Levada, eestlase isa

Viktor Levada Foto: Andres Teiss

Viktor Levada meelest seisab tema õnn kolmel vaalal: perekond, äri ja hobi. «Kui need asjad on korras, võib eluga rahul olla,» leiab ta.

Mida tunneksite teie, kui teeniksite Eesti suurima metallifirma omanikuna aastas miljon krooni dividende? Vutifännina omaksite klubi, mille kolm võistkonda osaleb Eesti meistrivõistlustel? Koduseinu ehtivatest maalikunsti šedöövritest, Cambridge’is kõrgharidust omandavast järeltulijast ning Maseratist rääkimata.

Metalliärimees ja jalgpalliklubi Levadia omanik Viktor Levada (45) ütleb lihtsalt, et on õnnelik.

23-aastasel kuumaverelisel odessalasel, kes Eestist vaid uduselt kuulnud oli, polnud siin vist kerge alustada?

Olin just lõpetanud Odessa riikliku merelaevanduse instituudi, ja nagu Nõukogude ajal kombeks, sai võimalikuks suunamine Tallinnasse. Ma polnud kunagi varem Eesti pealinnas käinud, aga 23-aastaselt tundus see väga romantiline – olgugi et oleksin võinud alustada ka Krimmis, Sotšis või Kesk-Aasias. Riskisin, ja paistab, et edukalt.

Muidugi oli algus raske, kontrast Odessa ja Tallinna vahel suur. Üks asi on kliima ja teine inimeste mentaliteet – ma ei saanud paljudest asjadest aru. Teate, olin harjunud tegema kõiki otsuseid kiirelt, lõbutsema samuti kiirelt ja täiel rinnal – siin aga tuli tüdrukuga esmalt paar tantsu tantsida, et ta sind üldse jutule võtaks. (Levada pruunidesse silmadesse ilmub üleannetu muie. See jääb sinna pikaks ajaks.)

Vanalinnas Gnoomi restoranis, kus käisin, oli kohe nagu kirjutamata tutvumiskoodeks, et tütarlapsega tuli ikka paar tantsu teha – meeldis ta sulle siis või ei. Ja tingimata tutvuti kohvikus või restoranis, seevastu Odessas võis sümpaatse tütarlapsega kas või tänaval tuttavaks saada.

Ah jaa, ja siis piletikontrolörid! Odessas sõitsid ühistranspordis pidevalt jänest, jäid vahele, maksid kohe rubla trahvi ära ja korras. Sõitsin siis ühel oma esimestest päevadest Tallinnas trolliga, kui tuli karm kontrolör – kõik lükkasid kohe oma piletid letti, mul muidugi polnud midagi ette näidata ja kogu trollibussitäis rahvast jõllitas mind nagu mingit imelooma! Aga eks ma õppisin sellest; pärast olid kõik teksade taskud pileteid täis.

Või kui kohvikus hõikasin ettekandjale meelitavalt: «Mamotška, kofe!», mis Odeassas nii tavaline, siis nähvas too vihaselt: «Kuhu «palun» jääb, noormees?»

Kui aga kõrvutada elu siin ja seal, siis tuleb tunnistada, et elustiil ja kultuur on erinevad. Siin on palju euroopalikku, kuid Ukrainal jällegi oma võlu.

Peate end siis ikka ukrainlaseks, mitte eestlaseks või eestimaalaseks?

Loomulikult pean end ikka ukrainlaseks, kuna olen seal sündinud, üles kasvanud ja olulise osa oma elust elanud. Mu isa on ukrainlane, ema poolatar.

Mu vanem tütar käis Eestis vene koolis ja sõitis siis välismaale õppima. Poeg Filipp aga on olnud algusest peale peres ainuke, kes valdab täiesti vabalt eesti keelt. Kui läksime näiteks restorani ja ettekandja meist aru ei saanud, siis palusime temal tõlkida. Ja Filipp ütles: «No mida te, vaesed vanemad, küll ilma minu, eestlaseta, peale hakkaks?» Ise oli tollal vast seitsmene.

Ent teidki peetakse Eesti patrioodiks.

Kui mulle Eestis ei meeldiks, elaksin lihtsalt mujal. Mulle meeldib Tallinn, olen seotud oma firmaga, Eesti jalgpalliga. Kuidas ma saaksin jätta oma jalgpallihuvilised lapsed, kes Levadia meeskondades mängivad?!

Ühel kohtumisel norrakatega palusid nad mul rääkida, kuidas siin elu on.

