Edgar Valteri hetk iseendaga

Edgar Valter Foto: Postimees.ee

Võrumaa metsade vahel elav vanameister Edgar Valter esitas endale küsimusi, mis tal jõulude ehk pokukalendri järgi soojade soovide päeva eel südamele olid kogunenud. Ja vastas ka neile.

Homme on jõululaupäev. Pokukalendri järgi soojade soovide päev. Eks pokudel käib see asi natuke isemoodi. Aga kuidas? Oletan, et nad kogunevad ringi, istuvad tihedalt üksteise ligi ja mõtisklevad talvevaikuses. Ja siis hakkavad tasakesi ümisema. Õige tasa. Nagu ümiseksid head sõnumit üksteisele ja oma pisikesele kogukonnale.

See soojade soovide päev paneb endalgi mõtted liikuma. Tahaks tõepoolest kõikidele headele inimestele ikka head soovida. Halvad jätaks mängust välja. Tahaks, et kõik head inimesed jõuaksid eneseteostuseni. Ja eneseleidmiseni. Ega see alati nii lihtne olegi Aga kui oled enese leidnud, siis hoia sellest kinni. Kõige kiuste. See annab hingerahu ja teeb meele mõnusaks. Kenad sõnad, aga miks mitte. Praegu sobiv aeg selleks.

Pealegi, kui mulle on pakutud ainulaadset võimalust Arteri vahendusel ise küsida, ise kosta. See näib paras pähkel olema. Aga katsume

Nüüd küsi, kas sa ise oled end leidnud.

Noo, 76 eluaastat seljataga! Millal siis veel? Nii et peaksin nagu olema. Küllap olengi. Muidugi oli õnnekaup see, et leidsin küllalt vara oma tee. See oli algul õige kitsuke rada, ja õige konarlik. Ja konarlikuks jäi ta laienedeski. Aga täiesti käidav oli. See oli tee, mis lubas ennast teostada ja andis mulle võimaluse teha, mida enim soovisin – joonistada, maalida Niisiis käisin iseõppijast kunstniku teed.

Selle peale võiks küsida, kas soovitaksin mõnel noorel rügada läbi elu iseõppijana.

Noh, kui tahe on kangesti kõva ja kutsumus tugev, võiks ju üritada. Aga koolis läheks asi kahtlemata hõlpsamalt ja kiiremini. Kool annab kindlustunde ja ametliku staatuse, mis tihti õige oluline. Koolis on kaaslased, kellega koos töötada ja oma tegemisi võrrelda. Mõtteid vahetada, vaielda. On vennaskond, kes hoiab kokku ja toetab üksteist ka aastate järel. Seda eelist tasuks silmas pidada. See on see, millest mina olen jäänud ilma.

Kas lapsepõlv mängib inimese kujunemisel mingit rolli?

Küllap mängib. Oma kogemustest teada. Vanemad, pere, keskkond Minu stardipakk ellu polnud eriti soodne. Mu vanemad olid napi haridusega, töökad, tõsiusklikud inimesed.

Meid kasvatati usus, et meie ümber kepsutab kogu aeg üks sarviline sell, kes paneb kirja kõik meie pahateod ja lõpuks sokutab meid põrgukatlasse. Meid oli kaheksa last ja kellestki ei saanud tõsiusklikku. Kodus peale piibli, paari lauluraamatu ja ravimtaimede määraja raamatuid polnud. Võib-olla just sellepärast sai minust juba poisikesena usin raamatukogus käija. Lugesin valimatult kõike. Mis sa siin validki, kui ei tea, mida valida. Paljust ei saanud aru ja küsida polnud kelleltki. Aga maailm sai ikka terakese heledamaks. Vaatamata mu tumedale peanupule.

Olin agulipoiss. Elasime Tallinna servas. Kalasadam, Liiva mets, Stroomi rand, Veskimets ja muidugi tänav – need olid minu mängumaad. Tegutsemisruum oli avar ja muljed värvikad, seltskond ka. Jah, see oli lapsepõlv täis heledamaid ja tumedamaid käänakuid. Tumedamaid olen püüdnud maha nühkida, aga ei ole õnnestunud. Mis küljes, see küljes.

