50 aastat televisiooni lummust

50-aastaseks saavas ETVs 37 aastat saateid teinud telekuulsus Mati Talvik selgitas innukalt, kuidas kavandab uut saatesarja tööpealkirjaga «Võtmeisik». Foto: Peeter Langovits

Täna räägin telemaestro Mati Talvikuga, sest Eesti Televisioon tähistab oma 50. aatapäeva ja Talvik on 37 aastat töötanud ETV palgal.

Alustame klassikaliselt: kui ETV 1955. aasta suvel esimesi saateid näitas, oli Mati Talvik 13-aastane ning tal ei olnud kodus televiisoritki.

Toona oli televiisor vähestel ja see pildimasin näis esialgu kättesaamatu luksusena. Käisin vahel Suur-Karja tänava poes hiilimas, et milline see televiisor välja näeb.

Väheste televiisoriomanike juurde kogunesid aga sugulased, naabrid ja tuttavad, et üheskoos saateid vaadata. Nii pärineb minugi esimene suur teleelamus ühisvaatamisest.

Meil oli üks peretuttav, Lillekülas elav kellassepp, kes ostis omale televiisori, vist oli margi nimi Temp-1. Ja augustis 1957, see on siis ETV algusest kaks aasta hiljem, kui Moskvas toimus ülemaailmne üliõpilas- ja noorsoofestival, lubati Eestissegi sellest suursündmusest otseülekannet.

Selleks pandud kuhugi Pihkva kanti isegi mingi lennuk tiirutama. Otseülekandest kirjutasid kõik ajalehed ja see oli üldine kõneaine. Nii sättisimegi end perega, isa ja ema, õde ja mina, tuttavale kellassepale külla.

Istusime televiisori ees ja ootasime. Paar tundi vahtisime lumesadu ekraanil. Ei mingit otseülekannet. Katse ebaõnnestus.

Ametlikult olete ETV palgal jaanuarist 1968. Seda on üle 37 aasta ehk uskumatult palju, üle mõistuse palju.

See on hobi, Ennokene, see ei ole töö. Kui see oleks töö, ei oleks ma võib-olla üle kolme aasta vastu pidanud.

Kui aga lisada hobile veel omadussõnu nagu lumm, tõmme, kirg?

Kui mõtled midagi välja ja tahad seda teistelegi öelda ja sinu käes on niisugune võimas vahend nagu televisioon… See võimalus lummab, loomulikult lummab.

Mis tähendus anda ETV 50. sünnipäevale? On see päev päevade reas või midagi enneolematult tähtsat?

Eks see ole ikka päev päevade reas. Lihtsalt üks tehniline vahend, kaugenägemine, on Eestis tegutsenud 50 aastat.
Muidugi on see ilus päev, kuid tulevad uued päevad. Sest pildikastiga harjunud inimesed ootavad uusi saateid. Nad oskavad valida ja valikut on.

Oletame, et Mati Talvik peaks tegema ülevaatliku telesaate ETV 50 aastast ja tal on võimalus saatesse kutsuda viis inimest. Ka neid inimesi, keda praegu meie hulgas ei ole. Keda ja miks te kutsuksite?

Ma ei saa sellele küsimusele vastata. Võiksin ju öelda mõne nime, kuid niimoodi järsku, ilma pikemalt mõtlemata kedagi nimetades, oleksin kindlasti ebaõiglane paljude teiste suhtes. Neid teleinimesi on sadu, kes vääriks ETV meenutussaatesse kutsumist.

Nii ei saagi ma teada, kas Mati Talvik oleks võimalikku saatesse 50-aastasest ETV-st kutsunud ka mõne ETV juhi. Kuid ma saan küsida, kes määrab ETV näo? Kas see üks isik, kes juhtumisi on potsatanud sadadele teletöötajatele ülemuseks, või sajad teletöötajad, sõltumata sellest, kes hetkel ülemuseks?

Mul on selline tunne, et ETV-d on alati vedanud eelkõige keskastme juhid. Inimesed, kes konkreetselt kas juhivad toimetusi, valivad programmi, teevad saateid. Kes parasjagu on see lipukapten, ei olegi nii tähtis.

Üldiselt on targad juhid end läbi aegade osanud distantseerida otsesest teletöö kui loomingulise protsessi juhtimisest. Kuigi oli ka üks juht, kes kõige rohkem sekkus.

