Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2042391t1h6b4b.jpg)
Naistearst Maie Pastiku tuttavlikus olemises näib miski võõras. On see teistsugune soeng? «See on parukas, ma saan praegu keemiaravi,» ütleb ta ja osutab oma rinnale.
See oli veidi üle aasta tagasi. Emalikult hoolitsev 59-aastane arst, kes oma patsiente pikki aastaid aidanud, manitsenud ja ravinud, seisis ühel päeval ise silmitsi kõhedust tekitava diagnoosiga. Vähk.
Oli see karjuv ebaõiglus? «Eks seda küsi endalt kõik haigestunud miks just mina?» nõustub ta. Iga inimese organismis võib olla vähialge, mille vallandamiseks on vaja teatud põhjusi, ka pärilikkusel on oma osa.
«Mina vististi andsin kehale selle põhjuse, sest tegin ületöötamise ja närvipingega endale liiga,» tunnistab naine. Ta töötas arstina mitmes asutuses ja lisaks polnud tal südant keelduda üksiku voodihaige naabrimehe igapäevasest hooldamisest ja tema pärast muretsemisest.
Tükike rinnas
Esimese ehmatuse elas naistearst üle juba 18 aasta eest, kui teisest rinnast tuli opereerida healoomuline kasvaja. Teisel korral nii hästi ei läinud. Möödunud aasta algusest andsid kehv enesetunne ja pidev väsimus märku, et midagi on lahti.
28. mai. See kuupäev on sööbinud naisele mällu. Tal polnudki tarvis diagnoosi ära oodata staaika meedikuna taipas ta, mida tähendab, kui onkoloog saadab patsiendi lisaproove tegema. See kõlas justkui kohtuotsus.
Isiklik tragöödia jäi siiski tagaplaanile, kusagile sügavale hingesoppi, sest vaid napilt kuu eest oli saanud vähidiagnoosi tema hea sõbranna. «Tema haigus oli kaugele arenenud ja kahjuks lootis ta algul liiga palju alternatiivmeditsiinist,» möönab Maie. Sõbranna matused olid ajal, kui Maie ravi hakkas lõppema.
Maie operatsioon läks hästi. Ta räägib siira tänutundega oma raviarstidest ja õdedest, kes teevad kitsastes oludes suurt tööd. Aga ometi läheb ta praegu Vallikraavi tänavast suure ringiga mööda.
Ka järelravi talus naine õnneks päris hästi, ehkki suure ravimitekogusega pole organismil kerge toime tulla. Võideldes iivelduse ja isutusega, sun-dis ta ennast korralikult sööma.
«Ma ei ole vist kunagi varem nii palju tervisliku toidulaua pärast muretsenud kui keemiaravi ajal,» muheleb ta.
Kõige hirmsam oli aeg, kui juuksed peotäite kaupa peast tulid. «Kiirustasin kohe juuksurisse, lasksin pea paljaks pügada ning ostsin lähimast poest tumeda paruka,» meenutab naine. Kunstjuuksepahmaka kandmine palavate suveilmadega oli tõeline piin, paruka all hõõgusid higipiisad.
«Iga kord pärast tööd lennutasin kõigepealt paruka nagisse,» ütleb Maie. Kuid vanaema silmatera, eelmisel suvel vaid kaheaastane Laura kip-
pus teda pelgama ja keelitas: «Pane palun juuksed pähe tagasi!»
«Ei ole halba heata, olen saanud endale varasemast tugevamad ja ilusamad juuksed,» muheleb Maie ja tõmbab käega üle kena soengu.
Hirmu oreool
«Miks ma soostusin oma haigusest rääkima? Et kahandada põhjendamatut hirmuoreooli, mis vähktõbe saadab,» ütleb naine. Vähki haigestumist püüavad paljud hoida suures saladuses.