Ma siis seletasin, et muidu läheb hästi, astusime euroliitu, ainult kaks asja ongi veel puudu – nafta ja päike. Olen alati nalja visanud, et ehitan oma järveäärse maja juurde kahemeetrise vineerist aluse ja maalin sinna päikese – hommikul hea oranži päikesetõusuga ärgata. Et siis olen selle Eestimaa päikesepuuduse-küsimuse ära lahendanud; mis naftasse puutub, seda veel ei tea. (Naerame mõlemad. Südamest.)

Üheksakümnendatel oli metalliäril ju kaunis kehv kuulsus, et ikka maffiameeste pärusmaa. Teid see ei seganud?

Kogu üldsus mõtles nii. Kui ma pangast laenu tahtsin, öeldi alguses, et ei saa – et kui metall, siis kindlasti mingi valgustkartev äri.

Aga tuleb teha vahet musta metalli ja värvilise metalliga äriajamise vahel. Viimasega tegeles kriminaalne element, musta metalli on aga alati ehituses ja tööstuses kasutatud. Ega ma ei salga, et üheksakümnendate alguses sattus minugi ärisse igasugust metalli – niklit jms. Aga sain üsna kiirelt aru, et kõige riskivabam ja rahulikum on tegelda musta metalliga. Metall, mida meie Eestisse toome, on kaup nagu iga teinegi – näiteks mööbel.

Hirmu on teil tulnud elus tunda?

Üheksakümnendate algupoolel, kui kriminaalsus lokkas, tuli minulgi hirmu tunda – oma perekonna, iseenda ja äri heaolu pärast. Kuid see aeg läks mööda, olukord normaliseerus ja nüüd on hoopis teistsugused riskid. Ka teistsugused hirmud – näiteks istusime lennukis, lendasime Tbilisisse ja tehniliste probleemide tõttu pidi lennuk Tallinna naasma. Nii et hoopis sellised ohud.

Teie suurim kirg on teadagi jalgpall.

Olen Ukrainas jalgpalliga üles kasvanud, ka ise asjaarmastaja tasemel mänginud. See on tundunud mulle alati asjaliku spordialana – kui 1998 osutus võimalikuks rahaliselt mingit spordiala toetada, valisin jalgpalli. Mu abikaasa armastab teatris käia, mina mitte eriti – kui oleksin suur teatrihuviline olnud, tulnuks ehk kõne alla mõne teatri restaureerimine.

Esimesel aastal jäime rahaliselt nulli, teisel jõudsime väikesesse kasumisse – edasi aga muudkui miinused. Kuid mullu saime taas rahalises mõttes tasakaalu, väikesesse plussi, ja sel aastal oleme loodetavasti ka plussis. Muidugi ei saa praeguses Eestis ühegi spordialaga kasumit teenida. Mina teenin oma raha metalliäriga – kui on vaja ja võimalik jalgpalli investeerida, teen seda.

Jalgpall on nagu narkootikum, tasapisi olen jalgpallipisikuga nakatanud ka oma pere ja töökaaslased. Naudin mängu ja rõõmustan eriti siis, kui on head tulemused ette näidata. Kui aga näiteks mängijad ei pühendu sajaprotsendiliselt ja jäävad seetõttu meistritiitlist ilma, läheb muidugi tuju ära.

Millised probleemid siis teie meelest Eesti jalgpallielu purevad?

Suurim probleem on see, et ei Eesti klubid ega esindusmeeskond pole Euroopa vutiareenil saavutanud vähimatki tõsiseltvõetavat edu. Kellelegi pole saladus, et kogu võim Eesti jalgpallis on koondunud ühe mehe, Aivar Pohlaku kätte. Aga võim tähendab ka vastutust – töö tuleks korraldada ikka nõnda, et asi liiguks ülesmäge. Ent kui vaadata tulemusi, on need pehmelt öeldes kesised.

Staadionil napib pealtvaatajaid, seegi on suur probleem. Vaatajad tulevad vaid siis, kui rahvusmeeskond mängib Venemaa, Portugali vms vastu – Eesti-sisestel mängudel on kohal ikka väga vähe inimesi.

Emotsioonid varjutavad vahel ärimehe ratsionaalsuse?

Eks ma pean ennast ikka emotsionaalseks inimeseks, olgugi et aastad Eestimaal eestlaste keskel on mu temperamenti tublisti jahutanud.

