Euroopa Komisjoni andmetele viidates kirjutab Kaire Uusen, et Eestil pole innovatsiooni alal tulemusi (PM 16.01.). Kes väga positiivselt mõelda tahab, leiab aga kindlasti ka selliseid tulemusi, millega Eesti maailmas silma paistab.
Eestis ei märgata häid tulemusi
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti ülikoolis on teaduri kohta kuus korda rohkem õppejõude kui Soomes (Mente et Manu 14.12.05). Samuti on vaat et igal professoril oma õppetool.
Võrrelgem: kahe Nobeli füüsikapreemia laureaadi John Bardeeni (transistor 1956, ülijuhtivus 1972) esimene aspirant, üle 500 teadustöö ja 33 patendi autor ja arvukate teaduspreemiate laureaat Nick Holonyak jun juhatab füüsika, elektrotehnika ja infotehnoloogia õppetooli Illinoisi ülikoolis (MRS Bulletin, July 2005).
Kohustuslik kraad
Holonyaki osalusel on välja töötatud supervalgusdioodid, mis on alates 2001. aastast kasutusel ka Eestis. Eesti ülikoolis ta vanusepiirangu tõttu töötada ei tohiks.
Vaesed USA professorid, kes peavad hulgakaupa tunglema ühes õppetoolis, iga tugi(õppe)tooli jala kohta mitu professorit. Aga Eesti üli- ja kõrgkoolides õpetatakse ka kõige rohkem sotsiaalteadusi, tehnika- ja loodusteaduste asemel.
Teadlase ametikoha või teadusgrandi taotlemisel on Eestis kohustuslik doktorandi olemasolu, teadustulemused ei maksa seni veel midagi.
Selle doktorandinõude kohusetundlikul täitmisel ei jätkuks mõne aja pärast isegi imikuid doktorandi kohale. Ilmselt pole nõude autorid koolis matemaatikat õppinud.
Teadustöö hindamise peamiseks kriteeriumiks on muutunud sotsiaalteadlaste poolt välja mõeldud tööle tehtud viidete arv. See on esikohale tõstnud publikatsioonid, millel on sadakond üksteisele viitavat kaasautorit, ning teadusadministraatorid, kes ei unusta oma nime lisamast alluvate ja õpilaste töödele.
Teadusraha parimatele
Teadusraha saavad loomulikult vaid parimad tööd. Eestis on kombeks maailmas silma paistnud tehnikateadlaste tööd maha vaikida. Kui see päris ei õnnestu, kirjeldatakse tulemust kui «pisikest niitööd».
Seetõttu, arvestades ka Eesti teaduspotentsiaali, on tegelik seis esialgu veel mõnevõrra parem, kui statistika seda kajastab.
1999. aastal keeldus Eesti Innovatsioonifond (EIF) küsitud pisikesest toetusest projektile, mis paar aastat hiljem realiseeriti edukalt USAs ja annab seal praegu kõrget kasumit.
Samal ajal jagas EIF heldelt kümneid miljoneid projektile, mille vara pakuti mõni aeg hiljem müüa jääkväärtusega üks kroon. See on kindlasti silmapaistev tulemus.
Mõned aastad tagasi äratas Eesti tähelepanu kõrgtehnoloogia näitusele 60 miljonit maksva plastporgandite katsepõllu rajamisega. Võrrelgem seda raha teadusesse tehtud investeeringutega. Juba Katariina Suure ajastust on teada, et kui pappdekoratsioonide eest heldelt makstakse, siis neid ka maalitakse.
Maksuvabastust nautivad Eesti töösturid on investeerinud miljardeid Marbella piirkonda Euroopa ühes vaesemas riigis. Seal olevat soojem kui Eestis.
Töösturite maksuvabastuse kompenseerimiseks on ülikooliteadusesse tehtavad välisinvesteeringud Eestis koormatud ca 80-protsendise maksuga. See on absoluutne maailmarekord. Jääb lisada, et USA ja mitmed teised riigid ülikooliteadust ei maksusta.
Entusiasm kahaneb
Kaur Kender on Postimehes järjekindlalt võidelnud poliitikute palgatõusu eest. Kenderi toodud kriteerium kehtib aga kõigis valdkondades ka tasemel keevitaja vajab head palka. Üsna head palka saavad ja hästi varustatud Eesti poliitikud võivad saada häid tulemusi, kui nad teevad oma tööd missioonitundega.
Miinimumpalka saaval ülikooliteadlasel jääb aasta-aastalt entusiasmi vähemaks. Kükametsa Kolla sepikoja vahenditega kõrgtehnoloogilisi tulemusi pole võimalik saada.
Nii lahkubki Eestist noor ajupotentsiaal, kellel on maailmas tasuvat tööd leida märksa lihtsam kui õuelaulikutel.