Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/06/08/5487995t1h1ea8.jpg)
Toomas Jürgensteini arvates oleks religiooniõpetus lastele hädavajalik koolis omandatud teadmiste süstematiseerimiseks.
Hiljutisest Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) korraldatud konverentsist «Kristlikud väärtused Eesti poliitikas» on jälle alguse saanud arutelu religiooni koha üle ühiskonnas. Ehkki konverentsil puudutati mitmeid riigi ja kiriku suhestamisel läbimõtlemist vajavaid teemasid, tundub religiooniõpetusega seonduv olevat ühiskonda kõige teravamalt puudutanud.
Mõni aeg tagasi juhtus mulle näppu 1888. aastal ilmunud maateaduse õpik, «Geograafia raamat» (kaheksas trükk). Eelkõige jäi pilk peatuma eri mandrite inimeste iseloomustamisel. Näiteks öeldi seal Aafrika kohta: «Aahwrikas on pagana pimedus (rop elu, wägiwaldsed teud, inimeste ohvrid, tapmised) wäga kole, ega pole rahwal mingisugust waimu harimist, tundmist ega osawust näha. Pole neil õiget maja ega põldu, pole kindlamaid linnasid ega riigi seadusi.»
Indiaanlaste kohta väideti: «Nad on paganad, ei taha õpetust võtta, vihkavad Eurooplasi...», hoopis lootusetud tundusid Austraalia aborigeenid: «Nad on waimu poolest hirmus toored, inimeste sööjad, umbpimedad paganad.»
Küllap põhineb asjaolu, et me tänapäeval eespool kirjeldatud rahvastesse oluliselt teisiti suhtume, nende mõtteid, muusikat ja kujutavat kunsti tunnustame, naudime ning ka kasutame, paljuski lihtsal tõsiasjal, et me neid rahvaid palju paremini tunneme.
Arvan, et siit võib tõmmata selge paralleeli religiooniõpetusega religioonide tundmine ja vastavatel teemadel diskuteerimine aitab õpilastel mõista seal peituvaid mõtteid, võimalusi ning ka ohte.
Lisaks võivad õpilased avastada, kuivõrd laialdaselt läbipõimunud on religioon igapäevase eluga ning avastada nii mõnedki religioossed juured väga ootamatutest kohtadest: kaalujälgijate juurest või arvutimaailmast.
Sellega kaasneb oskus tabada ja analüüsida religioossest vaatepunktist kirjanduse ja kujutava kunsti sümbolite kõrval ka muid eluvaldkondi.
Plahvatusohtlikud teadmised
Näiteks võib ainult imestada, kuivõrd kattuvad oma ameti ajutisuse ja pikkuse üle mõtiskleva Tallinna uue linnapea Jüri Ratase sõnad «Ma lähen linnapeaks selle mõttega, et minu ametiaeg oli väga pikk, kuid mul tuleb arvestada, et iga hetk võib olla ka viimane» munkluse ühe teoreetiku Evagrios Pontosest kirjutatuga.
Oma kuulsas raamatus «Praktikos» Evagrios teatab: «Meie püha ja praktilisim õpetaja Makarios ütles: munk peab alati sel viisil valmistuma, nagu ta sureks järgmisel hommikul, ja samas teistpidi: ta peab kasutama oma keha, nagu oleks tal sellega koos elada veel palju aastaid.»
Samas ei piirdu usundite ja nende põhimõtete tundmaõppimine sugugi mitte ainult õpilaste laialdasema kultuuri ja ühiskonna mõistmisega, vaid mitmed mõtted ja ideed võivad olla meie ühiskonnale ja ka usuorganisatsioonidele vägagi väljakutsuvad.
Näiteks selgub, et Piibel ei nõua sugugi valimatut kuuletumist valitsejatele ega tsementeeri rikaste inimeste puutumatut positsiooni. Ühiskondliku korra ja valitsejate austamist nõudvate tekstide kõrval tegutsevad pühakirjas jõuliselt ka radikaalsed prohvetid, kes käredas toonis tuletavad valitsejatele ja jõukatele meelde, et nad ühiskonnas vähem edukate eest hoolt kannaksid.
