse mäesuusatamise pioneere, nii et poisi tegemistes võis näha Killy'de suguvõsa alpisuusatamise traditsioonide jätkamist.

Suusatamine oli Jean-Claude'i kirg, kiirus tema kinnisidee. Killy jättis kooli 16-aastaselt, sest oli juba pääsenud Prantsuse mäesuusatamiskoondisse. Kaaslased kutsusid teda Casse-cou - Murtud kaelaluu. "Võtsin enesele kogu riski," ütles Jean-Claude. "See oli minu stiil. Mulle meeldis ohutunne. Mäesuusatamine on minu elu. Ma ei saa seda ometi karta."

Koondisekaaslaste hulgas oli Killy tuntud oma naljadega. Kord kaotas ta suusavõistlustel Wengenis Šveitsis pärast starti püksid jalast ja lõpetas laskumise aluspükstes. Ilmselt kaotas ta pükse ka mujal, sest Austrias süüdistati teda isaduses. Lõpuks tunnistati ta siiski süütuks.

Aastad ei ole vennad. Murtud jalaluu ja põlv sundisid nooruki kaheks aastaks sanatooriumisse ravile. Prantsuse armees Alžeerias teenides haigestus ta hepatiiti. Jean-Claude taastas oma sportliku vormi enne Innsbrucki talimänge ning kvalifitseerus olümpiakoondisse kõigil kolmel alpialal. Innsbruckis tuli ta viiendaks, kuid ebaõnnestus slaalomis ja kiirlaskumises.

Jean-Claude ei lasknud ennast ebaedust häirida. 1966/67. hooajal võitis ta mäesuusatamise maailmakarika, saavutades maksimumpunktid. Ta võitis 17 etapist 12. Suvel võitis ta sportautode võidusõidu Sitsiilias. Hoolimata mõningatest raskustest 1968. aastal hooaja alguses, vaatas ta eelseisvatele Grenoble'i olümpiamängudele optimistlikult.Killy on oma fanaatilisest suusaharrastusest jutustanud: "Mäesuusatamine on minu jaoks püsiv sensatsioon. See on nagu haruldane vein või ilus naine… unustamatu. Mäletan elavalt isegi oma kümne aasta taguseid sõite, võin vaimusilma ette manada iga tõusu, languse, pöörde, iga hea sõidu. Suusatamine on mulle enese väljendamise vahend. Igatsen alati täiuslikku laskumist. See on nii haarav. Jõuad alla orgu, vaatad tagasi mäenõlvale ja tead, et oleksid võinud paremini teha. See on spordiala, kus ei tea kunagi ette, kas tuleb hea või halb päev. Saad sellest aru siis, kui oled juba kahe värava vahel, aga siis pole enam aega peatuda, tagasi üles ronida ja uuesti startida.

Proovisin ka autovõidusõitu. Ringrada ei muutu, mägi muutub. Sa ei saa iial mäge võita ja sa tead seda, kuid püüad ikkagi. Võib-olla see panebki meid mäkke tagasi ronima.Olen uskumatult uje. Tean, et see on naeruväärne, olla ikka veel nii arg, aga kui olen eemal Prantsuse suusameeskonnast, oma kambast, siis ma ei tee üldse suud lahti. Mul on hirmus raske olla koos inimestega, keda ma ei tunne. See ujedus on sundinud mind pingutama suusarajal," seletas Killy.

Ta pingutas nii tugevalt, et Grenoble'i talimängude eelõhtul polnud kahtlust, kes on mäesuusatamises peafavoriit. Fännid uskusid Jean-Claude'i võitvat kõik kolm alpiala - saavutus, millega oli 1956. aastal toime tulnud austerlane Toni Sailer.

Peale fännide ootasid Killy'lt suursaavutust ka loendamatud suusatöösturid. Suuskade-, saabaste-, sidemete-, kinnaste- ja muude talisporditarvete valmistajad ootasid lepingute sõlmimist Killy'ga, mida too oli lubanud teha kohe, kui lõppevad FIS-i keelud. Kuid need keelud polnud piisavalt head ROK-i presidendile Avery Brundage'ile. Veidi enne mänge oli Killy alla kirjutanud kokkuleppele ühe Itaalia suusakeppide tootajaga. FIS informeeris suusatajat, et sellega rikub ta amatörismi reegleid ja Jean-Claude tühistas lepingu, mille peale suusafirma ähvardas teda kohtuga. Prantsusmaa Suusatamisföderatsioon ja Spordiministeerium tõttasid tootjaga läbirääkimistele, püüdes lahendada probleemi enne olümpiat.