Toomas Lepp?

Jah, Lepp. Need tulemused on ka teada. Ta paisutas programmi üle, kaotas reaalsustunde.

Ning praegune juht?

Usun, et oleme üle saanud 1990ndate raskustest ja kohatisest tõmblemisest. Praeguse juhtkonna väärtushinnangud on õiged ning julgen küll väita, et Ilmar Raagi ajal rühib ETV ainult ülesmäge.

Ma ei tarvitse ehk aru saada kõigist struktuurimuudatustest või ametikohtade ümbernimetamistest, kuid näen, et teleloojate ring laieneb ja lisanduv ajupotentsiaal tuleb üldiselt kasuks.

Teie jutt kõlab, et justkui poleks n-ö üksikuid puudusi.

Rahvuskultuuri kajastamine on jäänud lubamatult unarusse. Ei ole spetsiaalset kirjandussaadet, suhteliselt vähe on muusikasaateid. Ei ole ka korralikke lastesaateid.

Kui te 1968 kutselist teletööd alustasite, võis minu arusaamise kohaselt olla ETV üks kõrgaegu. Punane surutis ei olnud end veel määravaks surunud, samas aga jooksid ekraanil meeletut vaatajamenu nautivad supersaated.

Saated, mida teades üleüldse näikse, et 1960ndate lõpuks oli ETV sisuliselt teinud kõik, mis vähegi teha andis. Paljud praegusedki saatesarjad põhinevad toonastel ideedel. Välja arvatud tõik, et praegu ei ole ekraanil nii mastaapset teletööd, kui oli Valdo Pandi «Täna 25 aastat tagasi».

Mingil määral on isegi kahju, et Pant just seda saadet tegi. Kui ta seda ei oleks teinud, võinuks ta ju teha lugematu arvu teisi saateid.

Eks sõjaajalugu kuulus toona n-ö kohustuslike teemade hulka. Kuid Pandi töö läks õigesse kohta. Isegi Eesti korpuse mehed mõistsid, et see mees räägib tõtt.

Pant oskas pöörata tähelepanu tuhandetele pisidetailidele, millest suur sõda koosnes. Ta rääkis ka teisest rindest, luurest, tegi sõja argipäeva põnevaks. Kuid jah, Saksa armees sõdinud Eesti meestest ta ei rääkinud. Sest ei saanud.

Muide, kui mõeldav oleks praegu panna teleekraanile jooksma Pandi saade «Täna 25 aastat tagasi»? Umbes nagu näidatakse vanu filme, miks mitte siis näidata endisaja tippsaateid. Või peaks Pant saate kõvasti ümber tegema?

Kahjuks küll peaks ta paljugi ümber tegema ja hindama. Praegu me räägime ju hoopis teist keelt. Näiteks kas või sõnad «vabastajad» ja «okupandid» on saanud hoopis teise tähenduse.

Kuid toonases taustsüsteemis oli tema töö briljantne. Pandi rõhuasetused olid õiged ja sobiks kaasaegagi. Ta suunas nägema inimest ja inimlikkust: ta rõhus sellele, et sõda on oma olemuselt alati julm ning sõjas ei saagi olla võitjaid.

Et te ise teete nõuka aja tegemistele rahulikult ja mitte sugugi halvustavalt tagasivaatavat sarja «Ajaproov», siis milliseid ETV vanu saateid saaks tõesti uuesti kordusena üleüldse ekraanile lasta. Uuesti, sest need on ajaproovile vastu pidanud ja keegi ei pea neid häbenema.

Usun, et rahulikult võiks näidata mitmeid kunsti-, kultuuri- ja meelelahutussaateid, mille tegemisel oli ideoloogilist survet vähem.
Kõik ideoloogiaga seonduv ehk siis toonased propaganda- ja publitsistikasaated on aga praegu näitamiseks kõlbmatu materjal.
1970ndate teisest poolest algas pikalt kestnud kruvide kinnikeeramise aeg ja eks me seda punast vahtu ajasime suust välja küll. Kuid õnneks suutsime muudki teha.

Teatava omapärase retro ja õpetlikkuse mõttes oleks huvitav ka toonaseid propagandasaateid vaadata.

