Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/09/04/2033111t1h1e9c.jpg)
Kui laenaja ei suuda laenu tagasi maksta või on ta selle välismaale kolides «maha unustanud», tuleb käendajal see tema eest tagasi maksta. Käendaja ei pea laenu tagasi maksma vaid laenaja surma või töövõimetuse korral.
Valitsus kinnitas eile sügisel algava õppeaasta õppelaenu summa maksimaalmääraks ühe laenutaotleja kohta 17 500 krooni. See on sama palju kui läinud õppeaastal.
Ühispanga eralaenude arendusjuhi Triin Messimase sõnul on õppelaenu saamiseks vaja kahte käendajat, kellel peab olema kindel sissetulek. Hansapanga eraisikute finantseerimise arendusjuhi Kersti Arro sõnul peab käendajate viimase kolme kuu keskmine netosissetulek olema vähemalt miinimumpalga suurune ehk umbes 2430 krooni.
Käendajast saab võlgnik
«Käendaja on solidaarvõlgnik, see tähendab, et ta vastutab laenu eest täpselt samas ulatuses kui laenusaaja. See ongi kõige suurem risk käendama asudes. Kui laenusaaja jääb võlgu, on pangal ja riigil täpselt samasugune õigus pöörduda nii käendaja kui laenusaaja vastu,» selgitas Messimas.
Kui laenusaaja ei maksa laenu tagasi, saadab pank talle esmase meeldetuletuse. Kui sellele ei reageerita, saadab pank kuu aja pärast juba võlgnevusekirja, mille saavad ka käendajad.
Kui võlgnevust ei tasuta, saadetakse veel üks meeldetuletuskiri ning kui seegi jääb vastuseta, annab pank kolm kuud pärast võlgnevuse tekkimist laenu üle riigile.
Riik maksab pangale saamata jäänud laenusumma ära ning hakkab võlgnevust ise tagasi nõudma. Selleks hetkeks on nii laenusaaja kui käendajad riigi silmis õppelaenuvõlglased, mis seab neile mitmeid piiranguid, näiteks ei saa võlgnevuse korral võtta eluasemelaenu, sõlmida mobiiltelefoni liitumislepingut, liisida autot või teha muid ametlikke tehinguid.
Riigi poolt tegeleb õppelaenu sissenõudmisega haridusministeerium. Selle õigusosakonna juhataja Anno Aedmaa sõnul on riik praeguseks laenu ära maksnud umbes 3000 võlgniku eest.
Kevadel hakati õppelaenude sissenõudmisega aktiivsemalt tegelema ning seetõttu pärivad käendajad nüüd varasemast rohkem ka oma õiguste ja kohustuste kohta.
Aedmaa sõnul teavitab ka haridusministeerium võlgnikke esmalt kirja teel ja teeb ettepaneku sõlmida maksegraafik.
Kokkuleppele jõudes arvestatakse graafikut koostades võlgniku sissetulekuga, igakuised riigile makstavad summad jäävad 1000 krooni piiresse.
Kui üks käendajatest laenu ära maksab, on tal hiljem õigus see omakorda laenusaajalt ja teiselt käendajalt tagasi nõuda. «See on aga käendaja enda risk, kas ta saab selle raha kätte või mitte, ta võib anda asja kohtusse või inkassosse. Meie pöördume selle võlgniku poole, kellelt on võlga kõige lihtsam kätte saada,» ütles Aedmaa.
Kui võlgnikud ministeeriumi kirjale ei reageeri, antakse nad kohtusse. Pärast kohut hakkavad võlga sisse nõudma kohtutäiturid, ja juba palju karmimal viisil.
Kohtutäitur arestib vara
Tallinna ja Harjumaa kohtutäituri Kristiina Feinmani sõnul pakub ka kohtutäitur esmalt võimalust tasuda võlg maksegraafiku alusel, kuid kui sellele keegi endiselt ei reageeri, arestitakse juba võlgniku vara pangaarved, töötasu, kinnisvara ja muu vara.
Pangaarvet arestides jäetakse arvele ühe miinimumpalga suurune summa kuus, töötasu peab kinni tööandja ja võlgnikule jääb kuu sissetulekuks 80 protsenti miinimumpalgast. Tasu peetakse kinni seni, kuni võlg tasutud.
«Üldkokkuvõttes ei saa võla eest kuhugi joosta. Tasub kohe mõelda tagajärgedele ja sõlmida maksegraafik,» soovitas Feinman.
Ka Aedmaa sõnul tasub teha riigiga koostööd. «Võlg muudab elu väga ebamugavaks. Selle summa peab niikuinii ära maksma, elu lõpuni ennast varjata pole mõtet ega saagi,» ütles Feinmann.