Suur-Patarei tänava mõju Vabadussõjale

Suur-Patarei ja Jahu tänava vahel asusid Vabadussõja ajal Eesti kaitseväe toiduainelaod. Foto: Liis Treimann

Tihtipeale on püütud Nõukogude Venemaa vallutuskavade kokkuvarisemist Vabadussõja ajal põhjendada impeeriumi majandusliku nõrkusega ning tüdimusega pikaleveninud ebaedukast sõjast. See vastab tõele, kuid Eesti olukord oli veelgi keerulisem. Erinevad okupatsioonivõimud rüüstasid meie maad äärmuslikult ning võõraste huvide eest sõdimiseks polnud motivatsiooni.

Oma riigi rahulikku ülesehitusaega jäi meile liiga vähe. Alles 11. novembril 1918 läks võim Eesti Ajutisele Valitsusele ning juba nädal hiljem tulid teated, et Peterburis organiseeritakse väesalku Eesti ründamiseks. 29. novembril 1918 alustaski Nõukogude Venemaa sõjategevust Eesti riigi vastu.

Sõjaväe toidulaod

Vabadussõda oleks lõppenud hoopis teisiti, kui selle lühikese aja jooksul poleks jõutud organiseerida vastuseisu mitu korda suuremale ja tapatöös võrratult kogenumale vastasele.

Ainult ühes asjas oli meil tugevam positsioon kui vastastel. See oli moraalne motivatsioon – mindi ju kaitsma oma kodu ja peret. Erakordselt ekstreemne olukord tõstis kahe moraali vahelises sõjas Eesti poolt esile enneolematult palju kõigesse kirega suhtuvaid inimesi.

Suur-Patarei ja Jahu tänava vahel asusid Vabadussõja ajal kaitseväe toiduainelaod, mis varustasid kogu Eesti sõjaväge. Lühikese ajaga tuli käivitada keeruline ja laitmatult töötav süsteem kaitseväe varustamiseks toiduainetega, sest vastasel juhul oleks kogu vastupanu mõeldamatu olnud. Ent seda ellu viia polnud kerge ülesanne – kogu maa oli toidust paljaks rüüstatud ning kui võõrvõimud ei saanud midagi ära viia, püüti tingimata kõik hävitada.

Kui Kalamajas asuvad tühjad ja lagastatud toiduainelaod sakslaste käest kätte saadi, tundus ülesanne teostamatu. Vaatamata sellele, et naelte, laudade, lubja, klaasi ja muude ehitusmaterjalide hankimine oli tollal keeruline, töötati entusiastlikult päeval ja öösel. 16. novembriks 1918 oli osa ruume juba nii korras, et sellest päevast alates koondati kogu Eesti sõjaväe toiduga varustamine Suur-Patarei ladudesse.

Töö ladudes kestis ööpäev läbi – sinna toimetati toiduaineid linnadest, mis olid langemas Punaarmee kätte. Ladudest omakorda toimetati toiduaineid kõikidesse väeosadesse.

Samuti tuli luua toiduainete tagavara. Kõige sellega tegeles üsna väike meeskond. 1918. aasta detsembris oli ametis vaid neli ametnikku, neli aidameest, kolm kirjutajat ning 31 kaitseväelast. Toiduainete vedamiseks kasutati kolme veoautot ja 15 paari hobuseid.

Kodumaise toidutagavaraga toideti Eesti sõjaväge 1918. aasta novembrist kuni 1919. aasta aprillini, mil jõudis kohale esimene kaubalaev välismaise jahuga.

1919. aasta jooksul muret seti juurde uusi laohooneid üle linna, näiteks kaks kapsakeldrit Patarei platsil, s.o Küti tänava ja Patarei kasarmute vahelisel alal. Patarei platsil paiknesid toiduaineladude hobusetallid. Laotöötajad elasid Vana-Kalamaja 33. Need olid kõik tagasihoidlikud inimesed, kuid nende panus, eriti Vabadussõja alguses oli hindamatu.

Üks eredamaid isikuid Vabadussõjas oli kahtlemata admiral Johan Pitka, kes tegi palju Kaitseliidu ja Eesti mereväe rajamiseks. Kuid ta oli hakkamist täis ka muudes valdkondades. Üheks selliseks oli laskerelvade remont ning soomusrongide ja autode valmistamine. Tollal elas Pitka Suur-Patarei 18, kus asus ka tema töökoda.

Pitka tegi juba Saksa ajal eeltööd, hankides oma töökotta mitmesugust materjali. Teades, et sakslased ei söanda alati erakätes olnud varandusi ära võtta ja eriti siis, kui see kuulub mõnele tuntud isikule, ostis Pitka näiteks Bekkeri tehasest kehtetute Oberosti rubladega suured kogused esmaklassilist terast ja rauda ning päästis selle materjali äravedamisest.

Kogu see materjal oli peagi hädavajalik soomusrongide ja -autode ehitamisel, korrastamisel ning varustamisel.

Balti Päästeseltsi esimehena läks tal korda sõlmida okupatsioonivõimudega leping, et tõsta üles mõni uppunud laev. Nõnda tõsteti Aegna ranna juures veepinnale meresüvendaja ning Pärnu jõest aurik City of Berlin, mis hiljem riigi kulul parandati ja nimetati Sakalaks.

Pitka majas asus soomusrongide ehitamise staap ja töökojad, kus ööpäev läbi käis vilgas tegevus. Töökojas tehti korda ka 210 kuulipildujat ja 1986 püssi, mis olid täielikult rikutud. Vähem rikutud kuulipildujate ja püsside parandamise kohta ei peetud arvetki. Märkimisväärne osa Eesti sõjaväe relvadest tehti korda just Pitka tagasihoidlikus töökojas.

Soomusrongid rindele

Oluline sündmus oli laiarööpalise soomusrongi nr 1 valmimine 29. novembril 1918. Paar nädalat hiljem, 12. detsembril valmis laiarööpaline soomusrong nr 2, mis asendas rindel olnud soomusrongi nr 1. Remondi käigus parandati ka lahingutes ilmnenud vigu. Selline operatiivne töö jätkus kogu Vabadussõja aja.

Pitka polnud mitte ainult erakordselt energiline, vapper ja andekas väejuht, vaid ka omakasupüüdmatu. Vabadussõja ajal pani ta mängu kogu oma varanduse, tundmata muret, kas saab selle tagasi või ei. Pitka oskas märgata andekaid organisaatoreid ja suutis nende võimeid hästi ära kasutada