Motoleedi Luule Tull vahetas tsikli kaluripaadi vastu

Luule Tull ja Märt Kreek on täielikult pühendunud kalurielule, Tulli sõnul peitub raskes ametis paras annus romantikatki. Foto: Liis Treimann

Eesti esimene motoleedi Luule Tull peab koos abikaasa Märt Kreegiga rannakülas Lääne-Virumaal kaluripõlve, tõttab juba poole öö ajal merele võrkusid nõudma ega meenuta enam kuulsusrikkaid spordiaastaid, kirjutab Tõnu Kees.

Teisipäeva ennelõunal paikab Tull maja ees, mille tema vanemad 1933. aastal ehitasid ja kust isa 12 aastat hiljem igaveseks Siberisse viidi, koos abikaasaga mõrdasid. Sama hästi võiks tegu olla ka ükskõik millise teise hommiku- või õhtupoolikuga – püügihooajal tiksub kaluri elu ühtlaselt pingelises rütmis.

Kui ilm vähegi lubab, lähevad kaasad juba öösel kell kolm merele saaki välja sikutama. Seejärel võtab Kreek ette ligi viiesajakilomeetrise edasi-tagasi teekonna Pärnusse, et kalad maha müüa. Tull lapib samal ajal ennastunustavalt püügivahendeid.

Lendab kui rakett

Kust tsiklitel kiirusrekordeid põrmustanud naine üksluiseks nokitsemiseks kannatlikkuse võtab, ei mahu pähe. Et Tull välimuselt põrmugi muutunud pole, kinnitas juba teda omal ajal maalinud ning mõne aja eest taas kohanud kunstnik Valli Lember-Bogatkina.

Kuid üleüldse näikse 62-aastane noor pensionär liikuvat vaid jooksujalu, endises võidusõidurütmis. Viuhti, lendab ta raketina võrkude juurest tuppa, tõmbab selga pidusemad rõivad, keedab kohvi ja katab laua.

«Kalamehe amet sarnaneb motosportlase eluga,» filosofeerib kaasat peaaegu kogu karjääri vältel mehaanikuna abistanud Kreek samal ajal. «Varem valmistusime talv läbi võidusõitudeks, nüüd kalapüügiks. Suvi tuleb nii pingeline, et pole aega ninagi nuusata.»

Siinsamas mereäärses Eisma külas on Tull askeldanud terve elu. Kui vennad sõjaväkke läksid, kündis maad ja tegi teisi põllutöid. Keskkooli jättis pooleli, et esimese tsikli ostmiseks raha kiiremini kokku saada. Samas tundis hinges kogu aeg tõmmet vee poole. Kui Eesti Vabariik tuli, meri vabaks sai ja senine leivaandja Rakvere EPT hingusele läks, tegigi igatsuse teoks.

«Sikutamist on kõvasti,» kirjeldab Tull nüüd saagi mõrdadest paati vinnamist. Ja viskab villast: «Ah, me noored inimesed! Ainult et külmalimiit on mul läbi – omal ajal sõitsin viis talve läbi paksu lume mootorrattal tööle.»

Tulli ja Kreegi laevastikus uhkeldab kaks paati. Üks neist sai, tõsi küll, soetatud, roosad prillid ees, harrastuskaluritele üürimiseks. Seadusetäht paraku isetegevust ei salli ja alus kössitab jõude kaldal.

Suuremat paati lükkab see-eest traktori mootor edasi nii et lust vaadata. Kreegil on kuldsed käed ja lahtine pea. Ehitas kavala seadme mõrdade pesemiseks, rajas talu juurde korraliku külmhoone ja pani väikese saekaatrigi püsti. Tullil ei jää muud üle kui kailt plikaliku kergusega paati hüpata.

1962. aastal kargas ta sama kepsakalt võistlustsikli selga, ajapikku tõusis kodumaal kuulsamakski kui praegu Markko Märtin. Mootorratta soetanud amatöörile tähendas väljend «paneb nagu Luule Tull» suurimat tunnustust, võrrist alles unistavad poisikesed üritasid «Tulli teha» jalgratastel.

