Eesti nimekamaid moedisainereid Ivo Nikkolo peab auhindadest suuremaks tunnustuseks seda, et tema rõivaid ihaldatakse.
Disainer Ivo Nikkolo: mood muutub lihtsamaks
Nikkolo on siinmail üks vähestest, kes suutnud suuremate tõusude ja mõõnadeta oma nimemärgiga rõivaid müüa. Ja seda ka Põhjamaades Soome moeajakiri Gloria on nimetanud teda Tallinna Armaniks, Rootsi ajaleht Dagens Nyheter ainsaks eesti moekunstnikuks, kelle nimi on tuntud ka väljaspool Eestit.
Tänavu kevadel tõi ta lavale oma suure unistuse, suurejoonelise kõrgmoekollektsiooni.
Kas sünnipäevaks on uus kuub juba valmis õmmeldud?
Ma ei armasta oma sünnipäevi pidada, üritan sellest kõrvale hiilida. Kui üldse, siis lähemate sõprade pealekäimisel.
Aga lipsu panete siis ette?
Tõenäoliselt mitte mingit lipsu. Kõik peab olema võimalikult lihtne. Ka head ideed on vaja, peolaud kodus ega kõrtsis eriti ei huvita. Näiteks väljasõit piknikule lumisesse metsa mõjub tervisele hästi. Aastaid tagasi katsime pika laua oma poodi, see jäi meelde.
Te ise vist eriti suur moesõltlane pole?
Riietusele ma tõesti suurt tähelepanu ei pööra. Ostan vähe ja kui juba mingi asja selga panen, kipun seda ribadeks kandma. Hiljuti avastasingi, et olen ühed püksid auguliseks kandnud.
Millal te viimati uue ülikonna ostsite?
Lausa kahe nädala eest! Enne seda oli pikk paus. Ja see on, muide, mu enda firma oma pentsik tunnistada, aga need näevad tänavu nii head välja, et tuli isu kanda. Olen lausa uhke.
Seletage ära, miks Nikkolo seelik maksab pea tuhat krooni, kuid turuseeliku saab ka paarisajaga?
Võiksin ju küsida, et kui Nikkolo seeliku saab tuhandega, siis miks Armani oma maksab 3000, mõni teine märk 10 000 krooni?
Üldiselt on ikkagi nii, et mida kallim rõivas, seda unikaalsem ja kvaliteetsem see on. Muidugi maksab ka kaubamärk.
Kui aga odavama kiirmoega võrrelda, siis nii meie kangas kui ka õmblustöö on parem. Eesti firmade seas on meie kangad kalleimad. Pealegi pole me üheks hooajaks mõeldud trendibränd, Nikkolo rõivastega saab kauem käia.
Endal pole olnud kiusatust kiirmoestumisega kaasa minna?
Et jõuda selleni, kus me praegu oleme, on liiga palju aastaid vaeva nähtud. Väga lihtne on saavutatu kiiresti maha mängida. Fakt on, et kvantiteeti müüakse järjest rohkem, kuid tahaks oma väikesele ostjateringile ustavaks jääda.
Kuid ka meie reageerime trendile kiiresti nelja põhikollektsiooni kõrval on meil hooajal mitu trendikat lisakollektsiooni. Lisaks veel üksikud avangardsemad teemad.
Mis on see miski, mis teie rõivaid teistest eristab?
Kangas on oluline kui see on hea, trendikas ja huvitav, pole teab mis erilist tegumoodi vajagi. Mulle meeldib lihtne vorm. Igapäevariided on suhteliselt klassikalised, üldmuljelt lihtsad, ent ikkagi joonelt trendi järgivad ja mõne põneva detailiga. Mingi mõnus knihv peab asja juures olema.
Mis on riide juures kõige tähtsam?
Kandja. Kui tema end rõivas hästi tunneb ja see tema loomusega sobib, kannab ta selle ka hästi välja. Tekib harmoonia, mis väljendab isiksust kõige paremini.
