Igavene Tartu

Kusagilt siit võiski alguse saada Tartu 1775. aasta suurpõlemine. Pildil on nii Jaani kirik kui ka taga vasakul Tartu vanim kivimaja (rohelises ehitusrüüs). Kiriku varjust paistab ka hruštšovka. Foto: Margus Ansu/Artur Borissenko

Tartul on isegi Eesti keskmisega võrreldes ränk ajalugu olnud. Üks kord, 1708. aastal, on linn tahtlikult ja sihipäraselt ära hävitatud, 1775. aastal enam-vähem maani maha põlenud ning lõpuks II maailmasõja ajal kaks korda rindelinnana puruks pommitatud.

Viimast hävingut tuleb vaadelda koostoimes sellele järgnenud Nõukogude ajaga, mis hävitustööle krooni pähe pani: selle asemel, et varemed üles ehitada, need enamasti lammutati ja asemele rajati kas mõttetud karjamaad, mida tänini eksikombel haljasaladeks nimetatakse või – halvemal juhul – löödi sinna püsti ängistavad hruštšovkad, nagu võib imetleda Tiigi tänava kandis.

Kus enne sõda laius linn, on nüüd rikutud maastik, kus inimesed magamas ja duši all käivad. Teoreetiliselt nimetatakse seda vabaplaneeringuks, tegelikult on tegemist vusserdamisega.

Kuid häving on linnaplaneerijate ja arhitektide käsi ennegi sügelema pannud ning tekitanud tungi uute, moodsate lahenduste juurutamiseks.

Seda on vägagi kohane meenutada just täna, mil eelmainitud suurtulekahjust, mis samuti Tartu planeeringusse suuri muutusi tõi, möödub ümmargusevõitu arv aastaid. Ent kõigepealt sellest, mis tol mälestusväärsel päeval juhtus.

Tartu põlengust ja eriti Kivisilla ehitamisest on ligi 16 aastat tagasi (19. okt. 1989) Edasis avaldanud pikema artikli Helle Ruusmaa. Et aga enamikul tänastest lugejatest seda kirjutist arvatavasti tagantkätt võtta ei ole, siis refereerigem lühidalt asjaloo tehiolusid.

Kahjutuli sai alguse 25. juunil umbes kl 5 pärast lõunat Jaani kiriku kandis arvemeister Sengbuschi saunast või tallist. Tugev tuul kandis tule kiirelt laiali ja peagi oli kogu linn leekides. Maarja kirik oli Põhjasõjast saati nagunii varemeis, kuid nüüd ähvardas tuli võtta ka Jaani kiriku. Juba põlesid kooriruumi aknaraamidki, kuid sellel joonel õnnestus tulele piir panna.

Paraku ei õnnestunud see linnas tervikuna. Tuli võttis ligi 300 maja (neist 43 kivist), k.a raekoda, neli silda ja viimaste kaudu ka Ülejõe eeslinna. Tulelõõm oli nii võimas, et puust sillapostid söestusid kuni veepiirini. Inimohvreid oli erinevail andmeil 8 – 17.

Arvestuslikult hävisid linna hoonetest peaaegu pooled, kusjuures ilmselt paremad, kuna kahju oli kõige suurem linna südames. Veider küll, aga puutumata jäi kahjutule puhkemiskoha ümbrus: Jaani kirikust jõe, Laia tänava ja Toomemäe poole jäävad kvartalid.

Seetõttu me just sealtkandist võimegi leida esiteks Tartu vanima kivimaja (Jaani ja Laia tn nurgalt), mis peaks pärinema 17. sajandist, ja teiseks vanima puumaja (eelmise vastas Laial tänaval).

Tulekahju-eelsed on ka mõned hooned Lutsu tänaval, nagu mänguasjamuuseum ja selle kõrval asetsev, nüüd teatrimajaks kohandatud hoone. Viimase puhul soovitan tähele panna tema kaunist barokset ust, ainsat omataolist Tartus.

Sellesse Tartu vanimate ehitiste ja hõnguga piirkonda on Nõukogude võim vajutanud oma kirsajälje Jaani kiriku kõrval ilutseva hruštšovka näol.

Kasutan juhust, et soovida Tartu linnaisadele jõudu, nutikust, visadust ja ainelisi võimalusi, leidmaks meetod, kuidas see imeasi üles osta, maha lammutada ja miljööga sobivate hoonetega asendada. Just hoonete ja mitte hoonega, kuigi pole teada, kas see õnnestub.

Vahel tundub, et meie arhitektid oskavadki projekteerida vaid erineva suurusega klotse. Kui vundamendiks antakse 100 ruutmeetrit, pole asi hull, aga kui antakse hektar, siis püstitataksegi hektarise põhiplaaniga klots. Mürts. (Vt mürts kaubamaja vastas.)

Ent naaseme 1775. aastasse. Kui tuhk oli maha langenud, asus Tartu raad korraldama linna ülesehitamist. Kogunes annetusi, kõige suurema panuse andis keisrinna Katariina II 100 000-rublase intressita ja pikaajalise laenu näol.