Ühel päeval sõitsin näiteks oma majaehituse juhi, tüüpilise Mulgimaalt pärit eestlasega paari ehituse jaoks vajalikku asja ostma. Läksime kahe autoga – tema ees sõidab tasakesi, täpselt eeskirja järgi. Mingi hetk taban end rahuliku tempoga, vähimalgi määral riskimata tema kannul sõitmas – varem oleks mul villand saanud ja oleksin ammu minema kihutanud.

Viktor Levada on siis mees, kes armastab riskida?

Põhimõtteliselt küll. Aga kasiinos ei käi kunagi. Oma adrenaliiniannuse saan jalgpalliga kätte – iga inimene saab selle eri moel. Kes mängib kasiinos, kes tegeleb ekstreemspordiga. Mina olen õnnelik, et saan oma üleliigse energia hobiga tegelemisse matta.

Kas olete alati soovinud palju raha teenida?

Mulle oli üheksakümnendatel oluline panna alus ärile – ehitada üles stabiilne kompanii. Firma juhtkonnas töötavad inimesed on olnud sellega seotud loomisest peale.

Kuid ma ei häbene öelda, et mulle on alati meeldinud raha teenida. Kahtlemata oleksin jõukam, kui ei tegeleks jalgpalliga, vaid tuleksin kontorist kell kuus õhtul koju. Aga mis mõte sellisel mammonakogumisel oleks? Palju inimene ikka kulutada jõuab – ehitab maja, ostab korteri südalinna, paar autot, veel mingeid iluasjakesi naisele; rohkemal pole mõtet. No mis mõte oleks Eestis näiteks jahti osta? Ostsin mõne aasta eest kabrioleti, aga mis mõtet on meie ilmastikutingimustes lahtise katusega autol?! Olen oma raha investeerinud metalli, see ootab oma aega.

Üheksakümnendatel oli lihtsalt hetk, kui tuli härjal sarvist haarata.

Olin äri alustades 33, mul oli naine, samuti laps, teatav elukogemuste pagas ning oskasin kaunis edukalt ära kasutada aega, kus üks riigikord hakkas lõppema ja teine polnud veel alanud. Kuid tahtmine teenida on mulle alati kõige olulisem olnud. Kui noor inimene tuleb ja tahab minu firmas tööle hakata, uurin esmalt, kas tal on samasugune soov – see on mulle olulisem kui ükskõik millise kõrgkooli diplom. Äris on kõige tähtsam olla aus ja tahta raha teenida.

Käivad raha ja võim käsikäes?

Kõik sõltub inimestest. Kui näiteks võimu juures olles püüeldakse suure raha poole, ei jõuta selleni kunagi; liialt rahaahned ei oska sellega tegelikult ümber käia. Kel jalad kindlalt maas, kes on aus ja korralik inimene, sellel on minu arvates suuremad võimalused lõpuks ikkagi rohkem teenida.

Te pole siis kunagi võimu himustanud?

Võim huvitab kõiki inimesi. Kuid poliitiline võim jätab mind küll külmaks, olgugi et päris mitmed poliitilised parteid on oma pakkumisi teinud. Olen piisavalt pragmaatiline ja ratsionaalne inimene, et mitte sellesse lõksu langeda. Naine tundis küll hirmu, et mine tea, äkki hakkangi poliitikaga tegelema, aga ma rahustasin ta maha. See pole minu ala, olgugi et tunnen huvi Eesti ühiskondlikus elus toimuva vastu. Vaadake ümberringi – oleme Lätist ja Leedust arengus ette jõudnud; see on nii rahva kui ka poliitikute teene.

Kellel on teie arvates tänapäeva Eestis hea elada?

Ei teagi minu arust on meil juba tekkimas keskklass, mis on väga tähtis. Kui võtta võrdluseks näiteks Venemaa või Ukraina, näeme, et seal on palju väga rikkaid, aga samas ka väga vaeseid inimesi. Kuid just keskklass, hästi teenivad oma ala spetsialistid suudavad juba soetada maja või korteri heas piirkonnas – minu arust on see juba väga hea näitaja.

Mina olen oma eluga rahul, mul läheb hästi nii äris kui ka pereelus.

Jalgpalli kõrvale mõni muu harrastus ka mahub?

Armastan reisida, avastada seni käimata paiku. Mulle meeldib näiteks Itaalia – keel, temperamentsed inimesed, sealne köök. Armastame naisega väljas söömas käia, Tallinnas näiteks meeldib meile restoran Controvento; naudin üldse ajaveetmist lõbusas seltskonnas.