Vähemalt kord suve jooksul viis iga enesest lugupidav pereisa abikaasa ja võsukesed Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringrajale motoleedi imetegusid vaatama. Tull võlgu ei jäänud – noppis NSV Liidu meistrivõistlustelt 31 medalit.

«Ah, eks mind ikka tunti kah,» ei taha Tull oma kuulsusesära üle tähtsustada. «Tuldi muudkui rääkima, aga egas lobisemiseks aega olnud. Pidin võidusõidule ja rattale mõtlema.»

Tegi mehist tööd

Neist tormilistest aastatest vändatud mängufilmi «Vallatud kurvid» nimetab ta «toredaks», kuid argipäevaga oli kinolinal nähtaval vähe pistmist. Ei mingit flirti purjekatel ega hotellides aelemist! Pärast võidusõite jõudis Tull Eismasse tavaliselt nii sügaval ööl, et isegi koerad ei viitsinud haukuda. Hommikul tahtis kodu korrastamist, lapsed kasimist, lehmad lüpsmist ja riigitöö tegemist.

«Algul käisin tsiklisõidu kõrval jooksmas ja suusatasin Sõmeru saepururajal,» meenutab Tull. «Hiljem väsisin. Mõtlesin, et lolliks läinud või – mis ma veel jooksen, kui kõndidagi ei jaksa.»

Rakvere EPTs soositi sporti, kuid muiduleivasööjaid ei peetud. Tull kuulus «tükitöömeeste punti», kes rauatsehhis äkkeid valmistas. Tahtis ära käia, pidi normi tagantjärele täis tegema.

«Mehine töö oli,» kihistab motolegend naerda. «Direktor pakkus küll kokaametit, aga see ei tõmmanud põrmugi. Läksin töökoja juhataja juurde ja nõudsin midagi asisemat.»

Mootorratta putitamiseks jäid öötunnid. Ja isegi siis, kui Tull juba veoautojuhi peenema jobi peale pääses, pidi ta end võistlustele sõiduks puhkusele vormistama.Vene tsiklid olid aga kapriissed nagu sügisilmad, veel nüüdki laseb Tull lendu paar vandesõna, kui üht oma Kovrovetsitest meenutab.

«Ratas ei läinud soojast peast käima,» löövad tšempioni silmad välku. «Lõpuks õngitses Tomsoni Juhan (koondise esindaja Johannes Tomson – toim) taskust ühe vene küünla. Põrutasin talle: isegi see on sul, kurat, s....e.»

Küünlad olid teadagi suur defitsiit, nagu ka kummid ja kõik muu. «Oli tükki alumiiniumi vaja, siis uurisid, millises Venemaa linnas seda valmistatakse. Sõitsid kohale ja tõid ära,» selgitab Kreek.

«Soojad» ülemused

Et võistlusratas enam-vähem korralikult tuksuks, õppisid nad Tulliga tegema kuullaagreid ja käigukasti hammasrattaid. Valasid venekeelsetes raamatutes näpuga järge vedades sepikoja ääsitulel Cž-i jooniste järgi koguni mootori. Sama jõuallika toel tuli Tull 1971. aastal esimest korda üleliiduliseks ringrajasõidumeistriks.

Tsikli ehitaksid kaasad kahepeale praegugi algusest lõpuni valmis. «No mis kunsti seal on!» räägib Kreek nagu leivale või määrimisest. «Ainult et tänapäeval peab ikka soe inimene olema, kes niimoodi jändama hakkab.» Nõukogude ajal tuli neil «soojade inimestega» tihti asju ajada. Motosporti kureeriva ALMAVÜ eesotsas seisid sõjaväelased, «kes lennukitest teadsid kõike, tsiklitest mitte tuhkagi».

«Ühel päeval leiti, et võidusõit on naistele kahjulik – ei saavat enam lapsi!» viskab Tull Kreegile kelmika pilgu. «Taheti ära keelata. Siis sai hakatud lapsi tegema.»

Nende vanem poeg töötab praegu ühes Tallinna firmas arvutispetsialistina, noorem lõpetab mereakadeemiat. Juba on motoleedil ka kaks lapselast.

