Mõni näitus soojakus ajab ärevusse

Rosita Raud on oma näituse vasaku seina katnud pisikestest detailidest koosnevate ruumiliste piltidega, mis jutustavad hullumeelseid lugusid. Paremal on muu hulgas madratsita välivoodi ja teler. Foto: Kristjan Teedema

Ei ole kuigi meeldiv olla pisikeses süsimustas kitsas ruumis, mille seintest ja laest sihivad sealviibijat sajad teritatud pliiatsid. Või niisama väikses kambris, kus on justkui äsja elanud keegi veider erak.
 

Festival Draama tõi kaasa pika lavastuskunstnike väljapanekute rea, mis koosneb 27 soojakust Tartu kesklinnas. Nendes on mitut laadi näitusi.

Mõned on üsna lihtsad, koosnedes vaid paberile pandud kavanditest. Mõned on aga tehniliselt keerulised, nagu näiteks Kristiina Põllu sisustatud soojak, mis on raeplatsil otse Rüütli tänava suudmes.

Ruumieksperiment
Teravat ruumielamust, lausa ärevust tekitab pliiatsitest ning pimedusest ja valgusest loodud väljapanek, millele autor Liina Unt on andnud nime «Nimeta».

«Eesmärk, mis me koos valguskujundaja Triin Hookiga seadsime, on teha ruumieksperiment,» ütles ta. «Me oleme harjunud enda ümber turvaliste keskkondadega. Uurime, kuidas on võimalik tekitada ebaturvaline, ärev või ohtlik ruum ja kuidas inimene seda kogeb.»

Vabakutseline lavastuskunstnik Liina Unt kaitses mullu Helsingis Aalto ülikoolis doktoriväitekirja, milles ta on uurinud samuti ruumiprobleeme, käsitledes vabaõhulavastuste kujundusi.

Tema loomingust on praegu Vanemuise mängukavas «Elling» (koostöös Liina Tepandiga, kelle näitusesoojakust oli juttu eilses Tartu Postimehes). Lapsed saavad vaadata tema kujundatud «Kunksmoori­män­gu».

Viimati nimetatud lavastuse valmimises pakkus Liina Undile erilist rõõmu trupi ühtehoidmine ja ruumi arenemine etenduse ajal. «Kogu kujundus muutub vaatajate silme ees, seda teevad näitlejad ise,» meenutas ta. «Lavaruum on lakkamatus muutumises, nii et lavakujundus ei ole kolme-, vaid on neljamõõtmeline.»