Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuuleme sageli nurinat, et Eesti arstisüsteem on halb: ootejärjekorrad arsti vastuvõtule ja plaanilistele operatsioonidele pikad, ravimid kallid jne. Olles töötanud esmatasandi arstina nii Soomes kui ka Eestis, tundub meie perearstisüsteem aga oluliselt patsiendisõbralikum kui põhjanaabrite oma.
Eesti ja Soome perearstisüsteemi hakati looma enam-vähem ühel ajal 1990ndate algul. Kui Eestis sujus perearstindusele üleminek üsna kiiresti viimasena läks uuele süsteemile lõplikult üle 2001. aastal Tallinn , siis Soomes on isiklik perearst praeguseks ainult 70 protsendil elanikkonnast.
Kui Eestis oli ka varem kehtinud jaoskonnaarstisüsteemi korral igal inimesel oma arst, siis Soomes võis patsient iga kord erineva tohtri juurde sattuda.
Arsti juurde kuu pärast
Kuna Soome arst peab üsna täpselt kinni oma tööajast, ei mahu abivajajad enamasti perearsti vastuvõtule ära ning nendega tegeleb tervisekeskuse või haigla valvearst.
Patsiendi ravimise järjepidevus on sellisel juhul aga sageli katkendlik, usalduslikku suhet patsiendi ja arsti vahel ei teki, iga arst alustab probleemi lahendamisega nii-öelda otsast peale ning rahulolematud on nii haiged kui ka arstid.
Kui Eestis võib patsient endale ise perearsti valida, siis Soomes seda võimalust ei ole. Patsient määratakse kindla perearsti juurde ning arsti saab vahetada vaid erandjuhtudel.
Perearstisüsteemi kasutuselevõtt Soomes on arstijärjekordi veidi lühendanud. Kui varem pidi esmatasandi arstile pääsemiseks kohati kuni kuu aega järjekorras olema, siis uue süsteemi puhul peab ägeda haigusega haige saama arstiga kontakti kolme päeva jooksul.
Kuid praktikas ei pruugi see alati tähendada vastuvõtule pääsemist, kuna kontakti all peetakse silmas ka telefoninõustamist. Näiteks Jyväskylä tervisekeskuste statistika aastast 2000 näitab, et kolme päeva jooksul pääsesid vastuvõtule ainult pooled soovijatest.
Põhja-Karjala ja Vaasa lääni tervisekeskustes, kus perearstisüsteemile pole üle mindud, on tavaline ooteaeg arstile pääsemiseks neli nädalat kuni poolteist kuud, ägeda haigusega saab valvearsti või -õe vastuvõtule siiski paari päeva jooksul.
Kolm päeva võib kodus põdeda ka töötervishoiuõe või tervisekeskuse õe välja antud tunnistusega ning kümne esimese haiguspäeva kulud katab tööandja. Eestis on paraku vajalik haigusest kindlasti arstile teada anda, et tööpäevad kaotsi ei läheks ja töötasu saamata ei jääks.
Kerge nohu ja köhaga Soomes tavaliselt arsti juurde ei minda, samuti üritatakse koduste vahenditega hakkama saada kergemate lihas- ja liigesvalude puhul. Ilmselt on asi ka Soome patsientide paremas tervisealases informeerituses, kuna tervise- ja pereajakirjad on propageerinud tervislikku toitumist ja liikumist juba aastakümneid.
Perearsti töö tulemuslikkus sõltub kindlasti ka tema patsientide nimistu suurusest. Soome suurlinnades kipuvad perearstide nimistud olema väga suured kuni 3000 patsienti , sama häda hakkab tekkima ka Eestis.
Optimaalne patsientide hulk, millega üks esmatasandi arst jõuaks rahuldavalt toime tulla, on umbes 1500, ja näiteks Norras ongi keskmine perearstinimistu juba alla selle.
Kuigi nimistute suurust üritatakse vähendada ja seadustega reguleerida, on nii siin- kui ka sealpool lahte probleemiks esmatasandi arstide puudus. Liigne töökoormus põhjustab arsti ülekoormatust, läbipõlemist ja kergema töö otsimist ning tulemuseks ongi nõiaring järelejäänud arstide koormus kasvab veelgi.
Võrreldes Eesti perearstiga, kes on sunnitud tegelema ka patsientide sotsiaal- ja hooldusprobleemidega, on Soome esmatasandi arsti elu siiski lihtsam, kuna teda aitab hästitöötav sotsiaaltöötajate ja koduõdede võrk, lisaks on Soomes arstide palk 6-8 korda kõrgem.
Seetõttu vaatavadki Eesti arstid üha enam Soome poole ning äraminejate hulk kasvab pidevalt. Soomes on esmatasandi arstidest suur puudus, kuna tööd peetakse raskeks ning suur osa arstitudengeid suundub juba varakult teadustööle või erakliinikutesse.
Kui Eestis räägitakse järjest enam eriarstide järjekordade pikenemisest, siis soomlased on juba aastaid harjunud sellega, et osa eriarstide, näiteks günekoloogide ja silmaarstide juurde pääseb kiiresti vaid eravastuvõtule. Suur osa lõikustestki tehakse erahaiglates.
Perearstile raha eest
Kui Eestis on perearsti juures käimine endiselt tasuta, siis Soomes maksab see 12-15 eurot (187235 krooni), haigla valvearsti vastuvõtt on kallim. Visiiditasu maksmist peetakse normaalseks. Ka haiglates tuleb maksta voodipäevatasu.
Soome patsiendi arstilkäimise kulud katab küll osaliselt riik, samuti hüvitatakse osalt transport arsti juurde, kuna koduvisiite Soome perearstid ei tee.
Kokkuvõtteks on esmatasandi arstil Soomes lihtsam töötada, kuigi arstid teevad nii günekoloogilist kui ka kirugilist tööd rohkem kui Eesti perearstid. Eestis on ka eriarstide kättesaadavus praegu veel väga hea.
Eesti patsient on aga võrreldes Soome omaga praegu veel selgelt paremas olukorras. Kui kauaks aga, seda ei tea keegi, sest praegu töötav arstkond vananeb ja värskelt koolitatud tohtrid otsivad mujalt Euroopast paremaid töötingimusi.