1784. aastal valmis kaunis Kivisild ja uue raekoja tornitippu heisati tuulelipp. Linnasüda kujundati klassitsistlikuks, mis oli tollal veel nii uus stiil, et raekoja juures on märgata baroki viimaseid mõjusid. 1803. aastal alustatud ülikooli peahoone juures juba enam mitte.

Klassitsistlik linnaideaal nägi ette sirgeid tänavaid ja nii veetigi sirgeks Tartu ajalooline tuiksoon (kui Suurturg ehk Raekoja plats kõrvale jätta), Rüütli tänav.

Kavas oli sirgeks vedada ka Jaani tänav, kuid see jäi kõveraks ja arvatavasti võib selle üle vaid rõõmustada. Ühtse klassitsistliku linnaansambli kujundamise nimel lammutati maha hulk veel säilinud vanu hooneid – võib-olla päris keskaegseidki –, kuid õnneks oli see, mis asemele tuli, samuti väärtuslik (erinevalt Tiigi tänava hruštšovkadest).

Uute hoonete rajamisel kasutati ulatuslikult nn tüüpfassaade, mille olid loonud Peterburi arhitektid ja avaldanud kenasti numereeritutena vastavas albumis.

Nii et enamiku Tartu vanalinna majade puhul võib sedastada, (näiteks) et tegemist on tüüpfassaadiga nr x(b), mõnede joontega tüüpfassaadilt nr y(c). Kuid see ei tee neist veel seeriatoodangut.

Problemaatilisem on klassitsismi suhe linna kui sellise ja eriti keskaegse euroopaliku linnaga. Euroopa vanalinnadest võib leida päris palju klassitsistlikke hooneid ja nad sobivad oma keskkonda probleemideta. Kuid samas leidub klassitsistliku arhitektuuri ideestikus siiski jooni, mis vanalinna ei sobi.

Näiteks seesama nöörsirge tänav, mis Tartus teostus Rüütli tänavana ja mida võib eriti selgelt näha Võrus ja Paldiskis.

Teiseks – klassitsistlik (õieti küll juba ka barokne) uhkeldav hoone vajas/vajab avarust, kaugelt vaadet. See probleem kerkis üles Tartu ülikooli peahoone puhul.

Siinkirjutaja teada oli isegi veel 1930ndail aastail kõneks, et tuleks lammutada maha n-ö Postimehe kvartal – siis avaneks peahoonele hea vaade. (Miskipärast meenub see hull idee mulle alati, kui keegi seab Tallinna Harju tänava taastamisele vastuväiteks, et praegu avaneb Harju tänava nn haljasalalt Rüütli tänava fassaadidele hea vaade.)

Õnneks jäi Tartu vanalinna üks südakvartalitest hävitamata ja peahoone esine kordumatult kaunis väike väljak samuti.

Nagu märgitud, võis linna plaanipärase ülesehituse käigus kaotsi minna mõni imekombel keskajastki säilinud hoone. Kindlalt me seda siiski ei tea.

Tegelikult oli Tartut laastanud võimas tulekahju ka kõigest 12 aastat varem, 1763. aastal, mistõttu 1775. aastal hävinud hooneist võisid paljud (kui mitte suurem osa) olla võrdlemisi uued.

Muuseas anti pärast toda eelmist tulekahju tartlastele luba võtta uute majade ehitamiseks kive seni osalt veel säilinud linnamüürist. Nii et kui imestada, kuhu Tartu linnamüür on saanud – see oli ju korralikest raudkividest, mitte mingist pudisevast paest –, tuleb vastust otsida vanalinna majaseintest.

Nii nagu Toomkiriku kadunud torniotsad asuvad laialipuistatuna kogu Toomemäe murukamara all ja värvivad veel tänagi kõik sealsed jalutusrajad telliskivipunaseks.

Nii et keskaegne Tartu pole päriselt kadunud – vähemalt tema põrm krabiseb meie jalge all ja vanad müürid on laotud uu(ema)teks müürideks.

Linnamüürist jäi mõni jupp imekombel alleski. Ühe sellise leiab teadja kunagise Jakobi värava juurest, teine, suurem ja tuntum, avaneb silmale Vabadussilla kandis endise Vene värava kõrval.

Muuseas, just sealt tungisid 1704. aastal sisse Vene väed, mis neli aastat hiljem Tartu hävitasid ja Käsu Hansu nutma panid.

Selles sissetungis just Vene värava kaudu oli midagi sümboolset. Tartu oli ju kogu keskaja jooksul olnud sisuliselt piirilinn – viimane hansalinn ja kaupade laokoht enne Venemaad (Pihkvat ja Novgorodi). Piirilinnaks jäi ta ka pärast Põhjasõda, kui Eestist ja Lätist sai provints, mis piltlikult öeldes oli kõige euroopalikum osa Venemaast ja kõige venemaalikum osa Euroopast. Ja kus rubla kõrval kehtis ka taaler ning mida tollipiir eraldas nii idast kui läänest.

Võib-olla on Tartu piirilinn praegugi. Miks ta ei peaks olema, kui kogu Eesti on piiririik, nagu geniaalsed kirjanikud seda tähele on pannud.

Piiripealsed kooslused olla kõige liigirikkamad, täheldavad jällegi bioloogid. Võib-olla siit see Tartu vaimgi, mis näib olevat sama visa kui Tartu ise.