Jah, aga ma arvan, et tänane noor vaataja kohkuks ära, kui suurelt toona propagandat tehti. Tema jaoks varjutavad võõrad sõnad saate tegeliku mõtte ja sisu.

Kui me neid saateid omal ajal tegime, siis oli ju meile ja ka vaatajaile ümbritsev märksõnastik selge. Noor vaataja ei saa aga enam sellest märksõnastikust aru. Ta võtaks kõike üks ühele.

Noor vaataja vaatab, et Talvik on teinud punast värki ja peaks tundma ainult süümepiinu.

Ei ole mul mingeidki süümepiinu. Asjadest tuli rääkida selles võtmes, mis oli arusaadav ka saadete eetrisse lubajail.
Arvan, et iseseisvusaja saadetega olen tõestanud, et olen normaalselt mõtlev inimene ja valdan teletöö arsenali päris korralikult.
Muidugi püüdsime ka nõuka ajal teha midagi sisulist. Kuid neid meie püüdlusi on praegu keeruline mõista. Igal juhul toonaste publitsistikasaadete tegemine voolis tegijaid väga osavalt sõna kasutama.

Natukene ehk narr küsimus, aga millal oli raskem: kas nõuka ajal, kui pidi keerutama, või uuel ajal, kui selgus, et sõnavabadus tähendab paljudele süljepritsimist ja korraliku tele tegemine ei ole seotud ainult sülgepritsiva sõnavabadusega? Saab neid aegu teletegijana üldse võrrelda?

Pikemalt filosofeerimata peab tõdema, et töö intensiivsus on märgatavalt kasvanud. Arvan, et ei ole nii palju tööd teinudki kui alates 1990ndatest. Ja see ei tähenda, et mina oleksin kuidagi eriline ja teeksin rohkem tööd kui teised. See on üldine.

Hiljuti just vaatasin, et Moidela Tõnisson tegi oma populaarset nõuandesaatesarja «NB!» viie aasta jooksul 90 saadet. Praegu oleks seda vähe. Praegu ei peetaks sellise koormuse juures inimest ametiski.

Teletehnika võimalused on määratult avardunud. Praegu saab kasutada tõesti väga head, väikest ja paindlikku tehnikat ning montaažis annab imekujundeid tekitada.

See, mis varem vere, higi, meeletu vaeva ja nuputamisega sündis, on praegu paari näpuliigutusega käes. Ole vaid mees ja oska neid nuppe vajutada. Nii et praegu käib võidujooks, kuidas mitte tehnikale alla jääda. Enne käis võidujooks, kust ja kuidas tehnikat saada.

1960ndate lõpu õhustikku ETVs, kus teiegi alustasite, käsitles omal moel ka Urmas Vadi ja Jaak Kilmi film «Kohtumine tundmatuga». Erinevalt filmifriikide ülistustest tundus mulle see film täiesti nõder ja mõttetu. Ning mul hakkas Mati Talvikust kahju, leidsin, et tal on põhjust olla sügavalt solvunud.

Mina ei ole solvunud. Pigem häirib mind, et ETV juubeliaastal jäi see ainsaks väljundiks, kuidas meenutati Valdo Panti. See film ei andnud tänasele vaatajale Pandist küll vähimatki aimu.

Filmi kohta on seinast seina arvamusi ning kõige rohkem solvusid need, kes töötasid koos Pandiga või tema kõrval või temaga ühel ajal.

Sest Pant on legend.

Pant ongi legend. Need, kes teleametit tunnevad, teavad selle mehe väärtust. Hoopis teine jutt on, kas tema tekstid oleksid ka praegu etteloetavad ja mõistetavad.

Kuid samas Pandi vana-aastaõhtu mõtisklused või laulupeo ülekanded olid nii võimsad, et neid saab pidada tolles ajas avalikult levitatud kõige isamaalisemateks kõnedeks.

Pandi kui legendi juurde käib jutt tema kõvast tinutamisest.

Totaalse purjutamisega on võimatu teha sellist mammutsarja. Pant oli hirmus töömees, kes rabas hommikust õhtuni ja öösitigi, sest teda vaevas aastaid unepuudus.

Pant oli suurepärane saatejuht ja tark inimene, kes teadis väga hästi teletöö tagamaid ja süvahoovuseid ning kindlasti oleks ta hakkama saanud ka programmi koostamisega.

