Dvigatel taandus koos tsaaririigiga

Näide suurtehase toodangust 20. sajandi esimesel kümnendil – üks tol ajal Tallinnas valminud vaguneist. Foto: Erakogu

Oma esimestel aastatel Hiina raudteele luksuslikke reisivaguneid tootnud Dvigateli tehas pidi Esimese maailmasõja ajal valmistama suurtükimürske ning 1919. aastal hoopiski atru.

Viimane Vene tsaar Niko-lai II kinnitas 1897. aasta 25. oktoobril oma residentsis Tsarskoje Selos uue ettevõtte – aktsiaseltsi Dvigatel – põhikirja. Järgmise aasta 18. juulil pidasid selle aktsionärid Peterburis esimese koosoleku. Samal aastal sai kinnituse ja Tallinna võimude heakskiidu ka vagunitehase projekt.

Lasnamäe pangapealset ei valitud Dvigateli asukohaks sugugi juhuslikult. Tehase asutajaile meeldis koht seetõttu, et läheduses asusid ühelt poolt Ülemiste järve veeressursid ja Tartu maantee, teiselt poolt aga rikkalikud paekivivarud, 30 aastat tagasi käiku läinud Tallinna-Peterburi raudtee ja sadam.

Tehase rajamisel leidis tööd 8000 inimest. Ehitustööd kulgesid kiiresti. Üksteise järel valmisid katlamaja, masina-osakond, saeveski, ratta-, puutöö-, malmi- ja vasevalukoda, maalri, tisleri, lukksepa ja sadulsepa töökoda, sepikoda, remondi- ja montaažitsehh ning raudteejaam.

Dvigatelile kuulusid ka umbes tuhandehobujõuline elektrijaam, pumbamaja, toormaterjali ja poolvalmissaaduste ladu, tööliste söögimaja, administratiivhoone ja mitu tehase lähedal asuvat ametnikemaja.

Tehase ala kaeti tiheda haruraudteevõrguga, mis ühendati Balti raudteemagistraaliga. Dvigateli krunt oli erinevatel andmetel kas 80 või 131 hektarit lai. Ettevõtet ümbritses ligi nelja kilomeetri pikkune ja kolme meetri kõrgune kivimüür.

Juht ja töölised Riiast

Peadirektoriks sai endine Riia vagunitehase Phönix direktor August Krüger. Tema tõi Tallinna tööle ka hulgaliselt endisi Phönixi töötajaid.

1899. aasta 9. mail saabusid kõrged külalised Peterburist tehast sisse õnnistama.

Dvigateli ruumid ja sisseseade võimaldasid valmistada 250-300 kaubavagunit ja 20-30 reisivagunit kuus. Viimaste hulgas oli väga palju esimese klassi ja salongivaguneid Hiina raudtee tarbeks. Ka valmistas tehas vagunite tagavaraosi ja raudteevarustust.

1900. aastal töötas Dvigatelis 2260 inimest, aasta hiljem oli ettevõtte palgal juba 2700 töötajat. Ettevõtte esialgsele kiirele edule järgnesid aga peagi raskused toodangu mahamüümisel ning seetõttu tuli tootmist ja tööliste arvu kokku tõmmata. 1910. aastal kahanes Dvigateli töötajate arv 700ni.

1911. aastast hakkas Dvigatel vagunite kõrval valmistama ka sisepõlemismootoreid. Sõja-aastatel tootis tehas sõjaväele kolme- ja kuuetolliseid suurtükimürske.

1917. aasta lõpus püüdsid töölised igati takistada tehase evakueerimist Venemaale. Et tööliste survet vähendada, otsustas tehasevalitsus vabriku seisma jätta.

Alles pärast seda õnnestus enamlastel vabriku vara evakueerida. Võib arvata, et koos Dvigateli tehnikaga lahkus Eestist ka suur osa selle ettevõtte mujalt tulnud töölistest, kel puudusid siin juured.

Saksa okupatsiooni ajal Dvigateli taastada ei üritatud. Küllap peitus põhjus selles, et Saksamaal töötas selliseid tehaseid rohkesti.

Nõukogude ajaloolased püüdsid igati võimendada Tallinna tööliste Eesti Vabariigi valitsuse vastast hoiakut. Kindlasti oli sellel ka alust – 1918. aasta 11. detsembril lasti Dvigateli lähedal soomusrongi nr 2 taga raudtee õhku.

Suur adratellimus

Kui aga võrrelda kommunistlike vaadete populaarsust toonases Eestis sama aja Lääne-Euroopaga, siis toetati siin hoolimata madalamast elatustasemest enamlasi märksa vähem.

Näiteks 25. veebruaril 1919 toimus Dvigatelis töölisvanemate nõukogu valimise koosolek, mis ebaõnnestus kohaletulnute vähesuse tõttu. Sama aasta juulis üritas enamlaste kontrolli all olnud ametiühing korraldada Dvigatelis streiki, kuid seegi ei leidnud toetust.

Vabadussõjaaegse energiakriisi ajal andis Dvigatel õhtutundidel Tallinnale elektrit.

Olude muutudes pidi ka Dvigateli tehas kohanema ja valmistama seda, mida Eestis vajati. Näiteks 1919. aastal tellis Tallinna Eesti Majandusühisus 1100 ühe- ja kahehobuseatra.