Hansa Liising Eesti tegi oma kundest miljonäri

Nende Harjumaal Viimsi vallas Nurme tee ääres asuvate majade maadega tegi Hansa Liising Margus Prantsusest hoobilt miljonäri. Foto: Marina Puškar

Kui keegi ütleb, et pank ei tee kedagi rikkaks, ei tasu sellist juttu uskuda. Teeb ikka, kuid selleks pead sa olema õigel ajal õiges kohas, nagu Salva Kindlustuse müügimehe Margus Prantsusega juhtus.

26. mail 2003 istus 30-aastane Prantsus koos Hansa Liisingu töötaja Keit Hintsiga Tallinna notari Jaan Hargi büroos, et lõpetada liising ja osta pangalaenuga oma Haabneeme häärber ära. Paraku ei teadnud esimene, teine ega kolmaski, mida müüdi või mida osteti, sest paberite hulgast puudus katastriüksuste plaan.

Fakt on, et Prantsusele müüdi ühe maa ja maja hinnaga kogu kinnistu, mis tegigi tast miljonäri, hiljem ka Hansa Liisingu vaenupoole. Ometi alustati sõda Prantsuse vastu alles eelmise aasta mais, sest aasta otsa ei pannud pank oma vara kadumist tähelegi, naabritel polnud aga juhtunust õrna aimugi.

Ühe lohakus, teise õnn

Prantsusega lepingu alla kirjutanud Hansa Liisingu endine töötaja Hints vandus Harju maakohtus kõlava häälega, et räägib asjast kogu tõe. Noorel peal oli tõde kerge meenutada, mis siis, et nädalas tegi ta 50 kuni sada tehingut. Jah, tema oli notar Hargi juures tõesti müünud Prantsusele liisingueset – üht maja Viimsi vallas Nurme tänavas. Kuid paberid oli ette valmistanud tema kolleeg.

«Mäletan, et notar luges lepingust ette olulisema – osapooled, objekti, ostu-müügihinna, hüpoteegi summa ,» vuristas Hints. «Lepingu esemeks oli maja. Sõlmisin lepingu teadmises, et müüakse kinnistu, millel on üks hoone. Kuuest-seitsmest majast (tegelikult viiest – TP), kus elanikud sees, polnud juttu. Notari juures ei loetud teisi maju ega aadresse ette Mina ei lugenud lepingut lohakusest.»

Aga Margus Prantsus luges lepingut huviga. Kui mitte notari juures, siis kodus kindlasti. Ta avastas, et on ühe 1200 m2 suuruse maatüki ja maja asemel saanud kauba peale veel kuus krunti ja neli maja! Prantsus oli hoobilt viie maja ja 7635 m2 suuruse kinnistu omanik! Selle asemel, et pangale ja naabritele veast rääkida, kandis ta süllekukkunud hiigelvaranduse kinnistusraamatusse.

Ära ehita mulle maja

Üks Prantsuse naabritest on Joseph Engler – elamuarendusfirma City House juht. See firma ostiski aastaid tagasi neli suurt kinnistut, mis liideti üheks ja jagati siis seitsmeks.

Engler: «Saime Hansa Liisingust liisingfinantseerimise. Üks krunt jäi transpordimaaks, kuuele ehitasime elamud. Kuna need kuulusid liisingfirmale, võtsid majaostjad liisingu meilt üle. Tehti nn võlaülekandelepingud. Kui me 2003. aasta sügisel viimast, Nurme tee 28 maja ehitasime, ilmus äkki Prantsus välja ja küsis: «Kas sa ehitad minu maa peale maja?»

Arvasin, et mees teeb nalja. Vastasin: «Kui sina oled selle maa omanik, siis mina olen Pärsia šahh.» Oleksin ma Prantsuse juttu tõe pähe võtnud, oleksin kohe Hansa Liisingusse läinud. Aga ma ei uskunud, et Eesti Vabariigis võib selline apsakas üldse juhtuda. Mängus olid ju ikkagi pank ja notar!»

Ent kui üks pere tahtis Nurme tee 28 asuva maja eelmise aasta kevadel ära osta, ilmnes, et selle omanik pole tõesti Hansa Liising, vaid Prantsus!

Võimatu, ent tõsi

Hansa Liisingu endine ja Hansapanga praegune kliendihaldur Helen Kondor kinnitas kohtus, et kuulis juhtunust mais 2004 ja kontrollis kohe kõik paberid üle.

Kondor tunnistas: «Kui vaatasin Prantsuse laenulepingut ja laenu tagatist, oli selge, et tegemist peaks olema ühe majaga. Aga tegelikult oli kinnistul mitu maja peal ja Prantsus oli kõigi omanik. Asi tundus võimatu.»

Ometi oli see tõsi, sest ka ostu-müügileping kinnitas Kondorile, et Prantsus ostis ja Hansa Liising müüs talle kõik katastriüksused. Paraku üheksa miljoni asemel 1,6 miljoni krooni eest.

Kondor: «Sain aru, et leping oli valesti tehtud ja vara valesti realiseeritud. Tegemist oli väga suure eksimusega.»