On ka säärane küsimus – kas mu õige koht on maal?

Kui vaadata, et oleme siia ligi 20 aastaks pidama jäänud, siis peab vist arvama, et küllap on. Tõsi – ei minust ega mu perest pole saanud maainimesi. Sõna otseses tähenduses. Siin ei ole meie juuri, elupõlist keskkonda, vanu sõpru-tuttavaid. Elatab ikkagi linn, siinsed olmeraskused kipuvad vahel üle pea kasvama. Ja mina olen napi kasvuga.

Oleme siin nagu riik riigis, millel ei puudu siiski oma võlu. Vaikus, rahu ja meelepärane koht. Kena org, oja, ümberringi saest puutumatu mets Astud lävelt otse õue, kus kõik tuttav ja omane. Välja arvatud vesirotid.

Tõsi – vahel tunned end muust maailmast äralõigatuna. Inimesed, kellega varem tihedamalt sai lävitud, on jäänud kaugele. Paljud kunagised sidemed ja töösuhted on katkenud

Aga ometi – maa tõmbab. Ja siin oled oma aja peremees. Ei mingeid killustatud päevi. Sundsuhtlemist. Nii et – olgem rahul.

Kas maaelu on loomingut soodustanud või seganud?

Ai-ai! Kas nii võib üldse küsida? Sa kuula vaid, kuidas on soodustanud! Omakirjutatud lasteraamatud said sündida ainult maal. Seda ei saa eitada. Eeskätt muidugi kolm pokuteemalist raamatut: «Kuidas õppida vaatama», «Metsa pühapäev», «Kassike ja kakuke», aga ka näiteks «Pintselsabad». Jah, ka pintselsabad, kes inimeste maailmaga märksa tihedamalt seotud, jõudsid raamatusse ja isegi teleekraanile just siit.

Telesarja jaoks tehti võtteid väikese kinnikasvanud kruusakarjääri nõlval õige meie talu lähedal. Ka suuremates karjäärides Valga- ja Võrumaal. No ja siis veel Iika, Teemu ja Teesi, isand Tuutu oma krattidega, printsess Miniminni ja lohe Justus on kehastunud raamatutegelasteks just siin.

Isegi mu sel sügisel ilmavalgust näinud päramine lasteraamat «Ikka veel kummitab!» sündis maal, kuigi tegevus toimub mu kunagises ateljees Pika jala väravatornis Tallinnas. Vallatud kummitused tulid siia mulle järele ja sosistasid naeru kihistades kõrva, mida paberile panna. Mis nii viga! Kummaline – et lastega jutusoonele saada, selleks oli mul vaja Pöörismäe orgu. Ja päris heale jutusoonele on vist saadud küll. Seda kinnitab tugev tagasiside. Kas on veel kahtlusi!

Kas meie elukoha ümbrus on aastatega palju muutunud?

Kuidas siis – ajaga muutub kõik. Põllud on sööti jäänud ja võssa kasvanud. Koprad on liialt hoogu sattunud. Sookurgede igatsevsalapärast huiget on nüüd haruharva kuulda. Metsad, kus nemad pesitsesid, on saanud raiesmikeks. Pole enam juhtunud nägema musta toonekurge ega kuulma rukkirääku. Hea, et kägu kukub ikka veel väsimatult, ja üldse ei saa lindude vähesuse üle kurta. Metskitsi ja jäneseid näeb ka ikka veel, ja saarmas pole meid unustanud. Näed siis, natuke on seda ka, mis pole muutunud.

Kas vanamees nostalgiliseks ei lähe?

Kas nostalgia on mingi hirmus asi? Nojah, kui nüüd enda sisse vaadata, siis on seal mõtteid õige nostalgilise näoga. Kardan neid liigutadagi. Aga see nähtus käib vist paljude vanade meeste juurde Meenutan tihti neid retki, mis siin ümberkaudu on tehtud. Viimne kui metsatukk sai läbi käidud, vanu mahajäetud taluasemeid uuritud, püütud ette kujutada, kes seal kunagi võis elada Oli ju huvitav teada, mis me ümbruses on ja endistel aegadel olla võis.

