Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2047823t1he10f.jpg)
Kui Kaja ja Riho Aljand räägivad ujumise EM-il tippu tõusnud poja Martti (18) senisest eluteest haigustest, luumurdudest ja rattaõnnetusest , meenub mulle, et sellises kadalipus karastunud mehed on olümpial pjedestaalile tõusnud, kirjutab Deivil Tserp.
Kaja ja Riho Aljand suudavad eelmisel pühapäeval EMil 100 m kompleksujumises kuuendaks tulnud poja käekäiku serveerida kui vahva sõdur vejki juhtumisi. Nad oskavad raskusi huumoriga võtta, ometi reedavad estid ja repliigid, et kõike pole olnud nii lihtne taluda, nagu tundub.
Riho Aljandi nägu muutub täiesti kaameks, kui ta pajatab eelmisel suvel juhtunud õnneliku lõpuga õnnetusest. Poeg täpsustab, et külakiigel lustides läks hoog liiga suureks. Ta ei suutnud enam kinni hoida ja kukkus. «Ühtäkki olin pikali maas, hing kinni,» selgitab Martti Aljand.p
Riho Aljandi silmad muutuvad poja jutu ajal suureks nagu Vana Kreeka võitlusvankri rattad. «Sa mõtle, mis juhtunuks siis, kui kiik oleks selle meeletu hooga tema pead tabanud!» lausub isa. Pärast lühikest pausi lisab ta ühemõtteliselt: «Poiss oleks kaks meetrit allapoole lastud...»
Kaja Aljandi kinnitusel oli kiigeõnnetus vahetult enne Tartus peetud Eesti pika raja ujumismeistrivõistlusi. «Martti ei julgenud esialgu meile rääkidagi, et tal selg sellest suurest matsust kõvasti valutab,» nendib ema. «Võistlustel sai Martti osaleda ainult tänu valuvaigistitele.»
Isa päästis uppumisest
Esimene karm saatuselöök tabas Eesti ujumise tulevikulootust juba pärast ilmaletulekut. «Martti läks sündimise järel üleni kollaseks ja tal vahetati kohe kogu veri ära,» räägib Kaja Aljand viieliikmelise perekonna kolmanda lapse sünnist. «Olime siis ligi kuu aega lastehaiglas.»
Kui Riho Aljand meenutab, kuidas poeg 1,5-aastaselt paadisillalt vette kukkus, käib tal veel praegugi kerge jõnksatus seest läbi. «Kaja läks Annimatsile spordilaagrisse ja võttis lapsed kaasa. Sõitsin talle appi,» krutib papa Aljand tõsisel ilmel tormakalt tõttavat ajaratast.
«Seal on tumeda veega järv, kuhu Martti kukkuski,» jätkab Riho Aljand arutelu. «Hüppasin pikemalt mõtlemata vette ja sukeldusin. Nägin altpoolt poisi kehakontuure ning tõin ta välja. Õnnelik õnnetus. Kuid saime signaali, et ujumine tuleb lapsele võimalikult kiiresti selgeks õpetada.»
Eestis ala eliiti kuulunud Kaja ja Riho Aljand ei hellitanud lootust, et pojast saab tippsportlane. Martti Aljandile on aga ujumisõpingud meelde jäänud mänguna. «Meil oli kolm rada,» ütleb ta. «Äärmisel suplesid algajad. Kui mind lõpuks kolmandale, ujujate rajale kupatati, ei tahtnud minna.»
Haigustele vastuvõtlik Martti Aljand vaevles tihti kõrvapõletiku küüsis. Eriti värvikad mälestused on ajast, kui ta lümfipõletikuga haiglasse sattus. «Mind viidi kiirelt operatsioonisaali,» sõnab ta. «Vaatasin, et arst võtab mingid tangid, ja mul vajus suu suurest hirmust lahti.»
Noorteklassi esimestel aastatel ei pääsenud TOPi ujumisklubi kasvandik Martti Aljand erinevalt kaks aastat vanematest kaksikõdedest Triinust ja Beritist kordagi paremate hulka. «Mina jõudsin alles kolmandal võistlushooajal mõnel alal finaali ja sain lõpuks ühe medali,» tõdeb ta.
Ehkki õed noppisid omaealiste võistlustelt palju medaleid, ei näinud Martti Aljand põdemiseks mingit põhjust. «Õdede pilte oli ajalehtedest vägev vaadata. Aga ma ei mõelnud: oi, mis minust saab, et võib-olla ei uju ma kunagi sama heal tasemel nagu nemad,» sedastab pesamuna.
Paraku on igal aastal Martti Aljandi treeninguid pärssinud angiin. «See on nagu aamen kirikus, et kuu aega enne võistlusi hakkavad hädad pihta,» ütleb Kaja Aljand ja laiutab nõutult käsi.
