/nginx/o/2013/09/04/2041357t1h562d.jpg)
«Kuidas kindlustada linde linnugripi vastu?» kulutas Võrumaa mees Valeri Kostin kindlustusfirmade uksi ja enda suud. Tulutult, viisakate äraütlemistega saadeti ta tuldud teed tagasi.
Talumees rajab eksootilist linnuparki
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Naersid ikka kõvasti,» räägib Kostin. Põhjus linnugrippi karta on tõsine gripiepideemia tema eksootiliste lindude kollektsioonis tõmbaks kriipsu tema mitme aasta tööle. Kolmandat aastat paneb mees suure osa teenistusest, mis palkmajade ehitamisega saada õnnestub, lindudesse.
Juba tuleval kevadel loodab Kostin jõuda selleni, et tema Lasva vallas asuva Jaaniraotu talu õuel võiksid ringi käia linnuhuviliste rühmad. Nende ees juhina astuks tema ise, viies külalisi ühtede eksootiliste suleliste juurest teisteni ja jagades oma linnuteadmisi.
Hirmutav linnugripp
Et grippi tuleb tõsiselt karta, sai Kostinile selgeks tänavu suvel Ida-Saksamaal Erfurdi faasanikasvatuses, kus püütakse lindude ja inimeste kokkupuuteid võimalikult minimaalseks viia.
Gripp pole ainus muretsemise põhjus, samamoodi tuleb hirmu tunda külakoerte ja tuhkrute ees. Nende vastu aitab lisaks kindlustusele ka elektrikarjus.
Saksamaal õnnestus Kostinil tänavu suvel teoks teha kolme aasta vanune unistus nüüd ujub talu sauna taga tiigil must luigepaar.
Koos nendega tõi mees Võrumaale ka jaanalindude sugulased nandud ja rohefaasanid.
Luiged on suvega täiskasvanuks saanud, ainult sulestik peaks veel tumedamaks muutuma.
Sügise hakul peeti Luige baasis suurt tõuloomakonkurssi, Kostin mõtles: mis on Luige baas ilma luigeta. Püüdis mustad luiged kinni, pani autosse ja sõitis kohale.
Nüüd kahetseb, sest triki tõttu läks kaduma lindude usaldus. Luiged ei lase enam nii ligi kui varem.
Kolmteist aastat tagasi tuli Kostin Võrumaale, vahetades Tartu Annelinna korteri talumajapidamisega, põhimõttel vorst vorsti vastu.
Sealt edasi on ta talus pidanud puurituhkruid, hobuseid ja õuele tulnud metssigu.
Abikaasa Ülle Uibokand kasvatab puuistikuid ja nii on peres vastastikune leppimine, kaks loodushobi on mõlemad aktsepteeritud.
«Tee siil korda!»
Kohalike hulgas on Kostinil doktor Dolittlei kuulsus. Haige kakutibuga käis ta koos röntgenis hoidis tinasärki seljas, lindu süles. Röntgenipildile jäid mõlemad. Paranenud kakk lendas tagasi loodusse.
Teinekord tuli üks mees, kaenlas viin ja murtud jalaga siil tee loomake korda.
«Ma ei taha olla looduse röövel,» teatab Kostin. Sel põhjusel pole kogus ühtki loodusest püütud lindu, kõik on vangistuses munast koorunud. Ainult lendavatel lindudel on tiibu kärbitud, et nad Võrumaalt minema ei lendaks.
Kostin välistab, et tulevikus võiks tema kogus koha leida kodumaine leevike. Aga kui leevikeseparv talvel põõsas maandub, jäetakse kõik toimetused pooleli ja joostakse vaatama.
Linnukollektsioon sai alguse Vastseliina laadalt soetatud partidest. Sealt edasi on tulnud linde pidevalt juurde ja kõik kõrvalhooned on neid täis.
Õunaaeda on kerkinud puurid, kus elavad erinevad faasanid, efektsed, Baltikumis ainulaadsed parukpärlkanad ja paabulinnutibud.
Aedikutes väikeste õunapuude otsas rippuvate õunte vastu ei ilmuta vähemalt paabulinnud mingit huvi, aga sõstrapõõsas on faasanitel tükis lehtedega paljaks nokitud.
Sinimustvalge unistus
Kostin jätab kirevamate lindude hinnad enda teada. Musta luige tibu maksis Saksamaal ligi 8000 krooni. Nandutibu 3000 krooni ringis. Lisada tuleb 6500 kilomeetrit autosõitu ja reisikulud.
Saksamaalt jäi tänavu toomata suur unistus raisakotkas-pärlkana sinimustvalge majesteetlik lind, mille sulgi võiks vabariigi aastapäeval kingituseks saata.
Järgmise sammuna on kavas ehitada soojamaalindudele talvised köetavad ruumid. «Pole pääsu, lumepall on veerema lükatud. Hobi hakkab kalliks minema.»
Siiamaani ei too kollektsioon talle midagi sisse, aga mees põhjendab linnukogumist küsimusega: «Aga miks mõni marke kogub?»