Puudega lapsed murravad hea hariduseni

Logopeed Ülle Liesment juhendab kuulmispuudega lapsi Madis ja Ellen Müili, kes saavad tavakoolis hästi hakkama. Foto: Liis Treimann

Pimedad õpivad koos nägijatega, kurdid kuuljatega ja liikumispuudega lapsed mängivad tervete eakaaslastega, sest nende vanemaid kannustab kohustus kindlustada järglastele täisväärtuslik elu.

Kaheksa-aastane kurt Ellen Müil ja tema kaks aastat vanem vaegkuuljast vend Madis Müil tõid Harjumaa Loksa valla Vihasoo algkoolist koju peamiselt «viitega» tunnistused. Epp Müili sõnul saavad mõlemad lapsed hästi hakkama.

«Tavakool soosib puudega lapse arengut kõige rohkem,» ütles Epp Müil. «Tõsi, ujumistunnis nad ei kuule, sest kuuldeaparaadid on peast ära. Laulmises on raske, aga õpetajad on hoolivad ja arvestavad nende erivajadusega.»

Päästa vanemad hirmust

Šokist, mis tabab vanemaid lapse puudest teadasaamisel, ei pääsenud ka Müilid. Kui tütrel diagnoositi neljakuiselt kurtus, otsustas filoloogiharidusega ema jääda koduseks. «Me ei eitanud diagnoosi, isa õhutas kiiresti tegutsema,» rääkis Epp Müil. «Tagusin trummi, tegin hääli – kulus siiski pool aastat, kuni tütar lõpuks reageeris.»

Enne kolmeaastaseks saamist paigaldati Ellenile Eestis esimene sisekõrvaimplantaat, mis ema sõnul tõi arengus murrangu. Kui selgus, et ka Madist vaevab vaegkuulmine, hakkasid vanemad temagi aitamiseks võimalusi otsima.

Mõne päeva tagusel Tallinnas-käigul tuletas Ellen emale kärsitult meelde, et tuleb minna raamatupoodi. «Tahan «Mary Poppinsit»,» ütles tüdruk, kel kõik Potteri raamatud on juba läbi loetud.

«Soovitan kuulmispuudega lapsi ruttu lugema õpetada,» ütles Epp Müil. «Viipekeelsetel napib sõnavara. Paljud nendest ei suuda lugeda kõiki ajalehetekste. Nad ei saa uurida seadusi, mis neid ennast puudutavad.»

Samas leidis Müil, et kui laps vajab pidevalt logopeedi abi ja õpib aeglaselt, tuleks ilmselt valida kas Tallinna Heleni või Tartu Hiie kool. «Sest mahajäämus võib teda traumeerida,» ütles ta.

Tugi vanematele

Kui palju Eesti 5302 puudega lapsest tavakoolis õpib, haridus- ja teadusministeerium ei tea. Kui laps on tavakoolis õppimiseks valmistunud, soovitab ministeeriumi koolitalituse juhataja Kai Kukk kindlasti seda võimalust kasutada.

Downi sündroomiga laste vanematele näitab eeskuju Bianka Mättas, kes tahab viis aastat tavalasteaias käinud Rebecca panna õppima Keila SOS Lasteküla algkooli. «Rebecca on harjunud teiste lastega ja viimased on ta omaks võtnud,» ütles Bianka Mättas. «Puudega lapse parimad õpetajad on terved lapsed, kelle matkimine soosib tema arengut.»

Ema lasi Rebaccale uut rehabilitatsiooniplaani tehes asjatundjatel hinnata, kas laps on tavakooliõppeks valmis. Vastus oli jaatav.

«Kui Downi sündroomiga laps sünnib, öeldakse – andke ära,» ütles ta. «Kes ei jaksa oma lapse eest võidelda, neile tuleks pakkuda sotsiaaltöötaja abi ja esmataseme nõustajat. Tõrjutuse tunne on kõige hullem.»

Hirmudega hakkavad vanemad võitlema juba haiglas pärast puudega lapse sündi, ütles nelja-aastast liikumispuudega Pärtelit kasvatav Peep Ehasalu. «Tekib miljon küsimust,» ütles ta. «Eeskätt – kas ta jääb ellu?»

Ehasalu sõnul sai ta rahustava kommentaari arstilt esimese reanimatsiooninädala lõpus – kõik sõltub lapse elutahtest.