Mõned retked on detailideni meeles. Näiteks see, kui läksime otsima meie oja lätet – Tõrdu allikat. Hakkasime lihtsalt piki oja vastuvoolu astuma. Kohati oli tõsist rabelemist, et üle mahalangenud puude ja läbi oksaräga edasi saada. Ojasäng kord ahenes, kord laienes. Tegime kaasa kõik lõputud looked, kuni leidsime ta rõõmsalt voolamas rabasele, hõredalt puudega asustatud lagedale tasandikule.

Astusime sellel kohati vetruval pinnal tasapisi edasi ja jõudsime ühe ootamatult suure kuuse juurde – ning seal ta oligi! Meie läte! Kuusk kasvas otse allika kõrval, pooled juured lättes. See oli õige temperamentne allikas, ta kobrutas ja kees, ajades maasügavusest üles kristallselget vett. Vaatepilt oli mõjus.

Ei ole minust enam taoliste rännakute kordajat, kuid tunnen siiski rahuldust seninähtu üle ja heameelt, et mälupildid on püsinud nii selgetena. Jah, olen jõudnud talletada nii mõndagi Ja palju sellest on jõudnud ka mu raamatutesse ning maalidele.

Kui oleksin teadnud, mis mind maal ootab – kas oleksin tulnud ja jäänud?

Ei tea. Aga ei kahetse ka. Seda siiajäämist. «Oleks» on üks kahtlane sõna. Temaga ei tahaks žongleerida.

Mis on loomingu osas viimasel ajal kõige rohkem rahuldust pakkunud?

Olen lasteraamatute kirjutamise-joonistamise ja muu tegevuse kõrval tasapisi ka maalinud. Eneselegi üllatusena selgus, et viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul on kogunenud kenake hulk uusi maale, mida pole veel kusagil avalikult eksponeeritud. Ega ma oleks ehk seda teada saanudki, kui poleks tulnud ahvatlevat ettepanekut korraldada näitus Haapsalu Toomkirikus.

Koht osutus tegelikkuses veel meeldivamaks, kui oskasin ette kujutada. Mingi eriline õhkkond valitses nende seinte vahel, eriti ristimiskabelis. Ja muidugi oli oma maalidest saadud kogumulje midagi muud kui see, mis neid ükshaaval vaadates jäänud. Vastuvõtt oli erakordselt soe ja see tegi endalgi südame soojaks. Kogesin, et mu suhtumine loodusesse ja inimestesse ühtisid vaatajate tundmustega. Sain kinnitust, et olen olnud õigel teel.

Kuuldavasti leidis hilisem, pisut väiksem maaliväljapanek Tallinnas Kiek in de Kökis ka rohkesti külastajaid ja huvilisi. Samu maale saab 8. jaanuarini vaadata Viljandis Kondase keskuses, seejärel rändavad nad Pärnu Uue Kunsti Muuseumi. Kõige selle üle tunnen vaid heameelt. Ega ma maali ju ainult enda jaoks. Pildil on ikkagi oma adressaat. Teised inimesed.

Ja muidugi teeb rõõmu kummitusteraamatu ilmumine. Ikkagi oma laps! Alo Murutar tõi esimese trükisooja eksemplari mulle haiglasse. Raamat on minu meelest kujunduslikult väga õnnestunud – sain ilusa sünnipäevakingi.

Kas suhtun moodsasse kunsti eitavalt, nagu mõned on välja lugenud raamatust «Ikka veel kummitab!»?

Ei, ei suhtu, kui selle tegijat ajendab sisemine tung ja loominguline veendumus. Kui seda ei tehta lihtsalt moevooluga kaasa minnes või kedagi jäljendades. Lõppude lõpuks on igal ajal otsitud uut moodi kunstilahendusi ja väljundeid. Noh, eks tulemused jäävad järgmiste põlvkondade hinnata. Osa vajub unustusse, osa jääb kunstiklassikasse. Nii see peabki olema ja miks peaks kunst paigal seisma, kui kõik muu muutub, areneb, uueneb.

