/nginx/o/2013/09/05/2190605t1h6820.jpg)
/nginx/o/2009/08/12/220618t1h6d59.jpg)
Teetööd paljastasid Harjumaal Padise kloostri ja mõisa naabruses keskaegse kabeli või kiriku müürijäänused.
Kadunud kabel ilmus Padisel maa alt päevavalgele
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Massiivsed, idakaares kuni kahe meetri paksused müürijäänused tulid juuni lõpus välja teetööde käigus: ehitajad, kes rajavad Padise mõisast ja kloostrist mööduvat jalgrattateed, põrkusid vundamendikivide vastu.
Peagi selgus, et tegu on keskaegse sakraalhoonega – kiriku või kabeliga. Ligi 20 meetrit pikk ja kümme meetrit lai hoone on ehitatud ida-läänesuunalisena, see on kirikule omase ruumijaotusega ning hoone ümber on maetud surnuid.
Arheoloog Villu Kadakas arvab, et äsjaleitud kirik või kabel on rajatud 1400. aasta paiku. «15.–16. sajandil on ta ilmselt juba olemas olnud, sellele viitavad mündileiud,» ütles ta.
Kuid milline oli hoone seos kloostriga? Kadaka sõnul nähtavasti üsna otsene. Padisel tegutsenud tsistertslaste kommete hulka ei kuulunud lihtrahva lubamine kloostrikirikusse ning seetõttu tavatsesid nad oma kloostrite ette ehitada eraldi kirikud või kabelid lihtrahvale. Nii toimiti järelikult ka Padisel ning talurahva seas, kelle teenimiseks hoone ehitati, oli ka kohalikke eestlasi.
Et Padise kloostri lähedal pidi kunagi selline kirik või kabel asuma, sellele viitas ajaloolane Aivar Põldvee juba oma 2001. aastal ilmunud raamatus «Pakri rootslaste kaebused Karl XI-le 1684. aastal. Muutuste aeg Harju-Madise ja Risti kihelkonnas».
Põldvee leidis aruannetest, mida Rootsi ajal Vormsil ja Tallinnas tegutsenud pastor Gabriel Herlin konsistooriumile lähetas, märkuse Padise kloostri juures asunud eestlaste Püha Antoniuse kiriku kohta. Herlin kirjutas, et selle kiriku vundament oli tema ajal veel silmaga näha. Tänavu mais, vaid paar kuud enne kiriku avastamist, tõstatas Põldvee küsimuse kiriku asukohast ka Padisel peetud keskaja ajaloo konverentsil. Nüüd on vastus sellele küsimusele viimaks selgunud.
Kirik lammutati Liivi sõja ajal. 1559. aastal hõivas kloostri Liivi ordu, kes lõpetas seal munkade tegevuse ja muutis kloostri peahoone kindluseks. Seejärel vallutasid kloostri rootslased, siis venelased ja 1580. aastal taas rootslased. Konfliktide käigus pidasid kloostri kaitsjad küllap paremaks lammutada kloostri müüridest väljapoole jääv kirik, et see ei pakuks kaitset ega varju piirajatele.
«Seda ei juhtu Eestis just kuigi tihti, et leitakse teadlastele täiesti tundmatu keskaegse kiriku jäänused,» hindab arheoloog Kadakas
Vundament on plaanis tulevikus maapinnal kiviplaatidega markeerida.