Kahe aasta eest, kui kaotasime meistrivõistlustel Florale, tulin koju suhteliselt lööduna. Võtsin väikse konjaki, tõmbasin mahvi sigarit, naine pani mängima mingi melodraama – aga tuju ei paranenud, tee või tina. Järsku tuli hea mõte – helistasin reisibüroosse ja teatasin, et sõidame naisega ülejärgmisel päeval Kiievisse. Käisimegi sugulastel ja sõpradel külas, kallite kadunute kalmudel; veetsime spontaanselt mõnusa nädala ja kogusime positiivseid emotsioone.

Teil on seljataga üsna pikk abielu-ajalugu. Mõni salajane retsept pikaajaliseks kooseluks?

Eestisse tulles kavatsesin kohe tutvuda eesti tüdrukuga, õppida keele ära ja sulanduda võimalikult kiirelt siinsesse ühiskonda. Aga kohtusin eesti, vene ja ukraina tüdrukutega, siis hakkasin kohtuma oma abikaasaga, kes õppis tollal Harkovis, ja 26-aastaselt tegin talle ettepaneku. Tahtsin juba siis perekonda ja lapsi – praeguste arusaamade kohaselt ollakse selles eas taoliste asjade jaoks liialt noor, tollal abielluti varem.

Abikaasa on mind alati kõiges toetanud ja oleme teineteist usaldanud.

Nii. Ja nüüd SEE küsimus, mida lihtsalt PEAB ühelt vutifännilt küsima – ons jalgpall parem kui seks?

Oleneb, MILLISEST seksist ja MILLISEST jalgpallist jutt käib. Kui rääkida Eesti meistrivõistlustest, ei kannataks jalgpall seksiga kõrvutamist välja, aga kui Levadia võitis möödunud suvel Iirimaa klubi Bohemiansi siin on kõik suhteline. (Naerame taas. «Ma juba mõtlesin selle sissejuhatuse peale, et ei tea, mis küsimus sealt NÜÜD tuleb,» kommenteerib Levada.)

Täna, siin ja praegu – olete te õnnelik inimene?

(Vähimagi kõhkluseta ja äärmiselt kindlalt.) Olen küll. Kõik laabub, eesmärgid, mida olen enesele seadnud, kavatsen saavutada. Igatahes olen praegu oma eluga rahul.

Teadupärast defineerib iga inimene õnne isemoodi. Minu jaoks seisneb õnn selles, kui suudan ülesanded, mis olen endale püstitanud, edukalt ellu viia.

Täiuslikult õnnelik saad aga olla alles siis, kui nii töö kui ka isiklik elu on korras. Mehe õnn püsib minu meelest kolmel olulisel asjal: töö, pere ja hobi.

Mulle on see olnud küll õnnelik aasta – äri Euroopas läheb ülesmäge, perega oleme jõudnud koos olla, üheskoos puhata ja elu nautida.

Pean end realistlikuks maksimalistiks, olen endale alati seadnud realistlikud eesmärgid. Tahtsin normaalset perekonda, hästi toimivat äri ja nüüd tegelen jalgpalliga.

Viktor Levada

Sündinud 12. juunil 1959 Ukrainas Aleksandrija linnas.

1982. aastal lõpetas Odessa merelaevastiku inseneriinstituudi ning saabus tööle Eestisse, kus töötas Eesti Merelaevanduses.

1991. aastal asutas metallimüügiga tegeleva firma Levadia OÜ. Aastate jooksul sai sellest üks suuremaid firmasid Baltimaades, millel on filiaalid Pärnus ja Tartus, Kaunases, Klaipedas ja Vilniuses (Leedu) ning Tšerepovetsis (Venemaa).

1998. aastal sai OÜ Maardu Jalgpalliklubi peasponsoriks. Pärast edukat hooaega esiliigas taasasutas jalgpalliklubi, mille tulemusena on FC Levadia kerkinud Baltimaade parimate meeskondade hulka.

Abielus, peres kasvavad tütar Elvira ja poeg Filipp.

Mart Opmann

sõber ja Jalgpalliliidu endine president

Viktor Levada on väga sihikindel inimene. Oma maises elus on ta endale teatud eesmärgid paika pannud. Ütlesin talle ükskord, et noh, Viktor, nüüd tulid nagu vee alt välja - avalikkuse ette. Nüüd pead arvestama sellega, et sa pole mitte ainult lihtsalt ärimees, vaid tänu jalgpallile ka avaliku elu tegelane. Ja tema ütles, et midagi peab inimesel lisaks ärile veel olema, ja jalgpalli on ta alati armastanud.