Tallinna Tehnikaülikooli rahvatantsuansambli Kuljus nooremad ja vanemad tantsijad võtsid oktoobrilõpu külmavõitu sügispäeval ette külaskäigu Tallinna Verekeskusesse ühisele doonoripäevale.
Rahvatantsijad andsid ühiselt verd
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuljuse pere on suur, kõik neli koosseisu olid doonoripäeval esindatud suuremal või vähemal määral. Oli neid, kes tulid verd andma alles esimest korda, aga ka neid, kes on juba staaikad doonorid.
Ainult heast tahtest doonoriks hakkamisel kahjuks ei piisa. Isegi sellest ei piisa, kui oled füüsiliselt ja vaimselt aktiivse eluviisiga, nagu on kahtlemata kõik Kuljuse tantsijad. Mõned meie tütarlapsed jäid vereloovutamise rõõmust ilma sellepärast, et nende kaal ei ole piisavalt suur. Nimelt on doonoriks olemise üks nõue, et kehakaal peab ulatuma üle 50 kilogrammi.
Enne vereandmist pidi vastama küsimustele oma tervise ja eluviiside kohta ning läbima meditsiinilise ülevaatuse, mille käigus määras õde sõrme otsast võetud veretilgast hemoglobiinisisalduse.
Ebapiisav kaal
Need õnnetud, kes pidid madala kaalu või hemoglobiinitaseme tõttu vereandmise mõneks teiseks korraks edasi lükkama, said seekord piiluda kõike ainult ukse tagant ja olla teistele moraalseks toeks. Peab mainima, et ka ainult ooteruumis istudes sai päris omamoodi kogemuse osaliseks. Tantsijad on kord juba emotsionaalsed inimesed ja ei jäta oma läbielamisi enda teada. Kui doonorid ükshaaval vereandmise ruumist välja tulid, jagus küllaga erinevaid emotsioone ja näoilmeid. Üks oli väga kahvatu, teine pakatas elurõõmust, aga pärast väikest kosutavat jooki ja küpsist olid kõik jälle oma endist nägu, ainult palju õnnelikumad.
Pool liitrit verd
Vereandmine osutus mõnedele kuljuslastele lihtsamaks, teistele vaevalisemaks. Vereloovutus kestab tavaliselt viis kuni kümme minutit, verekotti võetakse 450 milliliitrit ja analüüside jaoks veel 20 milliliitrit verd.
Üks Kuljuse meestantsija pidi seekord leppima ainult osalise vereloovutamisega ja püsima teistest kauem õe valvsa pilgu all. «Kõigepealt tundsin, kuidas käsi hakkab surema ja siis läks silme eest juba mustaks,» selgitas asjaosaline ise oma enesetunde halvenemist.
Teised Kuljuse esmadoonorlased tundsid end aga väga hästi ja isegi kaastantsija ebameeldiv kogemus ei hirmutanud neid.
Kuljuses tantsimisega on kord juba nii, et kui oled sellega algust teinud, siis on väga raske lõpetada, samamoodi on ka doonorlusega. Samas peab arvestama, et meestel peab kahe vereloovutamise vahele jääma vähemalt 60 ja naistel 90 päeva.