Meie kunstnik Kukkeliga, kaks vanameest, eelistame siiski jääda oma liistude juurde ja maalida traditsioonilises laadis. Kuid märkan enda hämmastuseks, et minagi ei maali enam seda laadi pilte, nagu paar aastakümmet tagasi. See pole sihikindel muutus, lihtsalt nii on kujunenud.

Kas ma ise olen muutunud?

Ikka. Habe on pikemaks kasvanud, ise olen aga väiksemaks jäänud. Kühmu vajunud. Jalad ei taha enam kanda. See on negatiivne muutus Üks santi sorti negatiivne muutus.

Aga maailma ja inimeste, nende tegemiste või tegemata jätmiste suhtes olen nüüd hulga leplikumaks läinud. Seda tuleb pidada vist positiivseks muutuseks.

Kas mind teeb murelikuks, et lapsed ei taha enam raamatuid lugeda?

Olen sellele mõelnud Tahaksin aga küsida, kas nende vanemad loevad. Olen tähele pannud, et moodsates jõukates kodudes, mida ajakirjad piltide kaudu tutvustavad ja eeskujuks toovad, ei hakka silma raamaturiiulit.

Kuid arvan, et muretsemiseks pole põhjust. Küllap see arvutihullus läheb kord üle ja jõutakse raamatu juurde tagasi. Kõik kordub, nagu targad mehed on kinnitanud ja elu ise näidanud. Ja pole need raamatupoed praegugi päris inimtühjad.

Raamatu võlu seisneb minu meelest tema vahetus ja intiimses kontaktis lugejaga. See on just sinu raamat, sinu sõber ja kaaslane. Keerad lehti, tunned sõrmede all paberi pinda Ta on sul alati käepärast – tugitoolis, voodi kõrval öökapil, reisidel

Kas inimesed on minu meelest muutunud?

Oo jaa. Mulle tundub, et inimesed on märgatavalt muutunud. Mõnda ei oska äragi tunda. Isegi kui ta pole endale habet kasvatanud. Kiire elutempo ja suurenenud ambitsioonid – kõik see muudab inimest. Püütakse teha palju korraga, kes kui palju ja kuidas jõuab. Pole ime, et sellega kaasneb pealiskaudsus, sõnapidamatus, teatud hoolimatus, mõtlematus No mis parata.

Mida tahaksin Eesti elus muuta või vältida?

Vältida linnastumist, muuta maa ühtlaselt elamiskõlblikuks ja asustatuks. Tahaksin, et meie riigitüüri juures seisaksid haritud, laia haardega, tugevad ja samas südamega mõtlevad inimesed, kes teaksid, mida ja kuidas muuta. Kes oleksid eeskätt head eestlased.

Mida tahaksin veel teha?

Oh, ei mingit ilmkärakat. Eks ikka tasapisi jätkata joonistamist, maalimist. Ma pole väga ablas, lepin sellega. Kui vaid see tervis nii räbal poleks, siis tahaksin enamat. Naudiks kas või lund või karget talveõhku. Aga paraku pean hoidma sooja ahju ja voodi ligi. Väga head leiutised.

Kas talv kui aastaaeg mulle meeldib?

Talvel on oma võlu. Oh jah, on päevi, kus kõik on pidulikult valge, mets taamal tume ja tumm. Täisvaikus. Ainult pooljäätunud oja tasane vulin Või kui lumi sätendab päikesevalguses ja aknaklaasil on jäälilled Või kui kuuvalgus peegeldub hangedel ja kõige üle kummub tähistaevas

Aga teised aastaajad on mulle siiski meeldivamad. Nemad ei sule lumerohkusega me väljapääsu maanteele. Ootan väga kevadet. On rõõm kuulda räästaste tilkumist, ojavee pahinat, lindude rõõmsat häälitsemist Ja teada, et iga päev toob üha enam ilusat silmale ja kõrvale. Ja üha enam valgust.

Pööripäevast alates pidi päev kukesammu võrra pikemaks minema. Sooviksin, et see oleks üks väga pikkade jalgadega kukk!

Millised on jõulud Pöörismäel?

