«Pealtnägija»: Tallinnas tegutsenud liputaja osutus lugupeetud ettevõtjast pereisaks

Kakumäed ja Stroomi randa ühendav Rocca al Mare rannapromenaad. Foto: Toomas Huik

Tallinnas Rocca al Mare promenaadil tegutsenud liputaja osutus edukaks pereinimeseks ja ettevõtjaks, kes juhib suurfirmat, sõidab kalli džiibiga, kuulub erakonda ja on esinenud televisioonis.

Ilmselgelt pole see uudis, et üksnes Tallinna parkides ja metsatukkades jahib saaki suur hulk liputajaid. Ilmselt on vähe naisi, kes poleks oma elu jooksul vähemalt korra sellist tegelast kohanud. Aga kui sageli arvatakse, et liputajad on pigem räpased eluheidikud või eraklikud vanamehed, siis järgnev lugu purustab sellised müüdid, vahendas ERR Uudised ETV saadet «Pealtnägija».

Selle aasta juunis märkas Liina Rocca al Mare mereäärsel promenaadil ebaloomulikult käituvat meest. «Meesterahvas piilub põõsast, kui keegi tuli, siis ta liputas,» meenutab ta.

Hämmastavalt avalikus kohas ja justkui häbenemata tegutsenud liputaja, nagu neid rahvakeeli nimetatakse, jäi Liinale vahele kokku viiel juunihommikul. Neist korra oli naine koos oma pisikeste lastega. Ta helistas politseisse juba pärast teist ehmatust. Patrull tuli siis isegi kohale, ent liiga hilja ja juba mõned hommikud hiljem oli käsikiimleja promenaadi ääres tagasi. Naise mõõt sai täis. Ta pöördus «Pealtnägija» poole.

«Pealtnägija» võtab Rocca al Mare promenaadi juures esimest korda positsiooni sisse 5. augusti hommikul ja kohe näkkab. Seesama vägilase kasvu mees, keda Liina kirjeldas, passib veel kaks kuud hiljem samas kohas. Aga saatetegijad jäävad hiljaks - ta on päral tavatult vara ja nii jääb kell 8.15 lindile vaid see, kuidas mees oma uhke maasturi juurde jalutab ja ära sõidab.

Rocca al Mares on kiilakas mees tagasi 15. augustil. Kalli džiibi asemel tuleb ta täna rattaga. Ilmselt on see peibutis, et juhtida kõrvale uurivaid pilke ning jätta endast hinge tõmbava ratturi muljet. Tal pole aga aimugi, et vaid 10 meetri kaugusel filmib teda täiesti avalikult «Pealtnägija» kaamera ja 35 minuti jooksul salvestab see kaadrid, mis ei sobi vaatamiseks lastele ja nõrganärvilistele. Arusaamatu on vaid, miks ühest pealtnäha tublist ja tervest mehest üldse liputaja saab.

Rammul: see võib juhtuda igaühega

Seksuoloog-psühhiaater Imre Rammul ütleb, et vahel kinnistub see ühekordse ereda seksuaalkogemuse läbi.

«Kuskil poisike pissib aia ääres, läheb mööda tädi, pillab koti käest ära ja kilgatab korra ja kuidagi jääb midagi kinni. /.../ Kolmas asi see, et peaajus on eri piirkondasid, mis juhivad erinevaid käitumisvorme, ja nüüd kui mingisugune mehaaniline trauma, entsefaliit või meningiit on üle käinud või on välja kujunenud sklerootiline protsess küllalt tublisti, siis võivad ka sellised käitumisvormid tekkida, justnimelt need, mis on kuidagi olnud enne kontrolli all,» selgitas Rammul, kelle sõnul võib see põhimõtteliselt juhtuda igaühega.

Kuna liputaja sõidab maasturiga, millel on erilised kirjad, on tema isikut väga lihtne tuvastada. Kuid saatemeeskonnal on vaja veel viimast kinnitust, et see on ikka sama mees, kes on esinenud korduvalt «Aktuaalses kaameras», jaganud intervjuusid päevalehtedele ja kelle fotod on netist kergesti leitavad. «Pealtnägija» proovis suvalisel hommikul, 22. augustil ja taas oli mees platsis. Ta nagu ei saaks aru, et avalikus kohas onaneerides teeb ta midagi valesti.

Enesepaljastaja jääb kahe nädala jooksul kolm korda kaamera ette ja sellest on küllalt. 26. augustil teatab «Pealtnägija» 42-aastasele pereisale, kutsume teda näiteks Arvoks, et ta on paljastatud. Kohtumisel on seni nii julgelt tegutsenud mees selgelt murtud ja hoiab vaevu pisaraid tagasi. Kolme lapse isa on valmis rääkima, miks on temast saanud enesepaljastaja, kuid üksnes juhul, kui tagatakse tema anonüümsus.  

«Miks ma seda teen? Minu jaoks on see olnud lihtsalt põgenemine argirutiinist, põnevuse otsing, vajadus adrenaliini järele, et viia oma mõtted igapäevaprobleemidest eemale, ennast välja lülitada. Ühelt poolt on see kindlasti seotud ka minu elus toimunud muudatustega ja läbi selle kasvanud vajadusega sugulisele rahuldusele tihedamini kui eelnevas elus ja selles osas kahjuks pereelu ei ole järele tulnud,» räägib ta.