Tsiklisõitu ei takistanud kummagi poja sünd, nagu ka mitmed kukkumised ja traumad. Neist kõige rängem tabas Tulli 1978. aastal, meelemärkusele tuli ta alles mitme päeva pärast. Arstid soovitasid võidusõidust loobuda, ent järgmisel hooajal oli Tull taas sadulas. «Vene naised ütlesid: kurat, pidite te tagasi tulema, lootsime ka mõne kulla saada,» meenutab motolegend silmanähtava mõnuga.

Kangust täis mutt

Rikkust ei toonud need kullad Tulli ja Kreegi majja tegelikult kuigivõrd. NSV Liidu meistri tiitli eest makstavast 150-rublasest preemiast arvati maha maksud ja medali valmistamise kulud. Jah, Tull sai ka autoostuloa ja igat masti ülemuste käepigistusi. Kui palju ta võidusõitu oma raha mattis, ei suudaks aga keegi rehkendada.

Ometi kiidab Tull sportlaselu huvitavaks, tema edu saladus olnud lihtne. «Ma olin kangust täis. Riias vihma sadas, lendasin pikali maha. Valus oli kah ikka siit ja säält, kuid ma ei teinud väljagi. Sõitsin vihaga edasi ja lõpuks võitsin. Siis Kollomi Helgi ütles: oled sina aga kuradi mutt! Ise pikali maas, aga mööda panid!»

Viimast korda võistles «mutike» Tull 1992. aastal, juba viiekümnesena. Jätkanuks veel, kuid moodsa väljamaa tsikli soetamine käis üle jõu.

Loobumisvalu ta ei tundnud. «Kohe sai mindud merele, võidusõidule polnud enam aega mõelda,» ütleb Tull. Et elutempo on kiire, tõdeb ta veel mitmel korral. Sel põhjusel pole kokku saanud ka endiste kaaskihutajatega.

«Meil siin muud mured,» paneb kuulsuse tipulgi tavaliseks maatüdrukuks jäänud Tull reeglid paika. «Et kust tuul puhub ja... Igasugused üritused – need on niisugune lõbuasi. Aga merelkäimine on ikka tööasi.»

Just nii lihtsalt motoleedi moto kõlabki, kõikvõimalikud miks-küsimused jäägu parem teiste targutada. Kord päriti talt ühes intervjuus, miks mootorrattad nii hirmsasti meeldivad.

«Noores põlves sõitsin jalgrattaga kah, aga tsikkel on ikka parem,» vastas Tull. «Ei aja higistama ega ähkima. Noh, heaste saab edasi.»

Nagu nüüd Märdi putitatud mootorpaadigagi, merd kündes.

Kas teate?

• Motolegend Luule Tull on sündinud 16. oktoobril 1942 Eisma külas.

• Esimese tsikli K-175 ehk rahvakeeli «jänese» ostis 1961. aastal.

• Aasta hiljem sattus juhuse tõttu kohalikule vigursõiduvõistlusele ja võitis. Sestpeale hakkas võidusõiduga tegelema.

• Aastatel 1966–1991 võitis NSV Liidu meistrivõistlustelt ringraja-, hipodroomi-, krossi- ja mitmepäevasõidus kokku 21 kulda, 7 hõbedat ja 3 pronksi. Eesti meistriks tuli 42 korral.

• Sportimise kõrval kasvatas Tull üles kaks poega, praegu on tal ka kaks lapselast.

• 1971. aastal tunnistati Tull Eesti parimaks naissportlaseks.

• Võidu kihutas ka Tulli abikaasa ja mehaanik Märt Kreek, 1984. aastal võitis ta NSV Liidu ringrajasõidu meistrivõistlustelt pronksmedali.

• Oma viimase 175-kuubikulise võistlustsikli andis Tull soomlastele. Nood läinud täitsa pöördesse ja öelnud hiljem, et oli see vast «kova rauta». Vastutasuks tõid Tullile Kawasaki, millega nüüd tiirutab noorem poeg.