Näitlejad lahkuvad oma teatrist igavikuteele viimase gongi kajas. Laupäeval lõi Eesti Draamateatris see gong näitleja ja lavastaja Mikk Mikiveri (68) minekut.
Viimne gong Mikk Mikiverile
Teatrimaja välisukse kõrval seisid murtud latvadega kuused ja lava sügavuses mustal pannool lendas täissaali poole otsekui pika teekonna esimeses tiivasirutuses valge kajakas.
«Tahaksin sõimata kõigi sõnadega, mida sa mulle eesti keeles õpetasid, et nii vara läksid,» rääkis lavastaja Adolf apiro pärgadesse vajunud sõber Mikk Mikiveri peatsis. «Ma mäletan kõike. Mäletan, kuidas sa viisid mind «Hamleti» võttepaika ja näitasid, kuidas rohi tungib läbi kivide vahelt ja ütlesid: nii elame ka meie, eesti rahvas, tungides välja kivide vahelt.»
1961. aastal lavakunstikooli esimese lennu Voldemar Panso õpilasena lõpetanud Mikk Mikiveri lahkumise järel on sellest esimesest lennust nüüd siinilmas üks vähem kui pooled. «Hangunud seisund, mis ei sula lahti,» ütles Mikk Mikiveri kursusevend Aarne Üksküla.
Ta meenutas haigusest raskelt paranenud Mikk Mikiveri viimast rolli, tunamullu Viinistus mängitud «Külmetava kunstniku portreed»:
«Millal laev läks? Juba läks. Nüüd on ta juba merel.»
Mikk Mikiver leiti möödunud esmaspäeval oma Võsu kodu verandalt, istumas korvtoolis näoga mere poole.
Ja nüüd, laupäeval ütles Üksküla: «Meil on sulle lihtsam järele tulla, kui sina oled seal ees, kaptenisillal.»
Sama valusat motiivi kordas ka Mikk Mikiveri lähedane sõber Mihhail võdkoi, Venemaa kauaaegne kultuuriminister: «Anna andeks, Mikk, et sa meist esimesena läksid. Kohtumiseni!»
Me kõik oleme üksteise teekaaslased. «Ma tänan, et olen saanud olla sinu reisikaaslane,» pöördus näitleja Martin Veinmann Draamateatri laval Mikk Mikiveri poole. «Sa olid hea kutsuja. Vabanda, et me ei saa praegu tulla.»
«Tal kitsaks on jäänud maapealne ring,» luges Tõnu Mikiver Juhan Liivi, Mikk Mikiverile nii sarnase häälega, pannes venna kõrvale tumepunase pika varrega roosi.
Kõlas lahkumisgong.