Pandi nimega on seotud peaaegu kõik televisiooni algusaastate epohhiloovad tegemised. Alates kas või ETV esimesest saatepäevast 19. juulil 1955, kui Pant küsitles laulupeo teemadel laulutaat Gustav Ernesaksa.
Ta oskas õpetada intervjuu tegemist ja tema õpetused mõjusid minusugustele noortele.

Sõnaga – isiksus ja proff?

Isiksus – ja see juba peaaegu tähendabki, et on meie töös proff.

Kuivõrd sobiks Pant tänasele telemaastikule. Millegipärast kahtlustan, et temasugusel süüvijal ja mõtisklejal polekski kohta praeguses kiires pealiskaudsuses.

Küllap ta oleks muutunud koos ajaga. Kuidas, ei saa me paraku teada.
Selge on, et praegu Pandi-taolist teleajakirjanikust mõtestajat ja sõnaseadjat kindlasti ei ole.

Mis siis praegu on? Ma nii kui nii tahtsin küsida, et kui jätta kõrvale ühiskondliku korra muutus, siis mis võiks olla kõige suurem muutus teie 37 teletöö aasta jooksul?

Praegu määravad vaatajanumbrid. Vaadatavuse tõstmiseks haaratakse saatejuhtideks inimesi teistelt aladelt, küll näitlejaid, küll lauljaid, küll keda iganes.

Ajakirjaniku roll televisioonis on kahanenud. Kui jätta kõrvale uudistesaated, on ju väga vähe professionaalsete ajakirjanike juhitavaid saateid.

Kõige suurem vahe ongi, et televisioon on valdavalt muutunud meelelahutajaks ja seda kõige laiemas mõttes alates lauluvõistlusest kuni viimase aja kultuseni ehk tõsielusarjadeni.

Ekraanil on tilulilu, millest ei ole pääsenud ka 50-aastane ETV?

Ekraanil on muinasjutud. Neid tahetakse ja nende tegemiseks kulutatakse kolossaalselt raha. Nende tegemine ja näitamine omakorda kujundab televaataja harjumusi, kuni ühel hetkel vaataja ei tahagi muud näha kui tilulilu.

See on põhjalik ajupesu, mille ilmekad viljad avalduvad Ameerika ühiskonnas. Mind selline suundumus häirib. Mind huvitab tõsisem telepublitsistika. Seepärast ma ei saagi aru, kuhu nende reality-tüüpi lollustega välja jõutakse.

ETV on vähemalt suutnud säilitada olulise osa väärtushinnangute kujundajana. Sest ETV ekraanil on asjalikud uudised ja korralikud poliitilise vaidluse saated.

----------------------------------------


Kiirõigustus

Mida rohkem ma meie tunniajase vestluse lindistust kuulasin, seda enam adusin, kui mõttetu ürituse olin ette võtnud.
Me nagu räägime millestki, kuid tegelikult ei räägi nagu mitte millestki nii väga konkreetselt ning mina, äpukene, ei oska ei küsida ega suunata ega täpsustada.

Oma äpulikkuse õigustamiseks tunnistan, kuidas ilmselt iga võimalik täpsustus viinuks järgmise tunniajase vestluseni ja siis veel järgmiseni ja järgmiseni.

Ehk: teemat «ETV 50» ja sel teemal kõnevat Mati Talvikut on võimatu mahutada ühte tundi ja veel vähem mulle antud kitsukesse ajaleheruumi, kuhu mahub ehk veerandik meie vestlusest.

Kaadritaguste spordikommentaaride mittekoosseisulise kirjutajana nuusutas Mati Talvik teletöö hõngu juba 1962. aastal. Ta on kui elav telelugu, kelle mõistmiseks sobiks võib-olla kõige paremini ta enda mõttekäik – «tuleviku jaoks oleks hea, kui me eilset jäägitult ei eita».

ETV ALGUS

** 14. juunil 1955 kell 15.15 oli eetris esimene teleproov. Tallinna kauplustesse ilmusid müügile esimesed televiisorid. Algas seadmete lõplik häälestamine.
** 26. juunil 1955 saavutas telemast kõrguse 180 meetrit.
** 12. juulil 1955 oli esimene kaameraproov.
** 19. juulil 1955 oli esimene ametlik proovisaade kestusega 2 tundi ja 35 minutit, mida võisid näha 238 teleriomanikku.