Vähk ei ole ju alati sugugi hullem tõbi kui näiteks sidekoe-, neeru-, maksa- või ka veresoonkonnahaigused, mis võivad lõppeda infarkti või insuldiga. Arstina teab ta, et kõik haigused on halvad, väikesest tõvest võib tulla suur ja väga lihtne operatsioon võib osutuda ootamatult keeruliseks. Tuleb uskuda meditsiini, abi saab ka looduslikest preparaatidest.
Raskestki haigusest, eriti vähktõvest, saab terveks, kui sellele õigel ajal jaole saada. Esimeses ja teises staadiumis on vähktõbi enamasti ravitav.
Ehe näide on Maie 92-aastane tädi, kellel 36 aasta eest opereeriti terve rind ja kolm roiet. Praegu elab ta üksi ja tuleb nii edukalt toime, et keegi ei usu tema tõelist vanust. Tädi oli Maiele haiguse ajal kõige suurem toetaja ja lohutaja.
Haiguse ajal on väga tähtis, et su kõrval oleksid lähedased. Tegusa ja tubli naisena on Maie kasvatanud suureks kaks poega. Lapsed julgustasid ema: «Sa oled kõigest välja tulnud ja saad ka haigusega hakkama!»
Maie tõdeb, et alles hädas tunned, kes on tõeline sõber ja tuleb sind vaatama hoolimise, mitte uudishimu pärast.
Arstina ei julge ta öeldagi, kui vähe aega oli ta pooleaastase ravikuuri ajal haiguslehel. «Ma ei tahtnud tunda ennast haigena, aga mida muud oleksin ma kodus teinud kui ennast haletsenud?» küsib ta.
Suvilas toimetab Maie alati rõõmuga, vahel rohkemgi kui tervisele hea. Siis noomib poeg: «Ema, ära rahmelda nii palju, istu niisama ka ja imetle aeda!» Vaid nii palju on ema manitsusi kuulda võtnud, et istutas peamiselt püsililli need nõuavad vähem hoolt. Lilled ümbritsevad Maiet ka tema ühetoalises korteris kesklinnas.
Ravi jätkub
Maie jätkab naiste ravimist kesklinna polikliinikus ja kontrollib patsientide rindasid varasemast ehk veelgi rohkem ja hoolikamalt. «Olen ehk mõne onkoloogi liigse muretsemisega äragi tüüdanud,» kardab ta.
«Naised, minge oma tervist kontrollima, kas või kord aastas,» kutsub meedik. Kord kvartalis saavad seda teha ka kindlustamata patsiendid.
Maie jätkab hoogsalt teemal, mis on talle südamelähedane ja mida ta tunneb. «See on ju paradoks, et suhteliselt kergesti diagnoositav rinnavähk on meie väikeses Eestis vähihaiguste hulgas naistel esimesel kohal! Igal aastal avastatakse umbes 520580 rinnavähi esmajuhtu, millest veerand kuni kolmandik on kaugele arenenud. Rinnavähi tõttu kaotame igal aastal 150 naist!»
Arst teab, et rinnavähk ohustab enam üle 45-aastasi, kuid pahaloomulised kasvajad ei säästa ka nooremaid. Ta on ise avastanud mitmeid haiguskoldeid, mis osutusid vähiks.
Aastaid tagasi ei tohtinudki vähidiagnoosist rääkida haigele endale, vaid tema lähedastele. «Ma ei pea seda õigeks, inimesel on õigus teada,» leiab Maie. See, kuidas inimesele raskest diagnoosist teada anda, on omaette kunst. Arst ei varja saatusekaaslastest patsientide eest ka oma kogemust.
Juteldes tõstab Maie korraks käe rinnale. «Haigusest rääkides tunneksin justkui jälle valu,» tõdeb ta. Ja lisab: «Parema meelega ei kõneleks ma sellest üldse!»
«Usun, et olen terve, kuigi meditsiin võib selle otsuse välja kuulutada alles viie aasta pärast, kui haigus ei ole edasi arenenud,» tõdeb ta. Ja kuulutab optimistlikult: «Aga usk on pool, ei, isegi kolmveerand võitu!»