Brundage nõudis, et kõikidelt olümpial kasutatavatelt suuskadelt kõrvaldataks kaubamärgid ja embleemid. FIS, meeskondade mänedžerid ja sportlased olid sellise keelu vastu, väites, et kogu alpisuusatamine oleneb suusavabrikantide finantstoetusest. Mängude eelõhtul saavutati kompromiss: võistlejatel lubati jätta kaubamärgid suuskadele, kuid enne pildistamist tuli suusad ära anda. Politseinikud, kes pidid seda ebameeldivat korraldust täitma, seisid kiirlaskumise alates ümber võistluspaiga.Kiirlaskumine oli ala, kus mängiti välja mäesuusatajate kõige ihaldatum kuldmedal. Killy ohtlikem konkurent oli jooga harrastajast kaasmaalane Guy Périllat, kes startis esimesena ja sai ajaks 1.59,93. Keegi järgnenud tosinast kuldmedalipüüdlejast ei suutnud alistada kahe minuti piiri. Killy, kes laskus 14-ndana, teadis, et peab riskima. Finišis edestaski ta Périllat'd kaheksa sajandikuga. Otsekohe tormas Killy sõber ja nõuandja Michel Arpin teda embama, hoolitsedes samal ajal selle eest, et fotograafidel oleks hästi näha Killy selg, kus oli sõna "Dynamic" ja kindad, mis samuti kandsid Dynamici kaubamärki – kaht kollast triipu. Kui politseinik, keda ümbritses hord fotograafe, konfiskeeris Killy suusad, võttis Arpin ühe oma suusa ja torkas selle lumme nii, et kaks kollast triipu paistsid olümpiavõitja pea kohal.

Kolm päeva hiljem sai Killy suurslaalomis oma teise kulla ebatavalise kergusega, lõpetades enam kui kaks sekundit konkurentidest kiiremini.

Tema osavust ja vaimu ei saanud järele proovida suurslaalomis, kuid slaalomis seisis ees raske katsumus. Ilm oli 17. veebruaril vilets. Rada kattis tihe udu. Austerlaste lootus Karl Schranz, kes oli ebaõnnestunud suurslaalomis, pidi siit saama kindla kulla. Võistlejad esitasid palve võistlus edasi lükata, kuid korraldajad keeldusid. Juhuslikult tuli päike välja vaid ühel korral - Killy esimese laskumise ajal, millest piisas, et minna võistlust juhtima.

Norralane Håkon Mjoen sai küll Killy'st parema aja, kuid diskvalifitseeriti, sest oli kaks väravat vahele jätnud. Seejärel jõudis kord laskumiseks selle ala suurspetsialist Karl Schranzi kätte. Austerlane oli prantslasele kõige suuremaks ähvarduseks teel kolmandale olümpiakullale.

Schranziga juhtus aga imelik lugu. Läbi udu väravate vahel tormates sündis midagi sellist, mida pole kunagi täielikult selgitatud. Kui Schranz lähenes 22. väravale, ületas raja salapärane tume kogu. Austerlane peatus, võttis kolm tunnistajat kaasa, läks stardipaika ja palus sõidu kordamist. Briti kohtunik kolonel Robert Readhead rahuldas palve. Schranz läks tagasi mäe otsa, et sooritada oma laskumine uuesti. Ta tegi seekord ideaalse sõidu ja lõi Killy aega. Teine laskumine ei muutnud enam jõudude vahekorda.Karl Schranz kuulutati esialgu mitteametlikult olümpiavõitjaks. Ta läks õnnelikult pressikonverentsile, Killy aga puges pettununa nurka. Kaks tundi hiljem teatati, et Schranz oli esimesel laskumisel vahele jätnud 17. ja 18. värava ning see juhtus enne, kui teda oli takistanud salapärane häirija 22. väravas.

Austerlased sattusid marru. Schranz seletas, et kui ta jättiski vahele värava või kaks, siis seda seepärast, et nägi kedagi rajal ees. Tema toetajad kinnitasid, et too salapärane mees olevat olnud üks prantsuse politseinik või sõdur, kes sihilikult takistas Schranzi, et kindlustada Killy võitu. Prantslased omalt poolt väitsid, et Schranz oli kogu loo välja mõelnud pärast seda, kui oli värava võistlustuhinas vahele jätnud. Kohtunikud kogunesid asja arutamiseks veel kord ja pärast viietunnilist arupidamist lõpetasid probleemi hääletamisega. Häältega 3 : 2 tunnistati kaotajaks Schranz. Kaks prantslast ja šveitslane hääletasid austerlase diskvalifitseerimise poolt, inglane ja norralane toetasid Schranzi. Kuldmedal kuulus Killy'le.

Selle intsidendi pärast lõppesid Grenoble'i talimängud viletsa meeleoluga. Killy aga jõudis tagasi koju kolme kuldmedaliga ja rahvuskangelasena. "Arvasin, et muutun superman'iks, kuid midagi ei juhtunud. Olin täpselt samasugune inimene, kes ennegi. Kogesin, et edu on nagu suur vaim – saad ta kätte, kuid seal pole midagi," sõnas olümpiavõitja.

Pärast triumfi oli paras aeg loobuda võistlussuusatamisest. "Minu kindel veendumus," ütles Killy, "on see, et sportlane peab loobuma spordist oma karjääri kõrghetkel. Mida on mul loota enamat kui olümpia kuldmedal? See on minu karjääri tipp-punkt ja ühtlasi selle lõpp." Ta reisis USA-sse, kus kirjutas alla ärilepingutele Chevrolet', United Air Lines'i, Bristol-Myersi, Ladies' Home Journali, Head Skis'i, Lange Bootsi, Mighty Mac'i spordirõivaste, Wolverine'i kinnaste ja mitmete teiste kompaniidega. Kuid nii nagu omal ajal Sailergi, pöördus ka Jean-Claude spordi juurde tagasi. 1992. aasta Albertville'i talimängudel oli Killy korralduskomitee esimees.

Tagasi