Martti Aljand lisab: «Ema annab siis juba varakult tervise tugevdamiseks igasuguseid vitamiine.»
Hüppas uljalt jääauku
Juba krooniliseks muutunud haigusega võideldes on Aljandid tohtritega kuulekalt koostööd teinud. «Kui arstid Martti kurgumandleid vaatavad, raputavad kõik jahmunult pead,» tõdeb Kaja Aljand. «Kuid lõpuks ütlevad ikkagi ühtemoodi: mina neid küll ära ei lõikaks.»
Samas tunnistab Kaja Aljand, et küllalt sageli on poeg ise endale karuteene teinud jääauku hüppamisega. «Martti on mitu korda tulnud laagrist koju 40-kraadise palavikuga,» lausub ema. Martti põhjendab tegu noorusliku uljusega. «Täitsa lõbus oli,» märgib ta. «Seni, kui haigeks jäin.»
Peale kurguhaiguste on Martti Aljand kimpus olnud luumurdude ja pöiaväänamistega. Teise korruse rõdult alla kukkudes murdis ta käeluu, kogemata jalaga vastu rõduust koksates purunesid koguni kolme varba luud. Kodutrepist alla tõtates on ta korduvalt pöida välja väänanud.
Jalgrattaga sõites kukkus aga Martti Aljand nii, et juhtraua ots läks otse silma. «Silm oli verd täis,» sõnab Riho Aljand. «Tundsime suurt hirmu, et poiss jääb ühest silmast ilma. Kuid arst vaatas ja ütles, et midagi hullu ei juhtunudki. See oli taas üks õnnelik õnnetus.»
Riho Aljandi hinnangul satub poeg äärmuslikesse olukordadesse püsimatu loomuse tõttu. «Kolm aastat tagasi Kanaaridel harjutades valisid poisid ühel õhtul käimiseks oma tee ja Martti kukkus paari meetri sügavusse auku. Raudvarras läks tal läbi sääremarja,» nendib isa.
Ja kui siis Martti Aljand hakkas ühel päeval kodus ümisema ansambli Justament tuntud laulu refrääni ma tahan lennata! , soovitasid vanemad pojal viisijupi oma repertuaarist välja võtta. Kõike eelnevat silmas pidades mõjus uue lennufaasi soovimine liiga musta huumorina.
Vigadest tuleb õppida
Eduka olümpiaujuja Ulvi Voog-Indriksoni tütar Kaja Aljand on imestunult jälginud, et mõnikord tahab poeg isegi pärast raskeid treeninguid koos sõpradega õhtul veel diskole minna ja seal kolm-neli tundi tantsu lüüa. «Triin ja Berit ei teinud selliseid asju kunagi,» tõdeb ema.
Vaatamata loendamatutele haigustele, õnnetustele ja vigadele on Martti Aljand suutnud säilitada optimistliku meele. «Poiss ei ole viriseja-tüüp,» kinnitab isa. «Ta ei näe oma tulevikku mustades toonides. Samas peab Martti muutuma professionaalsemaks, et hoida end apsude eest.»
Ka Kaja Aljand arutleb samamoodi. «Seni on Marttit igal aastal kimbutanud mõni haigus või tagasilöök,» ütleb ta ning vaatab poja poole. Ema pilk peegeldab mõistmist ja kaastunnet. Samas lisab ta otsekoheselt: «Martti on palju ämbrisse astunud, nüüd oleks juba aeg vigadest õppida.»
Kas teate?
Ujuja Martti Aljand on sündinud 22.11.1987.
Saavutusi: 2005. aastal täiskasvanute lühiraja EMil Itaalias kuues 100 m kompleksujumises ja 11. koht 200 m kompleksujumises. 2005. aasta juunioride EMil Ungaris 200 m kompleksujumises neljas.
Eesti rekordid lühikeses basseinis: 200 m vabalt 1.49,30, 200 m kompleksi 1.59,17. Pikas basseinis: 200 m kompleksi 2.05,64.
Ujumisdünastia: Nii Martti Aljandi ema Kaja Aljand-Indrikson kui ka isa Riho kuulusid Eesti paremikku. Õed Triin ja Berit kuuluvad Eesti eliiti. Triin osales 2004. aastal Ateena olümpiamängudel. Tädi Kaire Indrikson sai 1977. aastal EMil pronksmedali. Vanaema Ulvi Voog-Indrikson osales 1960. aastal Rooma olümpiamängudel ja pälvis 1958. aastal EMil hõbemedali.
Treenerid: Heidi ja Ain Kaasik.
Klubi: TOP
Õpingud: Tallinna üldgümnaasiumis 11. klassis