Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2016/11/23/6104787t1he9a3.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2045643t1hf598.jpg)
Ütleme tšehhi animatsioon, mõtleme Jiri Trnka, Jan Švankmajer ja Väike Mutt. Vähem teame, et külma sõja haripunktis valmis Tšehhoslovakkias ka osa jänkide «Tomi ja Jerry» multikatest, allhanke korras riiklikult toetatavas Bratri v Triku ehk Trikivendade stuudios. Lihtsalt, tšehhidel oli juba toona nii kõva tase.
Tegelikult, miks oli on ka praegu, mis sest, et 1990ndatel kahanes valmivate filmide hulk järsult, ligemale kaks korda, keskmiselt 50-le aastas ja isegi kultuuriministeerium nimetas animatsiooni olukorda kriitiliseks.
Tšehhi kool pole kusagile kadunud, iseasi, kui palju me selle tänastest esindajatest teame. Näiteks Michaela Pavlátovást - täna Tallinnas algava animafilmide festivali «Animated Dreams» peakülalisest, kes toob kaasa ka kaheksast filmist koosneva retrospektiivi.
Mängufilm tekitas stressi
Pavlátová kerkis esile 1980ndate lõpus, võites järjepanu auhindu pea kõigil A-klassi animafestivalidel, filmiga «Sõnad, sõnad, sõnad» (Reci, reci, reci, 1991) oli ta nomineeritud ka Oscarile.
Tema tuntuimad filmid on iroonilis-humoristlikud käsitlused sotsiaalse olemise rutiinist, mida autor vaatleb peamiselt mehe ja naise suhte kaudu. Või nagu ta ise humoorikalt märgib, «peamiselt animeerin ma inimesi, mehi ja naisi, nende suhteid. Alles hiljuti hakkasin animeerima jäneseid - nii et on mingi areng, ma loodan.»
Eesti vaataja ette jõuavad Pavlátová peateosed esimest korda. Kuid mitte kogu looming. 2003. aastal näitas PÖFF tšehhitari mängufilmi jajah, ka tema, nagu Hardi Volmer ja Rao Heidmets kunagi «Truudusetud mängud» (Neverne hry). Selles järgneb noor Praha naispianist oma mehele Slovaki-Ungari piirilinna, ent ei sulandu keskkonda.
Tüdimus animatsioonist? Ei, puhas juhus, kostab Pavlátová vastuseks. «Selline võimalus jalutas ühel heal päeval lihtsalt minu juurde, mõistagi olin uudishimulik, kas ma sellega hakkama saan.»
Sai küll, ent elavate inimeste juhtimine tekitas nii palju stressi, et «nüüd ma ainult joonistan, hetkel uut filmi, naudin täiega seda, mida pakub animatsioon - sõltumatust.»
Animatsiooni juures, ehkki pidev joonistamine kipub vahel väsitama - Pavlátová joonistab nimelt osa oma filmidest ise valmis -, köidab teda see, kui asjad või inimesed lõpuks tema käe all liikuma hakkavad.
Samas on Pavlátová küllalt pessimistlik selles osas, mis puudutab animafilmi sisse pandava töö koguse ja juba valmis teose mõjujõu vahekorda. «Vaadake, kohti, kus selliseid filme näidata, ei ole just eriti palju. Seni olen teinud filme täiskasvanutele, nüüd mõtlen tõsiselt sellele, et võtta tulevikus ette hoopis lapsed - sellel tundub rohkem mõtet olema.»
Siiski, on veel üks võimalus - täispikk animatsioon. «Üldjuhul see mulle ei meeldi, selles on kaduma läinud miski, mis töötab hästi siis, kui film on lühike näiteks abstraktne metafoorne storyline. Pealegi on need juba liiga palju tooted,» pareerib ta.
Eesti anima nagu pusle
Eestisse tuleb Pavlátová väga hea meelega. Tõsi, ta ei kujuta küll suisa nii ette, et iga teine inimene, kes Tallinna tänavail talle vastu tuleb, on helilooja või animaator, nagu vennad Quayd kord kujutlesid, aga... et nii väikesest riigist nagu Eesti on pärit nii suures koguses väljapaistvaid animafilmitegijaid - see on avaldanud tallegi muljet.
«Eesti animatsioon? Muidugi Priit Pärn ja siis teised. Kompleksne, huvitav ja häiriv. Sõnumit ei öelda kunagi liiga otse välja veidi nagu pusle. Vaat selline asi mulle meeldib!»
Michaela Pavlátová retrospektiiv on kavas laupäeval kell 14 Sõpruse kinos. Festivali kogukava vaata www.poff.ee/anima
Soovitan!
Priit Pärn:
1980ndate lõpus ja 1990ndate algul lakkas Ida-Euroopa sõltumatu animafilm peaaegu olemast. Michaela Pavlátová oli üks neist, kes jätkas selliste filmide tegemist. Praktiliselt kogu tema loomingust jookseb läbi üks ja seesama teema: mees ja naine. Suhete võimalikkus ja võimatus. Oma filmid on ta teinud meisterlikult, neis on huumorimeelt ja inimlikku soojust.
Isiklikult tunnen Michaelat juba üle 10 aasta, sellest ajast, kui ta oli veel üsna tundmatu. Oli aasta 1992. Michaela sai Stuttgardi festivali ühe peapreemiatest. Ta oli siis veel nõnda häbelik, et pärast auhinna vastuvõtmist ei julgenud saali poole vaadata ja pööras publikule selja. Aga aastad on läinud ja tänaseks on tast saanud tõeline staar, nii festivalidel kui ka kinomaailmas laiemalt.
Muide, ta on ka väga hea õpetaja.