Kuigi pank palus notaril tehing tühistada ja tegi Prantsusele ettepaneku varast loobuda, polnud asja selline käik vastsele miljonärile meeltmööda. Ei jäänud Hansa Liisingul muud üle kui anda hagi kohtusse. Prantsus vastas sellele oma hagiga. Ta teatas: kuna Hansa Liising pole tehingut tähtaegselt – kuue jooksul – tühistanud, palun jätta hagi rahuldamata.

Kohtus kinnitas Prantsus, et juba märtsis 2002, kui kinnistul oli paar maja, tahtis tema kogu kinnistut ära osta. (Ehitaja väitel oli siis kinnistul viis maja. – T.P.)

«Miks ei käitunud te siis, kui juba olite kogu kinnistu omanik, nagu tõeline peremees?» küsis kohus.

«Ma ju ütlesin Englerile: ära ehita mulle veel üht maja,» vastas Prantsus. «Ja ma maksin kogu kinnistu eest maamaksu.» Tõsi – Prantsus maksis kogu kinnistu maamaksu.

«Kuid miks viie maja elanikud maksavad Hansa Liisingule liisingut, kui omanik olete teie?» tundis kohus huvi. «Liisingleping ei anna neile õigust omandile. Nemad on vara kasutajad, sellepärast,» vastas Prantsus.

«Kas majade uksevõtmed on siis teie käes?» jätkas kohus. «Ei,» teatas Prantsus. «Ma ei ostnud kinnistut selleks, et minna teistesse majadesse. Minu eesmärk oli saada omanikuks ja kinnistu edasi müüa.»

Seda Prantsus detsembris 2003 ja mais 2004 üritaski. Mis siis, et kinnistul olevates majades olid vähemalt kümne inimese kodud!

Prantsus haub hagisid

Prantsus pidas Hansa Liisinguga kaks kohtulahingut vastu, kolmandal soostus sõlmima vastaspoolega kokkuleppe, et nende mõlema tegelik soov ja tahe mais 2003 oli võõrandada Prantsusele üks katastriüksus.

Kohtu küsimusele, kas kokkuleppe taga on sundi, pettust või kas keegi pistis Prantsuse näpud sahtli vahele, vastas mees, pilk maas: «Jah, mind sunniti kinnitama kokkulepet, kuid see vastab mu soovile.»

Kohtunik lõpetas istungi sõnadega: «Loodan, et selle kinnistu vaidluses me enam ei kohtu. Olge ettevaatlikud. Näete, mis ühe näpuvea pärast juhtuda võib.»

Prantsusele jäi see hoiatus hästi meelde, ta ütles: «Need sõnad olid ju Hansa Liisingule öeldud – neil oli kodutöö tegemata.» Prantsuse väitel keetiski kogu supi kokku Hansa Liising, kuid kulpi oli liigutanud ka notar. «Notari kohus on andmete õigsust kontrollida, aga tema usaldas liigselt Hansa Liisingut,» teadis Prantsus.

Tema uskus oma võitu ja on kaotusest täiesti pettunud. Hetkel kaalub ta, kas esitab Hansa Liisingu, ehk ka Hansapanga vastu veel mingi kohtuhagi.

«Moraalset kahju saan ma ikka nõuda,» arutles Prantsus. «Pean nüüd teiste pärast oma ilusas kodukandis naabrite vaenu kannatama. Ma ei saa unustada, kuidas Hansa Liising mind pärast vea ilmsikstulekut terroriseeris. Mu naine varises sellest suurest pingest kokku – oli tund aega meelemärkuseta.»

Kuigi vastavalt kokkuleppele pidi Prantsus vea parandamiseks kohtuma Hansa Liisingu esindajaga 6. juuni hommikul notar Tiit Sepa büroos, ta sinna ei ilmunud

Aasta pommi otsas

Mida arvavad Prantsusest need kümmekond inimest, kelle arvel ta miljonäriks sai ja kelle kodusid ta nende selja taga müütas? Nüüd teavad nad, et istusid pikka aega viitsütikuga pommi otsas. Õnn, et see pomm ei lõhkenud. Ja seda mitte sellepärast, et Prantsusel hakkas neist hale või nende kodudest kahju.

Tagajärjeks on see, et Prantsusel küll on naabrid, aga teda nende jaoks ei ole.

Ent mida arvata Hansa Liisingust?

Engleri sõnul kannatasid liisingfirma tegemata töö pärast nii tema kui ka mitmed teised. «Närvitsemine viis juba selleni, et mõni müüs oma maja maha,» lausus ta. Engler ei usu tänase päevani, et Hansapanga omanikud liisingufirma apsust teavad, kuigi firma kahju pole väike. «Nad maksid ju kallid juristid kinni ja meilt ei saanud nad kuni kohtuotsuse jõustumise ning kinnistusraamatu kande muutmiseni sentigi intresse,» selgitas ta.

Muide, City House ei võta Hansa Liisingust juba paar aastat liisingut, sest usaldus on otsas. «Meie firma haldurid vahetusid seal kogu aeg – ühed läksid, teised tulid. See on paha, kui haldur on üks inimene, aga notari juures käib teine, tavaliselt selline, kes pole firmas veel jalgagi soojaks saanud. Täielik loterii – eks sellest see apski,» rääkis Engler.