Need on Pöörismäel meeldejäävad õhtud. Vaikus. Võib-olla sajab lund On traditsiooniks saanud, et tare ees aialauakesel põleb küünal jääst kupli all. Ka tares lõhnaval kuusel hubisevad küünlad – ehtsad, mitte elektriküünlad. Tunne on mõnus ja hea.

Aga aastavahetuse ees on veidi kõhe tunne. Siis pole oodatagi vaikset tagasivaatamist läinud aastale. Siis on kärts ja mürts. Mis maksab maailm! Siis lendavad lähematest ja kaugematest küladest taevasse kõikvõimalikud raketid, kuulid, haavlid ja mida kõike veel. Paugud ja sähvatused on nii vägevad, et tahtmatult meenub sõjaaeg.

Linnamelus ja -valguses on ehk ilutulestik omal kohal, aga siin Loomad on segaduses – võõra, vaenuliku ja mõistetamatuna tundub see neile. Rahustame oma koeri-kasse, aga kes läheb metsa, paitab hirmunud loomi, rahustab linde?

Kuid saabuv aasta ei lase end millestki häirida. Ta tuleb raudse järjekindlusega. Jääb üle vaid soovida, et ta oleks meie kõigi jaoks rõõmus ja hele. Eks ole?

Edgar Valter
Lastekirjanik, raamatukunstnik, karikaturist

Sündis 1. septembril 1929 Tallinnas kaheksalapselise pere neljanda lapsena. 1945 lõpetas Tallinna 17. mittetäieliku keskkooli. Töötanud lukksepaõpilasena, madrusena, maalrina, transporditöölisena, trükitöölisena, Kunstitoodete Kombinaadi dekoorateljee töölisena. Aastast 1950 vabakutseline kunstnik. Kunstnike Liidu liige aastast 1956, Ajakirjanike Liidu liige aastast 1958 . 1986. aastal sai ENSV teenelise kulutuuritegelase aunimetuse.

Illustreerinud umbes 250 raamatut, sh sellised Eesti lastekirjanduse tähtteosed nagu Eno Raua «Naksitrallid» ja «Sipsik», Ellen Niidu «Krõlli-raamat», Aino Perviku «Kunksmoor», Jaan Rannapi «Nublu». Valteri piltidega lasteraamatuid on ilmunud ligi paarikümnes võõrkeeles. Lisaks on ta illustreerinud huumori- ja satiirikogumikke, ilukirjandust täiskasvanutele, aime- ja rakenduslikku kirjandust, õpikuid jm, teinud kaastööd ajakirjadele Täheke, Pioneer, Hea Laps jt.

Edgar Valteri karikatuure on avaldatud paljudes ajalehtedes ja ajakirjades Eestis ja mujal maailmas, samuti on tema sulest ilmunud kaheksa karikatuurikogumikku. Ta on loonud vabagraafikat, eksliibriseid (u 250), plakateid, teatriafišše; teinud filmi- ja lavakujundusi, tegutsenud pidevalt maalikunstnikuna, esinenud mitmetel isik- ja rühmanäitustel nii kodu- kui ka välismaal. Illustratsioonid ja karikatuurid on toonud Valterile hulgaliselt auhindu.

1994 ilmus Edgar Valterilt esimene omakirjutatud ja -joonistatud lasteraamat – «Pokuraamat». Nüüdseks on vanameister lastele kirjutanud-joonistanud juba 15 raamatut. Küsimusele, kuidas sai kunstnikust kirjanik, on Edgar Valter vastanud: «Olles illustreerinud õige mitmeid lasteraamatuid, tekkis ajapikku mõte ja soov püüda ka ise lastele kirjutada. Otseseks ajendiks sai Võrumaa loodus, mille keskel juba pikemat aega elatud.»

Edgar Valter on läbi aegade enim tunnustust pälvinud autor Nukitsa konkursil, kus kirjanike ja kunstnike loomingu hindajaks on tuhanded Eestimaa lapsed. 1996 kanti Valter rahvusvahelise noorsookirjanduse nõukogu (IBBY) aunimekirja «Pokuraamatu» piltide eest ja märkimaks tema elutööd lasteraamatukunstnikuna. 2001. aastal omistati talle Valgetähe kolmanda klassi orden.