Muidugi on ka mugavus tähtis riie peaks istuma nii hästi, et inimene unustaks, et tal üldse midagi seljas on. Väikseimgi ebamugavus paistab ju käitumisest välja. Samas on kõik suhteline, sisetunde küsimus, mõni käib naelkontsadel ja tunneb end hästi. Ja mõnikord võib ju visuaalse efekti nimel mugavuses järele anda.
Kumb on suurem kunst, rõivast luua või müüa?
Kõige suurem kunst on teha seda, mida inimesed ihaldavad. Loomine peab lõppema müümisega. Kui kollektsioon jääb müümata, pole mõtet luua ja võib koli kokku pakkida.
Hea, kui suudad teha rõiva, mis meeldib endale ja ka teistele.
Kas põhimõtteliselt võiks üks kontoris töötav naine edukalt läbi ajada ühe musta pükskostüümiga aastas?
Ega ikka saa. Riie tahab ju puhastamist. Ja puhkust! Eriti kostüüm. Siis peab ta kauem vastu. Täpselt sama on ülikonnaga.
Mis te arvate, kas meil pööratakse moele liialt suurt tähelepanu?
Üle sellega küll ei pingutata. See on igal pool maailmas üks elustiili osa. On igaühe enda asi, palju ta sellest vastu võtab või sellele mõtleb.
Ent välimusel siiski on tähtis roll?
Esimene mulje jääb ikkagi välimusest. Aga see ei seisne üksnes riietuses, pigem tervikus. Sisemus peegeldub kõiges, ka peahoiakus, silmavaates, kõnnakus.
Teie nimemärki müüakse ka Põhjamaades. Milline tundub selle taustal eestlase rõivaeelistus?
Rootslased on kõige moekamad, ent tasahilju hakkavad soomlased järele tulema. Eesti on ehk pisut isegi Soomest ees, kuid inimeste võimalused pole veel need.
Mil moel te ise viimase aastatega muutunud olete, pühendute endiselt enamasti tööle?
Ilmselt olen rahulikum, tasakaalukam, paksunahalisem, tolerantsem nii mõnegi asja suhtes nagu enamik inimesi vanemaks saades. Mina olen ikka mina ise, ei midagi rohkem ega vähem.
Aga tööd raban küll vähem kui algusaastail.
Võiksite ju ka lihtsalt pealt vaadata, kuidas väike moeimpeerium tegutseb?
Meil on küll hea meeskond, aga pilgu peab ikka peal hoidma. See õnnetus ju ka veel, et nimi kohustab. Siiski teen vähem, kuid teadlikumalt.
Mis on praegu moes?
Jään vist vastuse võlgu... Endiselt miksitakse kallist ja odavat, sportlikku ja ikki. Ma ise usun, et ega see sigrimigri-mood enam kaua kesta ei saa. Pigem läheb asi lihtsamaks ja rangemaks.
Ent detsembri põhiküsimus, mida peole selga panna?
Oleneb, kuhu minna. Tähtsad on seelik ja aksessuaarid. Aga must või tumepunane kleidike on klassika, alati hea variant. Meestel ülikonnast pääsu pole, ainsaks ehteks lips, kuid seegi pole enam alati kohustuslik.
Kas parim kollektsioon on veel sündimata?
Noh, ütleme nii. Loodame.
Unistusi on?
Need on tark endale hoida.
Ivo Nikkolo
Sündis 17. detsembril 1958. Tallinnas
Õppinud ERKIs 1980-82 arhitektuuri, lõpetas seal kunstilise kostüümi eriala 1986.
Töötanud disainerina Tallinna Moemajas 1986-91, Baltikas 1991-92. Asutas oma firma 1992 ja alustas Ivo Nikkolo kaubamärgiga rõivaste tootmist.
Esinenud rahvusvahelistel näitustel, saanud mitmeid disainipreemiaid, sealhulgas Eesti parima moekunstniku auhinna Kuldnõel 1997.
Tänavusi suuremaid töid: 80 rõivakomplektiga kõrgmoeetendus Viru keskuse moepäevadel.
Abielus rõivadisainer Marika Siskaga, kaks poega.