Mereprognoos olgu asjatundjate tehtud

Üleeile käis kolmas kord sel aastal üle Läänemere ja Eesti rannavete kange torm, mis leidis lisaks lainetele ja veetõusule ka meedias laia kajastust.

Jaanuaris juhtus see kaks korda. Paistab, et neist kordadest on tehtud tõsised järeldused. Riik on rannapiirkonna elanike mured südameasjaks võtnud ja kriisikomiteed olid valmis jõuliselt tegutsema.

Eesti liitus eelmisel nädalal Euroopa ilmaprognoosi keskusega. Koostöö selle organisatsiooniga avab meie sünoptikute tegemistes täiesti uue perspektiivi.

Nõnda on justkui koerast üle saadud: veel on vaja üle saada koera sabast ehk käivitada süsteem nii, et adekvaatne mereprognoos sünniks õigel ajal ja jõuaks kõigini.

Mereilma eripära

Mereilmaennustuse tegemine on teistmoodi kui ilmaennustuse tegemine. Mere pinnakihi dünaamikas on – erinevalt õhu liikumisest – kandev osa lainelisel liikumisel. Vesi hakkab liikuma selle tõttu, et tuul seda ülalt käima lükkab, samal ajal kui õhumasside liikumise «mootoriks» on maapinnalt ja merest ehk altpoolt tulevad mõjutused. Lõpuks on merel, erinevalt õhuookeanist, olemas rand, millest vesi saab vahel üle tulla.

Nende asjaolude tõttu tegutseb meri omamoodi ning atmosfääri tavalised reeglid ei pruugi kehtida. Seda, et väike vahe konstruktsioonis on määrav seadme kasutamisel, ei pea muudes valdkondades selgitama. Kõigile on teada, et vormeliautoga jääb rallikrossil hätta ja et lennuk ei sobi atra vedama.

Kuigi tsüklon lähenes samast suunast kui ta eelkäija aasta algul, piisas merespetsialistidele pilgust tuulte mustri prognoosi kaardile ja pilgust veetaseme andmetele Eesti rannavetes veendumaks, et seekordne torm erineb kardinaalselt 9. jaanuari tormist.

Sügis nagu ikka

Läänemere avaosas oli seekord tuule suund edelast ehk piki merd. Teisisõnu, seekord liikus vesi tuule mõjul kirde suunas, mitte Eesti randa. Veetase meres tormi algul oli, nagu sügiseti ikka juhtub, ligikaudu 50 sentimeetrit üle pikaajalise keskmise, seega madalam kui jaanuaritormi eel. Jaanuaritormis võimendas veetõusu eelmise tormi tekitatud vee loksumine ühest mere servast teise; seekord seda polnud. Tuule kiirus jäi jaanuaritormile selgelt alla. Lainekõrguse maksimumiks prognoositi 5-6 meetrit jaanuaritormi 10 meetri vastu.

Tuule suund oli soodne vee kuhjumiseks Pärnu lahte. Veetõusu oli siiski oodata maksimaalselt 1,5 meetrit.

Mõnes üksikus kohas võisid murdlained veidi juurde anda, nii et kõrgus, kuhu vesi füüsikaseaduste järgi jõuda võis, oli 1,8-1,9 meetrit. Ka Narva kandis oli võimalik poolteisemeetrine veetõus, sest tormi püsides kippus tuul vett Soome lahte sisse ajama.

See kõik oli selge paar päeva enne tormi. Täpsustused tulid vähemalt pool päeva enne, kui vesi tõusma hakkas. Suuremad arvud olid aga fantaasia vallast. Pärnu maavanema pahameel on mõistetav, sest alusetu hiiobisõnum teeb hinge täis. Aga eks sedagi olukorda võiks vaadata ka võimalusena veenduda kriisireguleerimise süsteemi toimimises ja päästemeeskondade professionaalsuses.

Ülevõimendamine

Torm tervikuna sarnanes hoopis teise jaanuaritormiga, mis 13. jaanuari eel kirgi üles küttis, kuid ohutult möödus.

Kahju, et meedia EMHI sünoptikute viiteid jaanuaris juhtunule omamoodi interpreteeris ja nõnda ohusõnumit üle võimendas. Mere reaktsiooni seisukohalt oli tegemist täiesti tavalise sügistormiga.

Et nüüd sellest koera sabast üle saada, oleks paras aeg kurssi muuta ja edaspidi mereprognoos algusest peale spetsialistide arvamuse alusel kujundada. Ega eksperte tegelikult väga sageli vaja ei lähegi. Rusikareegel Läänemerel on, et 90 protsenti ajast loksub meri väga rahulikult. Ülejäänud kümnel protsendil käitub meri enamasti tavaloogika kohaselt.

Vaid ühe protsendi puhul sajast ehk kolm-neli korda aastas on asjatundjate nõu hädasti tarvis. Seda suudab ehk üks soliidne mereriik endale lubada ka siis, kui spetsialistid advokaadi honorari küsiksid.