«Haigla töötajaid tuleks koolitada šokeeritud vanematega suhtlema,» ütles ta. «Masenduses perele saaks appi kaasata neid emasid-isasid, kes on midagi samasugust juba kogenud. Tugivõrgustik on Eesti armetu sotsiaalsüsteemi juures määrava tähtsusega.»

Peaaju kahjustusega sündinud Pärtel ei suuda lõdvestada jalalihaseid ja saab liikuda vaid varvastel, nii jäävad aga kannakõõlused jäigaks. Ehasalu sõnul arvas lasteaia juhataja alguses, et võib-olla oleks õigem puudega laps koju jätta, kuid poissi nähes muutis meelt.

«Laps tahab joosta ja teiste lastega mängida,» jäi Ehasalu kindlaks ja nüüd viib hooldaja Pärteli pooleks päevaks eakaaslaste seltsi.

Ehasalu on tundnud, kuidas vanematel võib jaks ajuti lõppeda, ja seetõttu võib rehabilitatsioonikuur kriitilisel perioodil pooleli jääda. Pealegi loobub üheksa isa kümnest puudega lapse kasvatamisest ja koorem langeb emale.

«Praegu tehakse ilus plaan, aga kes selle täitmise eest vastutab, pole selge,» ütles ta. «Muutuma peaks mõtteviis, et puudega lapse toetamine on kulu – see on investeering. Kui riik aktiivselt sekkub, saab ta maksumaksja, kui ei, on tõenäolisem, et lapsest tuleb ülalpeetav.»

Aidata oma pime tütar teiste lastega koos keskhariduseni – sellest soovist pole Eva Tiitus-Kajak hetkekski loobunud. Kui Maarja Haamer Vanalinna Hariduskolleegiumi esimesse klassi läks, istus ema ta kõrval ja trükkis õpikuid punktkirja. Nüüd on 11. klassi lõpetanud neiule abiks Braille’ kirjaga arvuti, mida aitas soetada õde Mary.

«Kohalikud omavalitsused peaksid puuetega laste viimist tavalasteaeda ja tavakooli rohkem toetama,» ütles Tiitus-Kajak. «Teistes riikides õpib enamik puuetega lapsi tavakoolis. Meie ametnikud vabandavad, et see pole raha puudusel võimalik.»

Ta loodab, et tütar Maarja saab pärast keskkooli edasi õppida muusikat. Maarja Haamer mängib plokkflööti ja tahab selgeks saada ka flöödimängu.

Unistused kannustavad

Üksikud puudega noored on murdnud ka kõrghariduseni: Aivo Erm lõpetas mullu Tallinna Pedagoogikaülikooli filmiõppe ja töötab Eesti Televisioonis lavaseadjana.

«Tahaksin olla kuuljatega võrdne, aga tunnen, et teised ei pea seda võimalikuks,» ütles Erm. «Ka kurtide koolis suhtuti mu plaani ettevaatlikult. Soovitati minna ehitajaks. Aga tahtsin oma unistusi täide viia.»

Ülikoolis tundis Erm õpingukaaslaste ja õppejõudude tuge. Kuna õppeedukus oli hea, hakkas viipekeeletõlgi teenuse eest tasuma haridusministeerium. «Puudega inimesi tuleks õpivõimalustest rohkem informeerida ja teha neile võimekuseteste,» ütles Erm. «Kedagi pole vaja kättpidi vedada, aga tuleks julgustada ja toetada. Unistust ei tohiks maha suruda.»

Puuetega inimesed muutuste ootel

• Puuetega lastega peresid peaks igakülgselt nõustama ja toetama, looma toimiva tugivõrgustiku.

• Tavakoolis õppivale puudega lapsele tuleks maksta erikoefitsiendi järgi suuremat pearaha ka siis, kui ta ei õpi erivajadustega laste klassis.

• Puudega last kasvatav vanem saab riigilt 300-kroonist toetust üksnes siis, kui loobub töökohast – seda summat tuleks tõsta.

• Kohalikud omavalitsused peaksid rohkem toetama puudega laste õppimist tavakoolis, kindlustades nii transpordi kui abiõpetaja.

• Teha firmadele, kes toetavad töötajat ja tema puudega last, maksesoodustusi.