Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/01/13/12870503t1h7147.jpg)
/nginx/o/2013/09/04/2037411t1h4c82.jpg)
Londonis Tate Moderni galeriis eksponeeritav näitus on suurim Frida Kahlo loomingu väljapanek, mida eales Suurbritannias nähtud. Ettearvatult on sellest kujunenud ka üks selle suve hitte külastajaid pole eemale peletanud isegi hirm terrorismi ees. Arusaadav, on ju Kahlot nimetatud maailma kõige kuulsamaks naiskunstnikuks.
Tate Modern eksponeerib ligemale 200st Kahlo tööst 80. Kesksel kohal on tema mõjuvad maskilaadsed autoportreed. Korraldajate eesmärk on Kahlo-kultuse järgijatele meelde tuletada, et värvika saatusega naine oli eelkõige maalija. Ja et tema maalid pole pelgalt Hollywoodi sentimentaalse ja pealiskaudse filmi «Frida» illustratsioonid.
Teemaks Kahlo ise
Kahlo kunsti põhiteema on Kahlo ise. Esimene maal, mida külastaja näeb, on 1943. aastal (Kahlo hiilgeajal) valminud «Surmale mõeldes». Kunstniku tõmmu, kokkukasvanud kulmudega karmilusa näo otsaesisel on ringikujuline auk. Läbi selle paistab maastik pleekinud pealuu ja säärekontidega. Kahlo ei lase vaatajal mitutpidi mõelda ta on sina peal surmaga.
Lastehalvatust põdenu ja noorena raskes liiklusõnnetuses ellujäänuna vaevles Kahlo kogu elu valudes. Hiljem tehti talle ligi 30 operatsiooni. «Henry Fordi hospital» on pretsedenditu töö, millel Kahlo kujutab nurisünnitust, mis oleks peaaegu lõppenud tema enda surmaga.
Gangreeni tõttu amputeeriti Kahlo jalg. Ta suri 47-aastasena, aastal 1954. Viimane teravmeelne, musta huumorit sisaldav päevikusissekanne laseb paljudel siiani arvata, et tegemist oli enesetapuga.
1983. aastal avaldatud Kahlo biograafia, autoriks Hayden Herrera, andis tõuke kultuse tekkeks. Kahlot on kujutatud postmarkidel, tema stiil on allikaks moeloojaile, isegi autotööstus (Volvo) on teda imagoloogiliselt kasutanud. Fridamaania ilming internetis on www.fridakahlo.us, kust võib osta kunstnikust inspireeritud tarbeesemeid.
Kehaliste kannatuste kõrval oli Kahlo hingevalu peamiseks põhjustajaks mehhiko kunstnik ja kommunist Diego Rivera mees, kellega ta abiellus, et lahku minna, ja siis taas abielluda.
Kummalgi olid vastaspoolt okeerivad abieluvälised suhted. Kahlo katsetas ka lesbiliste armuseiklustega. Tema poliitilisust peaks paljude fännide arvates kinnitama juba ainuüksi armusuhe Trotskiga.
Näituse kuraator Emma Dexter selgitab aga, et tegelikult on kogu Kahlo looming poliitilise värvinguga. Ühel Kahlo viimastest töödest «Marksism teeb vigased terveks» heidab kunstnik kargud kõrvale ning teda toetab pühakuna mõjuv Marx.
Kahlo poliitilisus on aga hoopis tõsisem neis töödes, kus ta väljakutsuvalt Mehhiko ja USA väärtusi kõrvutab. «Autoportree Mehhiko ja USA piiril» näitab protestimeelset kunstnikku Kolmanda Maailma väärtusi kaitsmas.
Kahlo oli feministide eelkäijana ajast tublisti ees. Tänapäeval on tema loomingu kuulsaim kollektsioneerija Madonna.
Markantseim Kahlo pihtimusliku stiili edasikandjaist kunstis on Tracey Emin oma taiestega seksuaalelust ja naiseksolemisega kaasnevaist kannatustest.
Midagi Sylvia Plathist
Kahlos on midagi Sylvia Plathist, kirjanikust ja luuletajast, kes kirjutas, et suremine on kunst nagu kõik muugi ja et tema teeb seda erakordselt hästi.
Plath, kes lõpetas 1963. aastal elu enesetapuga, sümboliseeris 20. sajandi kunstis ja kirjanduses kujutatud naist-ohvrit, kes enesesse süüvides dokumenteeris piinliku täpsusega seda, mida tähendas olla naine ühiskonnas, kus reeglid naistele ja meestele olid juba enam-vähem samad, ent tihti vaid näiliselt.
Siiski Plathist erinev on Kahlo enesekindlus ja must huumor. Heaks näiteks on «Autoportree pügatud juustega», kus Kahlo on tavapärase kireva mehhiko motiividega kleidi vahetanud meheülikonna vastu, juuksed maha lõiganud ja istub jalad laiali äraootavalt ja ähvardavaltki, käärid peos.
Iga Kahlo töö esitab küsimusi. Kes ma oma mitmelt mandrilt pärit esivanematega olen, kas mehhiklane, ameeriklane või eurooplane? Millisele religioonile pühenduda? Olen ma mehelik või naiselik? Ilus või inetu? Alistuv abielunaine või maailma valitsev ürgnaine?
Vastuseid ta küsimustele ei anna.
Ka mitte neis 1940ndatel maalitud autoportreedes, mis lasevad teda kõrvutada selliste elamisvalu kujutanud kunstnikega nagu Van Gogh ja Munch.
Kunstinäitus
Frida Kahlo
Tate Moderni galeriis Londonis 9. oktoobrini