Kõnelemata siis Jeesusest ja tema sõnadest rikkale noormehele: «Kui tahad olla täiuslik, siis müü oma varandus ja anna vaestele.» Omamoodi ilmekas näide ajaloost, kus Piibli ohtlikkust tajuti, on 1810. aastast, kui Eestimaa sinodi päevakorras oli küsimus, kas ei peaks Piibli levitamise asemel andma rahvale kätte vaid sobivaid kohti.
Ärevust tekitavaks kirjakohaks oli 5 Mo 23:16-17. Seadus käskis jooksikud talupojad oma peremehe juurde tagasi saata, mõned piiblitargad talupojad võisid aga algallikast hoopis muud välja lugeda:
«Orja, kes oma isanda juurest on põgenenud sinu juurde, ära loovuta tema isandale. Ta asugu sinu juurde, sinu keskele paika, mille ta valib, kus temale meeldib, ära tee temale liiga.»
Uute mõtete tekitajateks võivad saada lood religiooni ajaloost, ideedest ja isikutest, kellega õpilased õpingute käigus tutvuvad. Olgu nendeks siis vabastusteoloogia kriitika igasuguse rõhumise ja ülekohtu suhtes, dalai-laama arutlused Lääne elulaadi üle või Mahatma Gandhi õpetus vägivallatust vastupanust.
Meil on kindlasti aga veel küllalt omi usulisi tegelasi ja sündmusi, keda saaks teravateks aruteludeks kasutada: ristiusu saabumine Eestisse ja selle vahekord muinasusuga, budistid vend Vahindra ja Ashin Ananda ja nende ebaselge koht meie usumaastikul, hümni kolmanda salmi kohasus, religiooni ja teaduse vahekord jne.
Küllap on religiooniõpetus pinnuks silmas ringkondadele, kus usuliste asjade kujutamisel eelistatakse vaid magusavõitu pilte paradiisiaiast ja piiblisündmustest või siis selle vastandina harrastatakse usuasjade karikeerimist ja naiivpositivistlikku lähenemist. Religioosse keskkonna võlu ja selle intellektuaalne ning ühiskondlik potentsiaal on suurel osal inimestest siiani avastamata.
Saar Polli uuring
Arvan, et usuliste teadmiste puudumist näitab ka selle aasta juunis avaldatud eurobaromeetri uuring, mille kohaselt usub vaid 16 protsenti Eesti elanikest, et Jumal on olemas. Samas usub 54 protsenti Eesti elanikest kõrgema jõu või vaimu olemasolu.
Üsna sarnane on olukord õpilaste hulgas. Arvestades Nõukogude perioodist jäänud vastavate teadmiste lünka ja religioossete teemade süsteemitut ja juhuslikku käsitlust riiklikus haridussüsteemis, on see üsna loomulik.
Veelgi enam, kuna koolides enamasti puuduvad filosoofia- ja religiooniõpetuse tunnid, jäävad paljuski käsitlemata maailmavaadete aluseks olevad küsimused. Ühelt poolt omavad õpilaste jaoks suurt autoriteeti koolis omandatud teadmised, kuid nad ei suuda neid laiemasse konteksti asetada ning isiklike usuliste kogemuste või siis müstikavajadusega siduda.
Tulemuseks ongi maailmavaatena ebajärjekindel materialism, millele lisatakse müstilisi ja animistlikke arusaamu maailmast. Kindlasti on kirjeldatud maailmavaade üks võimalus, kuid minu arvates riiklikus haridussüsteemis praegu üsna monopoolses seisundis.
Religiooniõpetus võiks olla kirjeldatud maailmavaatelisele monopolile väikeseks vastukaaluks, mis tagaks muu hulgas ka õpilastele reaalse maailmavaatelise valiku võimalused.