Ohvrite peale pole enesepaljastaja mõelnud

Arvo on laitmatu fassaadiga soliidne mees. Edu paistab tema juures silma igal sammul. Ta juhib rahvusvahelist firmat, on ühe parlamendipartei liige ja tema tuttavate seas on mitmed poliitikud ja avaliku elu tegelased. Tal on luksuslik maja Tallinna mereäärses linnaosas, õues mitu autot, kodus kolm last ja abikaasa.

«Ma olen olnud võib-olla ka ise loll, et abikaasaga ei ole oma suurenenud seksivajadusest rääkinud. Selle asemel leidsin oma arust lihtsama alternatiivi, mis kasvas porno vaatamisest üle katsetamiseks ja edasi juba kinnisideeks. Lihtne oleks võib-olla öelda, et otsi armuke või käi lõbumajas, aga minu jaoks oleks see olnud abikaasa petmine. Ma ei valinud seda teed,» ütleb Arvo.

Häbist norgus Arvo raiub, et on algaja. Esimest korda hiilis ta avalikku kohta oma ebatervet kirge rahuldama alles suve hakul. Mitte kunagi varem pole ta millegi sarnasega tegelenud.

«See algas sellest, et vaatasin internetist vastavasisulist pornot, kuni otsustasin ka ise proovida. Ausalt öeldes ma ei oska aimata, kust selline huvi minu sisse tekkis. Esimesed korrad olin häbelik, otsisin varjulisemaid kohti, pigem peitsin ennast, aga ajapikku muutusin julgemaks. Mu tegevus muutus järjest avalikumaks, sest naiste juhuslikud pilgud erutasid mind,» tunnistab liputaja.

Kuid miks käib mees end paljastamas just Rocca al Mare promenaadil, seda enam, et ta ise elab linna teises otsas? Arvo ütleb, et see koht jäi talle meelde ühest ammusest jalutuskäigust ja tundus piilumiseks sobilik, põõsaste tagant saab pikalt jälgida tulijaid nii paremalt kui vasakult. Teisalt aitasid needsamad põõsad ja pink tal oma tegevust varjata. Viimasega pani mees siiski puusse.

«Kui te küsite, kas ma olen ohvrite peale mõelnud, siis aus vastus on, et ei ole. Mu tegevus oli puhtegoistlik, vaadates läbi prisma, et ega ma ju ei tee ju kellelegi halba: nad ei pea ju vaatama. Ma olen ohvreid valinud printsiibil, et ma näitan ennast üksikule naisterahvale ja oma mõttemaailmas tahtsin vaid, et nad mind näeksid, sest nagu ma ütlesin, nende pilgud erutasid mind. See oli kõik. Ma rõhutan, et laste ees ei ole ma ennast kunagi paljastanud,» sõnas Arvo.

Sageli on liputajateks just pereinimesed

Põhja prefektuuri lastekaitsetalituse juhi Pille Alaveri sõnul ei ole juhtum üllatav, sest lastekaitsetalituse praktikas on teisigi selliseid lugusid, kus täiesti soliidsed pereisad, abielus olevad mehed tegelevad avaliku eneserahuldamisega.

Ka seksuoloog Rammul kinnitab, et väga paljudel juhtudel ongi enesepaljastajate näol tegemist pereinimestega ning tung selliseks tegevuseks tekib just siis, kui peres on kriis või tööl pingeline. «Kui on suur psühhoemotsionaalne stress, siis just see pealetükkivus selle käitumise juures suureneb».

Selle loo iva ei ole presenteerida ühe pereisa seksuaalseid kalduvusi, vaid anda selge signaal, et liputamine pole ainult eluheidikute kiusatus. Järjest kasvava stressi all võivad murduda ka igati lugupeetud härrasmehed igast vanusest.

«Minu tegevuse selline avalikuks tulek on toonud minud kahe jalaga maa peale ja pannud mõtlema, mida ma tegelikult ohtu sean. Ma võin ju kaotada oma pere ja sõbrad ja jääda täiesti üksi. Mul on tegelikult suur hirm, kuidas mu abikaasa ja lapsed selle teadmisega edasi elavad ja millist häbi nemad tunnevad,» ütleb Arvo.

Olulisem kõigest on siiski sõnum, et selline sõltuvus on ravitav ja sarnaste deemonite küüsis vaevlevad mehed peaksid spetsialistide poole pöörduma, enne kui hilja.

«Asi on nii, et kui inimene ikka selle asja enda jaoks tõsiselt ette võtab, on olemas medikamendid, millega seda asja reguleerida, on olemas psühhoterapeutilised võimalused selleks, et inimene saavutaks tunnetusliku kontrolli toimuva üle. /.../ Ega reeglina ei olegi nii, et kui ta tuleb, siis ta kõrge vanaduseni peab ravimeid igapäevaselt võtma. Sageli on see mingi periood ja siis edasi juba toimub koostöö patsiendi ja tohtri vahel, tavaliselt päris viljakas koostöö,» nendib Rammul, kelle sõnul ei ole ravi väga kulukas, kuus kulub keskmiselt viis kuni 20 eurot, mõnel juhul ka rohkem.

«Jah, ma tunnistan: sellest on saanud minu sõltuvus ja ma ei saa sellega üksi hakkama. Ma vajan professionaalset abi. Ma vabandan oma ohvrite ees ja luban, et see on nüüd ajalugu,» ütleb Arvo.